ef="#fb3_img_img_ef34537bfb9f6l5b75ta222te64d4aa887a8.jpg" alt="cover"/>
Originaal:
Maurice Leblanc
La demeure mystérieuse
Kaas: Siim Solovjov
Toimetanud Maarja Ojamaa
© Tõlge eesti keelde. Jana Porila ja OÜ Eesti Raamat, 2013
ISBN 978-9949-622-85-6 (epub)
www.eestiraamat.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Üle lugedes raamatuid, kus jutustatakse nii tõetruult kui võimalik mõnest minu seiklusest, märkan, et tegelikult said need alati alguse spontaansest innust, mis mind naise kannule sundis. Kuldvillak polnud alati sama, kuid oli ikka see kuldvillak, mida ma vallutada püüdsin. Ja kuna asjaolud sundisid mind alatihti nime ja isikut muutma, oli mul iga kord tunne, nagu alustaksin uut elu, enne mida ma veel ei olnud armastanud ja pärast mida ei pidanud ma enam kunagi armastama.
Nii et kui ma pööran pilgu minevikku, ei näe ma Cagliostro, või Sonia Krichnoffi, või Dolorès Kesselbachi, või roheliste silmadega daami jalge ees mitte Arsène Lupini… seal on Raoul d’Andrésy, hertsog de Charmerace, Paul Sernine või parun de Limésy. Kõik tunduvad olevat teistsugused kui mina ja samuti erinevad nad omavahel. Nad lahutavad mu meelt, panevad mind muretsema ja naeratama, vaevavad mind, nagu polekski ma koos nendega armastust kogenud.
Kõikide nende seiklejate seas, kes sarnanevad minuga nagu tundmatud vennad, on minu eelistatuimaks võib-olla vikont d’Enneris, härrasmehest navigaator ja härrasmehest detektiiv, kes pidas lahingut salapärase maja ümber, et vallutada tagasihoidliku Pariisi modelli, meeliköitva Arlette’i süda…
IRÉGINE, NÄITLEJATAR
Võluvat ideed toetas kogu suuremeelne Pariis, mis meeleldi lõbutsemist heategevate ettevõtmistega ühendab. Ooperi laval pidi kahe balleti vahepeal esitletama kahtekümmet ilusat naisterahvast, artisti või seltskonnadaami, rõivastatuna suurimate moeloojate poolt. Publiku häältega valitaks kolm kõige ilusamat kleiti ning õhtu sissetulek jagataks need kleidid valmistanud ateljeede vahel. See tähendab kahenädalast reisi Rivierale nii mõnegi õmblusmamsli jaoks.
Asjad läksid kohe liikuma. Neljakümne kaheksa tunniga olid viimasedki kohad välja müüdud. Ja etenduse õhtul tungles kohal elegantne ja sumisev rahvahulk, kelle uudishimu kasvas iga minutiga.
Oli juhtunud nii, et kogu see uudishimu oli nii-öelda kokku korjatud ühte punkti, ning kõik omavahel vahetatud laused käisid ümber ühe teema, mis andis vestlusele ammendamatult ainest. Oli teada, et vaimustav Régine Aubry, vähetähtsa teatri teisejärguline lauljatar, ehk küll väga kaunis, pidi esinema Valmenet’ juures valmistatud kleidiga, mida kattis ehtsate briljantidega kaunistatud tuunika.
Ning huvi kahekordistas äärmiselt huvipakkuv küsimus – kas hunnitu Régine Aubry, kellele ülirikas kalliskivikaupmees Van Houben juba mitu kuud oli peale käinud, on teemandikeisriks kutsutud mehe kirele järele andnud? Kõik näis sellele osutavat. Eelmisel päeval oli hunnitu Régine ühes intervjuus vastanud:
„Homme olen ma rõivastatud briljantidesse. Neli Van Houbeni valitud käsitöölist kinnitavad neid praegu minu toas korsaaži ja hõbedase tuunika peale. Kohal on ka Valmenet, kes tööd juhatab.”
Nüüd aga troonis Régine oma etteastet oodates rõduloožis ning rahvahulk vooris temast mööda kui ebajumala eest. Régine vääris täie õigusega epiteeti „hunnitu”, millega tema nime alati seostati. Kummalise juhuse läbi ühendas tema nägu antiikse ilu õilsust ja kõlbelisust sellise graatsia, veetluse ja väljendusrikkusega, mis meile tänapäeval nii meeldib. Kärbinahkne mantel laotus ta kuulsatele õlgadele ja varjas tuunikat. Ta naeratas, õnnelik ja meeldiv. Oli teada, et koridoriukse ees valvas kolm detektiivi, toekat ja tõsist nagu inglise politseinikud.
Loožis sees seisis püsti kaks härrasmeest, kõigepealt priske Van Houben, kalliskivikaupmehest austaja, kes tänu soengule ja põseruužile sarnanes maalilise fauniga. Tema varanduse päritolu ei olnud täpselt teada. Kunagi kauples ta võltspärlitega, siis aga tuli pikalt reisilt tagasi mõjuvõimsa teemandimogulina, ilma et oleks olnud võimalik metamorfoosi põhjustest selgust saada.
Régine’i teine kaaslane jäi poolhämarusse. Võis aimata, et ta oli noor ning saleda jõulise kehaga. See oli kuulus Jean d’Enneris, kes kolm kuud varem oli maha astunud mootorpaadist, millel ta oli üksinda ümbermaailmareisi sooritanud. Nädal hiljem oli Van Houben temaga tuttavaks saanud ning Régine’ile esitlenud.
Esimene ballett esitati keset üleüldist huvipuudust. Vaheajal lobises Régine looži kaugemas otsas, väljumiseks valmis. Van Houbeniga kõneles ta pigem salvavalt ja järsult, d’Enneris’ga seevastu armastusväärselt nagu naisterahvas, kes meeldida tahab.
„No kuulge, Régine,” sõnas Van Houben, keda selline käitumine näis ärritavat, „te ajate meresõitjal pea segi. Võtke arvesse, et pärast üht vee peal elatud aastat süttib meesterahvas hõlpsasti.”
Van Houben naeris oma labaste naljade peale alati väga kõvasti.
„Mu kallis,” märkis Régine, „kui te esimesena ei naeraks, ei paneks ma kunagi tähele, et püüdsite vaimukas olla.”
Van Houben ohkas ja sõnas süngelt:
„D’Enneris, annan teile nõu. Ärge selle naise pärast pead kaotage. Minuga juhtus nii ja mul lasub südame peal määratu kivi… kalliskivi,” vaimutses ta rohmakalt.
Lava peal algas kleitide demonstratsioon. Iga võistleja jäi sinna umbes kaheks minutiks, jalutas edasi-tagasi, võttis istet, liikus ringi nagu mannekeenid õmblussalongides ikka.
Kuna tema kord hakkas kätte jõudma, tõusis Régine püsti.
„Mul on kerge rambipalavik,” sõnas ta. „Kui ma esimest auhinda ei saa, kihutan endale kuuli pähe. Härra d’Enneris, kelle poolt teie hääletate?”
„Kõige ilusama poolt,” vastas mees kummardusega.
„Kui kleidist rääkida…”
„Kleit jätab mind ükskõikseks. Minu jaoks on tähtsad näo ilu ja keha veetlus.”
„Ilust ja veetlusest rääkides,” lausus Régine, „võite seda imetleda noore isiku juures, kellele praegusel hetkel plaksutatakse. See on Chernitzi ateljee mannekeen, kellest ajalehed kirjutasid ja kes ise oma tualeti lõi ning usaldas teostamise oma kaaslastele. See lapsuke on lihtsalt oivaline.”
Neiu oli tõepoolest sale, nõtke ning tema harmooniline liikumine ja hoiak oli kehastunud graatsia, ning väga lihtsa, ent ääretult puhtajoonelise lõikega kleit nõtkel kehal andis tunnistust täiuslikust maitsest ja omapärasest kujutlusvõimest.
„Arlette Mazolle, eks ole?” päris Jean d’Enneris programmi uurides.
„Jah,” sõnas Régine.
Ning ta lisas ilma igasuguse kibestuse ja kadeduseta:
„Kui mina žüriis oleksin, paneksin Arlette Mazolle’i kõhklemata järjestuse etteotsa.”
Van Houben sai pahaseks.
„Ja teie tuunika, Régine? Mida on väärt selle mannekeeni hilbud teie tuunika kõrval?”
„Hind ei ole oluline…”
