ive: True Tales of Pets Lost and Found
Sissejuhatus
Kui me alustaimestikku läbi otsisime, hakkas metsa hiilima uduvine.
„On seal temast jälgi?” küsisin raadiosaatja kaudu.
„Mitte mingeid,” kostis ragisev vastus.
Olin tõsiselt pettunud. Olime juba tundide kaupa otsinud, aga leidnud polnud me veel ikka mitte midagi.
Liikusime korrapärases reas sammhaaval edasi, otsides alustaimestikus pisimatki elumärki. Bourne Woods Surrey krahvkonnas Frenshamis ei ole koht, kuhu kaduda tahaks.
Võisin vaid ette kujutada, kui jubedalt Cody end tunneb. Hirmul. Üksi. Palvetasin, et ta oleks pärast külma ja vihmast ööd vähemasti elus.
Kõdunevad lehed lirtsusid mu saapataldade all. Kleepuvad väädid haakisid ennast mu püksisäärte külge. Puhusin kätele sooja ja mu hingeõhk kerkis kuumade pilvekestena jaanuarikuisesse külma õhku.
„Taskulambid põlema!” viipasin ma Liamile, M-ile ja Oliviale, kes liikusid ligi poolesajameetriste vahedega.
Lülitasime lambid samaaegselt sisse ning nende valgusvihud lõikasid pimedusse kui valgusmõõgad.
Olime juba peaaegu kaheksa ruutkilomeetrit läbi otsinud, kuid pidime enne pimeda tulekut läbi kammima veel umbes kolmteist. Mida sügavamale metsa jõudsime, seda tumedamaks, vaenulikumaks ja õõvastavamaks see muutus. Õnneks kandsime kõik helkurveste, muidu oleksime üksteist päris silmist kaotanud.
„Püsige positsioonidel,” tuletasin kõigile meelde, et rida ei laguneks.
Järsku kadus maapind mu jalge alt. Kaotasin tasakaalu ja libisesin kraavi. Sirutasin käe välja, et libisemist peatada, ning põldmurakaväädid lõikasid sellesse kui vahedad žiletiterad. Karjatasin valust.
„Kas kõik on ikka korras, Tom?” hüüdis Liam.
Ta kiikas üle serva alla ja ma põrnitsesin teda alt vastu. Olin üleni mudane ja põlvini vees. „Selline see töö on.” Pühkisin lögased käed pükstesse puhtaks. Polnud aega, et paari kriimustuse pärast lokku lüüa.
Kui ma end taas kuivale maale ukerdasin, jäi mu taskulambi valgusvihk saapa kõrval maapinnal millelegi pidama. Kükitasin, et paremini näha, ning lükkasin sõnajalad ja oksad eest ära. Mu süda tegi rõõmuhüppe.
„Ma leidsin midagi!” hüüdsin raadiosaatja kaudu Oliviale ja M-ile.
„Saime aru. Tuleme!”
Viie minuti pärast oli mu meeskond tõendusmaterjali ümber koondunud.
„Pole kahtlustki, see on jälg,” kinnitas M.
„Tundub, et ta tuli sealtpoolt,” lisasin omalt poolt.
Cody oli millalgi viimase kaheteistkümne tunni jooksul kraavist läbi läinud. Otsisime ümberkaudse ala läbi, et rohkem jälgi leida. Vaja oli veel vaid üht jälge, et õige suund kätte saada.
„Kas näete midagi?” hõikasin lootusrikkalt.
„Vihm on kõik ära uhtunud!” Liam torkis kepiga heitunult porist maapinda. Tal oli õigus – eelmise õhtu paduvihm tegi meie otsingud veelgi raskemaks.
Tõmbasin maamõõdistuskaardi välja ja asetasin selle mahalangenud puu tüvele. Mõtlesin seda lõhestavaid põletusmärke vaadates, et ilmselt oli välk puud tabanud. Tüvi oli hiiglaslik, sambla ja seentega kaetud, ning selle juured olid kaheksajalana harali.
Kõik kummardusid lähemale, erksad ja valmis järgmist sammu planeerima. Cody ellujäämiseks oli ülioluline õigest kohast edasi otsida. Meil tuli veel suur ala enne pimedat läbi otsida ja inimesi nappis.
„Nii et me teame, et ta liigub selles suunas,” ütlesin sõrme kaardil vedades.
Mu näole langes vihmapiisk ja jooksis mööda põske alla. Sain selle vaevu ära pühkida, kui juba langes sinna teine. Õige pea põrkasid piisad kaardilt meie jopedele.
Vihma meil küll vaja ei olnud. See võis viimasegi tõendusmaterjali hävitada ning kui Cody oli kuhugi kinni jäänud või viga saanud, suurendaks vihm alajahtumise ohtu.
Tõmbasin värisedes jopeluku kaelani kinni. „Teeme kiiresti, võtame jälle joonele ja hakkame lagendiku poole liikuma,” ütlesin kaugusse osutades.
Kui me läbi vihma ja väätide rassisime, valdas mind heidutav tunne, et Codyga on midagi halba juhtunud. Võib-olla oli keegi ta kinni nabinud. Ta oli veel noor ja ta ei oleks suutnud vastu hakata.
Raadiosaatja ragin katkestas mu mõttelõnga.
„Tom, ma leidsin midagi!” See oli Olivia hääl, mis kõlas murelikuna.
Kiirustasin sinnapoole, läbi väätide kahlates, kummardudes ja murdunud okste alt läbi ronides ning ikka ja jälle libastudes.
M ja Liam olid juba kohal ning ma nägin nende näoilmest, et uudised ei ole head.
„Ma leidsin selle,” lausus Olivia millelegi punasele osutades.
Võtsin selle üles ning hoidsin seda pöidla ja nimetissõrme vahel. See oli Cody kaelarihm.
Kaheaastane must-valge kolli oli kuidagimoodi kaelarihmast välja saanud. Suunasin valgusvihu pimedusse, mõeldes, kuidas me võiksime ta küll leida.
1. PEATÜKK
Haukuja koer
Tere! Minu nimi on Tom Watkins ja ma olen loomadetektiiv.
Ma teenin elatist kadunud lemmikloomade otsimisega, olgu tegu kassi või viirpapagoi, koera või kas või kilpkonnaga. Ükski loom pole otsimiseks ja päästmiseks liiga väike ega liiga suur. Ma teen oma tööd sellepärast, et ma armastan loomi ja tahan inimesi aidata.
Lemmikloomad ei ole lihtsalt loomad: paljude perede jaoks on nad laste eest, ning me annaksime endast ju kõik, et laps turvaliselt koju jõuaks.
Ma pole siiski kogu elu loomadetektiiv olnud. Varem olin politseinik. Nüüd rakendan ma oma politseijõududes omandatud oskusi kadunud ja varastatud loomade leidmiseks. Ma juhin Euroopa suurimat ja edukaimat loomadetektiiviagentuuri. Mul on viisteist töötajat, masinapark loomade otsimiseks – mulle meeldib neid riistapuid kutsuda loomamobiilideks – ja ööpäev läbi töötav telefonivalve. Iga päev lisandub mu internetiandmebaasi kuni sada kadunud looma juhtumit ning kõik need loomad vajavad minu abi. Tänu oma uurijaoskustele olen ma tuhandeid loomi omanikega taas kokku viinud. Aastate jooksul on omanikud mu veebisaidil registreerinud enam kui sada viiskümmend tuhat kadunud või leitud looma.
Otsingutel kasutan ma igasugust varustust – termokaameratest (et märgata kuuridesse või garaažidesse peitunud kasse) raadiosaatjate ja diktofonideni, millega salvestada omaniku häält. Minu meetodid on sama värvikad ja tavatud – ma olen näiteks lasknud üle Surrey lennata lennukil, mille küljes oli õhus liuglev loosung kadunud terjeri leidmiseks. Olen ka filminud telesaate „Crimewatch” stiilis lavastuse koeravargusest, et keelitada tunnistajaid infoga lagedale tulema.
Aga alguses oli kõik hoopis teisiti. Algul ei olnud mul isegi mitte suurendusklaasi. Mul oli ainult üks koerakonservipurk ja Wolverhamptoni kaart.
Oli 1999. aasta aprill ning ma olin sattunud üsna suurde masendusse. Olin lahkunud politsei ridadest ilma vähimagi teadmiseta, mida oma eluga edaspidi peale hakata. Ühel õhtul jõin diivanil istudes
