250326483b0.jpg" alt="cover"/>
Tõlgitud väljaandest:
Lawrence Durrell Refections on a Marine Venus: A Companion to the Landscape of Rhodes Faber & Faber Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marju Randlane Kaane kujundanud OÜ PiktoGraaf Copyright © Lawrence Durrell, 1953 Autoriõigus tõlkele: Jaan Sudak ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-683-02-4 ISBN 978-9949-683-03-1 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus
Sir Walterile ja Lady Smartile
Tänusõnad
Tahaksin avaldada tänu Rhodose FERT-i instituudile, kus sain tänu professor G. Morriconi lahkusele võimaluse uurida saare ajalugu ja kasutada hindamatut raamatukogu. Olen samuti tänulik oma sõbrale dr Raymond Millsile loa eest tsiteerida huvitavat artiklit rahvameditsiinist, mille ta kirjutas, kui viibisime Rhodosel, ja pr Anne Ridlerile abi eest üle pea kasvanud käsikirja toimetamisel.
I PEATÜKK
Maapealsest paradiisist
„Alvarez põgenes ja saadeti
hukutavasse eksiili, räägiti valjul häälel
sellest, et ta läks Rhodosele pakku...“
Middleton, „Hispaania mustlane“
Kord avastasin kusagilt Gideoni päevikutest arstiteaduses veel klassifitseerimata haiguste nimekirja ning nende hulgas leidus sõna „islomaania“, mida kirjeldati kui harvaesinevat, kuid kindlasti mitte tundmatut hingehäda. Osale inimestele, oli Gideonil kombeks selgitada, on saared millegipärast vastupandamatud. Pelk teadmine, et nad on saarel, väikeses merega ümbritsetud maailmas, viib nad kirjeldamatusse joovastusse. Need ehtsad islomaanid, oli tal kombeks lisada, põlvnevad otse Atlantise elanikest ja saarel elades igatseb nende alateadvus taga kadunud Atlantist... Olen unustanud ülejäänud üksikasjad. Aga nii nagu kõik Gideoni teooriad oli seegi geniaalne. Mulle meenub, kui tuliselt selle üle küünlavalgel Kleobulose villas arutati, kuni kuu läks looja ja Gideoni haigutused summutasid ta väited, kuni Hoyle alustas vasaku käe pöidla küünega trummeldamist prillide vastu, sest nii hakkas ta soovima head ööd, kuni Mehmet bei pani oleandrisalutaguses majas aknaluugid pauguga kinni, et protestida hilise tunni vastu. See sõna jäi siiski kõlama, ja kuigi Hoyle nõustus seda kasutama ainult Egeuse mere saarte puhul, samas kui Sand ei suutnud nii ebaratsionaalset teooriat üldse tõsiselt võtta, teadsime kõik ütlematagi, et oleme islomaanid.
See raamat on teadlik katse analüüsida islomaaniat koos kõigi selle ebajärjekindlusest ja vormitusest tulevate väliste puudustega: see räägib alustatud ja õhku rippuma jäänud vestlustest, kavandatud ja tegemata matkadest, kogutud märkmetest ja uuringutest, millest kunagi ei kirjutatud raamatuid... See on pühendatud Kreeka saarte püsielanikust jumalannale – Rhodosele. Mulle meeldiks, kui võimalik, meenutada üht-teist nendest kuldsetest aastatest, mille varjud kerkivad ja haaravad mind endiselt oma võimusesse iga kord, kui pilku köidab Kreeka margiga kiri või kui juhtun kusagil kõrvalises maanurgas nägema mahajäetud tankerit, millel lehvib Egeuse sinivalge.
Rhodosel möödusid päevad sama märkamatult, nagu kukuvad puult viljad. Osa kuulus Kleobulose ja türannide hiilgavatesse aegadesse, osa süngele Tiberiusele, osa ristisõdijatele. Oma ulatuselt ja viisilt järgnevad need üksteisele peaaegu liiga kiiresti, et püüda neid hoomatavasse võrku. Saarest on võimalik kirjutada vaid alludes rangetele ebajärjekindluse reeglitele – see tähendab islomaanina. Ja pealegi, kes võiks eales loota talletada, piiritleda kohalasuva jumalanna võlusid? Ma pole üritanud tungida oma tegelaste hoiakute pealispinna alla. Ma üritasin kujutada iga inimest üheainsa lausega ja jätta ta istuma keset Kreeka päevade aeglast voolu ilma tülitamata kedagi kirjandusliku meisterlikkusega, nagu hea võõrustaja peakski tegema. Gideon, monokkel ette sätitud, istub kainelt mastika-pudeli taga. Hoyle keerab üles oma hiigelsuurt kella. Mills ajab juttu. Sand imeb piipu. Egon Huber jalutab inimtühjal rannal ja otsib nikerdamiseks puutükke. Ja tumedasilmne E, kelle vari laiub millegipärast kõigi nende kohal – kaaslane, kriitik, kallim –, E paneb ateljee peegli ees selga lillelise kleidi, endal mustad juuksed sassis. Püüdsin neid saare elu argitoimetuste juures mitte tülitada, nende vaim seguneb ja liitub Rhodose Venusega, kes seisab muuseumi väikeses kivikambris nagu hõige lõpmatult ammusest ajast. Kui ma olengi teinud järeleandmisi vormis, siis sündis see millegi parema nimel, selleks et kasutada materjalina kord vanu märkmeid unustatud albumist, siis mõnda kirja: kogu igapäevane aines võiks lugejale luua mulje ajaloolises tegelikkuses elatud elust.
Tollel 1945. aasta kevadisel pärastlõunal, kui meieni jõudis Aleksandrias käsk minna pardale, polnud mu esmamulje Gideonist mäletamist mööda julgustav. Meist pidid saama kaasreisijad sõjalaeva pardal, voolujoonelisel ja võimsal alusel, mis minu süütutele silmadele andis aimu kiirest ja mugavast reisist. Meile lubati, et randume varahommikul Rhodosel. Mõne tunni pärast oleksin siis taas pärast nelja-aastast eksiili Kreeka saarel.
Gideon luges inseneride ja meremeeste summas mõttesse vajunult raamatut. Mäletan, kuidas mõtlesin endamisi, et ta näeb välja nagu tavapärasuse kehastus: monokkel, lühikesed hõbedased juuksed, läikima löödud saapad... (India armee regulaarväelane, kelle rutiinitaju on tõstnud ta mõne meditsiini või varustusega tegeleva allüksuse etteotsa?) Kui peaksin veetma kakskümmend neli tundi tema seltsis, mõtlesin ma, veedaksin need kahtlemata alistudes viisakalt hinnangutele, mis põhinevad laialt levinud eelarvamustel, või sellise tavasõduri lihtsameelsele enesearmastusele, kelle jaoks tema rügemendi sööklast on saanud terve maailm. Gideoni üsna silmatorkav klaassilm vaatas aeg-ajalt sedasi ringi, et ta jättis mühakliku ja ükskõikse inimese mulje, mis sai kinnitust siis, kui nägin, et ta võttis vastu mugava tooli ja padja ilma ühegi tänusõnata. Meie, ülejäänud, istusime tema jalge ümber oma kompsudest kokku seatud patjadel. Tema järel käis väike mustvalge terjer, kes oli ilmselgelt väga hästi treenitud.
Ometi võisin peagi muretsemise lõpetada. Suured mootorid, mis kandsid meid raevukalt üle Aleksandria õliste vete avamere poole, puhkisid nii, et sai täiesti selgeks, et juttu ajada on võimatu. Olime kõik lukustatud omapäi valju tuksumise sisse. Ma ei saa ütelda, et oleksin kurvastanud. Mõte Kreeka jällenägemisest pani pea tööle ja äratas lootust. Mõtlesin kõigile neile kirjadele, mis olin viimastel kuudel saanud – kirjadel oli järelehüüde maik. „Küll sa näed, et see on täiesti muutunud,“ ütles üks. „Varasem elu on igaveseks kadunud,“ ütles teine. „Mine Ameerikasse,“ õhutas kolmas. Homme saan ise näha, kas vana Kreeka õhustik on sõja üle elanud, kas see püsib tegelikkuses endiselt maastikul ja inimestes või kas olime selle möödunud päevil enda jaoks lihtsalt välja mõelnud, elades mõnusalt ära välisvaluutast, patroneerides tegelikkust oma ettekujutustega ja luues selle põhjal viletsat kirjandust. Homme saan teada, kas pean oma tunded Kreeka vastu pagendama mälu tolmustesse soppidesse koos nõnda paljude teiste pööraste südamekapriisidega.
Kui möödusime vanast kindlusest, pöörasin ümber, et veel viimast korda vaadata, kuidas E seisab ja lehvitab mulle esplanaadi nurgalt, enne kui hakkas laskuma udu ning kogu ülalinna minarettide ja kellatornide saablitaoline kaar sulandus õrnaks pärlmutterjaks ja kuldseks hämuks. Egiptus ja Kreeka – korraks tabas mind armastuse ja harjumuse vastandlik tõmme. Aga E pidi tulema mulle Rhodosele mõne nädala pärast järele: ta oli mu ainus side Egiptusega. Nägin teda minemas vanasse ametiautosse ja vaatasin seda aeglaselt sõitmas hämarusse. Reis oli alanud!
Kümne miili kaugusel Aleksandriast lõikasime ikka veel avamerre püsiva pruuni soone – vett reostas paks Niiluse muda –, kui pinnale ujus üksik delfiin ja kihutas hetkeks meie kõrval. Enne rõõmustas mu südant, kuna see loom toob head ilma ja õnne. Nõjatusin ettepoole, et teda silmitseda, kui jõudsime järsku nagu kirvehoobilt tõelise Egeuse puhtasse vahemerelisse sinasse: selle mere sügavus ja värv neelasid ja peegeldasid taevast, see meri kuulus kuivadele saartele ja hallidele
