="#fb3_img_img_78750939ub1dbc52ecka95di64287e4ddcd5.jpg"/>
Robin McKinley’le The Dark Lord of Derkholm © Diana Wynne Jones 1998 Tõlkinud Eva Luts Toimetanud Leiger Luts Kaanepilt Marge Nelk Kirjastus Fantaasia ISBN 978-9949-578-97-9 ISBN 978-9949-578-98-6 (epub)
ESIMENE PEATÜKK
«Jääge kõik ometi vait!» sisistas ülikooli rektor Querida. Ta pungitas silmi ja vahtis laua ümber istujaid.
«Ma tahtsin vaid öelda…» alustasid kuningas, imperaator ja mõned võlurid.
«Otsekohe,» ütles Querida, «või hakkan lobisejaid madudeks muutma!»
See sulges peaaegu kõigi ülikooli erakorralise komitee liikmete suud. Querida oli kõige võimsam võlur maailmas ja tal oli eriline nõrkus madude vastu. Ta sarnanes ka ise maoga, olles väike, läikiva roheka nahaga ja väga, väga vana. Keegi ei kahelnud, et ta mõtles, mida ütles. Kuid kaks inimest jätkasid siiski rääkimist.
Sünge kuningas Luther pomises laua otsast: «Ehk olekski parem madu olla.» Ja kui Querida pilk temal peatus, vahtis ta pahuralt vastu, nagu väljakutset esitades.
Võlur Barnabas, ülikooli rektori asetäitja, jätkas siiski: «…ma püüan öelda, Querida, et sa ei mõista, mida see tähendab. Sa oled naine. Sina pead ainult olema Võrgutav Sireen. Mr Chesney ei vali naisi Pimeduse Isandaks.» Querida põrnitses teda vähimagi tagajärjeta. Barnabas naeratas talle lõbusalt ja ajas end pisut puhevile. Ta nägu paistis olevat loodud heaks tujuks. Ta juuksed ja habe lehvisid ümber ta näo hallide lokkidena. Ta vaatas Querida pungis silmadesse oma sinisilmadega, mida ümbritsesid punased randid, ja lisas: «Me oleme kõik kurnatud, paljud meist.»
«Tõsi, tõsi!» pomisesid mitmed laua ümber istujad ettevaatlikult.
«Ma tean seda!» nähvas Querida. «Ja kui te kuulaksite mind, selle asemel et kooris kaevelda, siis saaksite teada, et ma kutsusin teid arutama, kuidas Mr Chesney palverändurite külaskäigud alatiseks lõpetada.»
Tekkis hämmastunud vaikus.
Querida põski kortsutas kerge, kibestunud naeratus. «Jah,» ütles ta. «Ma tean väga hästi, et te valisite mu rektoriks, sest arvasite, et olen ainus, kes on küllalt halastamatu Mr Chesneyle vastu hakkamiseks, ja te olite kõik väga pettunud, et ma kohe talle kõri kallale ei karanud. Kuid ma analüüsisin vahepeal olukorda.
Pole kerge kavandada sõjakäiku mehe vastu, kes elab teises maailmas ja organiseerib oma huvireise sealt.» Ta väikesed rohekasvalged käed liikusid paberi-, kasetohu- ja pärgamendivirnale tema ees ja ta hakkas neid väikeste kiirete liigutustega sahinal uutesse hunnikutesse tõstma. «Kuid mulle on selge,» ütles ta, «et asjad on läinud halvast talumatuks, jõudnud kriisipunkti ja midagi tuleb ette võtta. Siin on nelikümmend kuus kaebust meessoost võluritelt ja kakskümmend kaks teistelt maagiakasutajatelt, kes kõik kaebavad kroonilise ületöötamise üle. Siin on kolm kirja, millele on alla kirjutanud üle saja naisvõluri, kes väidavad, et neile keelatakse võrdseid õigusi. Nad ei eksi. Mr Chesney ei usu, et naised võivad olla võlurid.» Ta käed liikusid võimsale pärgamendivirnale, mille küljes rippusid suured punased pitserid. «See,» ütles ta, «on kuningate käest. Kõik kuningad meie maailmas on kirjutanud mulle vähemalt korra, protesteerides selle üle, mida palverändurid nende kuningriikidega teevad. Võib-olla peaksin tsiteerima vaid ühte neist. Kuningas Luther, ehk võiksite teha kokkuvõtte kirjadest, mida saan teilt korra kuus?»
«Jah, loomulikult,» ütles kuningas Luther. Ta nõjatus ettepoole ja haaras oma tugevate, sinakate kätega lauast kinni. «Mu kuningriiki rüüstatakse,» sõnas ta. «Mind on viimase kahekümne aasta jooksul valitud kakskümmend korda Kurjaks Kuningaks, selle tagajärjel käivad palverändurid minu juurest läbi korra nädalas, vallutavad mu riiki ja püüavad tappa mind või mu õukondlasi. Mu naine on mind maha jätnud ja lapsed ohutuse pärast kaasa viinud. Linnad ja külad on laastatud. Kui Pimeduse Isanda armee ei valluta mu pealinna, siis teevad seda järgmisel korral Headuse Jõud. Tunnistan, et mulle makstakse selle eest päris hästi, kuid raha, mida teenin, on nii hädasti vaja pealinna ülesehituseks enne järgmiste palverändurite saabumist, et midagi ei jää üle talupoegade aitamiseks. Nad ei kasvata tänapäeval peaaegu mitte midagi. Te peate teadma, rektor…»
Querida käsi langes järgmisele virnale, milles olid eri kuju ja suurusega paberid. «Ma tean, tänan, Teie Majesteet. Need kirjad on valik neist, mida saan talunikelt ja tavakodanikelt. Nad kõik väidavad, et kui ilmad kogu aeg maagiliselt muutuvad, sõjaväed saagi maha tallavad, sõdurid karja varastavad, Pimeduse Isanda teenrid kõike põlema panevad, siis ootab neid lähitulevikus näljahäda.» Ta võttis veel ühe väiksema paberivirna. «Peaaegu ainsad inimesed, kel hästi läheb, on kõrtsmikud, kes kaebavad, et odrapuuduse tõttu on raske küllalt õlut pruulida.»
«Mu süda valutab,» sõnas kuningas Luther hapult. «Mis meist küll saab, kui palverändurid saabuvad kõrtsi, kus pole õlut?»
«Mr Chesney poleks rahul,» pomises peapreester Umru. «Kaitsku meid jumalad, Anscher hoidku meid selle eest!»
«Chesney on kõigest inimene,» pomises Varaste Gildi saadik.
«Parem, kui ta seda sinu suust ei kuuleks!» sõnas Barnabas hoiatavalt.
«Muidugi on ta kõigest inimene,» nähvas Querida. «Ta lihtsalt juhtub olema kõige võimsam mees maailmas, ja ma olen kindlustanud, et ta meid selles nõupidamisruumis ei kuuleks. Kas ma võin nüüd jätkata? Tänan. Mitmed asutused avaldavad meile survet lahenduse leidmiseks. Siin» – ta võttis suure ja ilusate tähtedega pärgamendi, kaunistustega servades – «on Bardide Kolledži ultimaatum. Need ütlevad, et Mr Chesney ja ta käsilased on lubanud palveränduritel kõiki barde tappa. Nad ei kavatse enam kaotada paljutõotavaid muusikuid ja seepärast keelduvad sel aastal ringreisidest osa võtmast, kui me ei garanteeri nende turvalisust…»
«Kuid me ei saa!» protesteeris võlur, kes istus Barnabasist kaks kohta kaugemal.
«Tõsi,» sõnas Querida. «Kardan, et bardid peavad Mr Chesneyle aru andma. Mul on siin ka sarnaseid, kuid tagasihoidlikumaid kirju nägijailt ja tervendajailt. Nägijad kaebavad, et nad peavad ette nägema kujuteldavaid sündmusi ja et see on nende gildi põhimõtete vastu, ja tervendajad, nagu võluridki, kurdavad kroonilise ületöötamise üle. Nad ähvardavad sel aastal meid mitte aidata. Ja siin…» ta kergitas väikest räbaldunud paberivirna, «on kirjad palgasõdurite ülematelt. Enamik neist ütleb, et sõdurite, varustuse ja relvastuse vahetus maksab neile rohkem kui palverändajailt saadav tasu, ja see siin kõige peal – arvan, et selle mehe nimi oli Must Kinnas – märgib ka väga tundeliselt, et ta tahab tallu pensionile minna, kuid ta pole kahekümne aasta jooksul küllalt teeninud, et üht lehhmigi…»
«Mis asja?» küsis kuningas Luther.
«Lehmagi osta. Ta ei oska õigekirja,» ütles Barnabas.
«Isegi kui oleks talusid, mis palverändurite eest kaitstud oleksid,» ütles Querida. Ta soris veel pabereid ja rääkis seejuures: «Haledad kirjad nunnadelt, munkadelt, libahuntidelt. Kus on…? Oh, jah, siin.» Ta võttis valge lehe, mis kergelt kumas, ja suure pärlmutterja tüki millestki, mis paistis olevat nõrkade märkidega kaetud soomus. «Tõenäoliselt üks nende vanalt Soomuseliselt,» märkis ta. «Need on protestid haldjatelt ja draakonitelt.»
«Mis põhjust on neil kurtmiseks?» küsis üks võlur ärritunult.
«Mõlemad väljenduvad üsna ähmaselt,» tunnistas Querida. «Arvan, et haldjakuningas räägib väljapressimisest ja draakoneid paistab kurvastavat nende peidetud varanduse vähenemine, kuid mõlemad räägivad ka midagi oma sünniõigusest, nii et ei saa kindel olla. Te võite neid üsna varsti lugeda, kui soovite, nagu ka kõiki teisi kirju. Kas olen nüüd oma mõtte selgeks teinud?» Ta aukus silmad vaatasid kordamööda kõigile laua taga istujaile otsa.
