Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Naine, kes ihkas õiglust - Michael Hjorth страница

Naine, kes ihkas õiglust - Michael Hjorth

Скачать книгу

alt="cover" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_e31b3953-bbdc-5004-8892-2b37b56a8fbb.jpg"/>

      Originaali tiitel „En högre rättvisa”

       Autor: Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt Originaali autoriõigused © Michael Hjorth & Hans Rosenfeldt 2018 Originaali kirjastaja Norstedts, Stockholm Published by agreement with Salomonsson Agency Tõlge eesti keelde © Mari Jesmin ja Helios Kirjastus OÜ, 2019 Toimetanud Annika Oras Kujundanud Jaak Rüütel ISBN 978-9949-610-77-8 (köites) ISBN 978-9949-610-78-5 (e-pub) www.helios.ee Trükitud trükikojas Print Best

ESIMENE OSA

      1

      13. oktoober

      Ma näen sind unes.

      Sellest peale, kui ma alustasin, peaaegu igal ööl.

      Mida sa arvaksid, kui teaksid?

      Sellest, mida ma teen.

      Arvatavasti halvasti.

      Sa paluksid mul lõpetada.

      Sina olid minust parem inimene.

      Aga täna öösel sa palusid, et ma su päästaksin.

      Päästaksin teid mõlemaid.

      Ma ei saanud.

      Ei saanud isegi unes mitte.

      Seega teen, mida saan.

      Ma kavatsen seda jälle teha.

      Täna õhtul.

      Viies.

      Klara Wahlgren.

      2

      Oktoobers aabus koos talvega. Ilmaolude poolest oli aasta olnud kummaline.

      Kevad ei saanud enne hoogu sisse kui alles mai lõpu poole. Valgetele abituriendimütsidele sadas lund niihästi rahvarohkel ja traditsioonidest tiinel volbriööl kui ka järgmisel päeval toimunud tunduvalt hõredama esimese mai rongkäigu ajal. Suvi laskis ennast oodata juuni lõpuni, nädal aega pärast jaanipäeva ronis temperatuur esimest korda üle kahekümne kraadi, kuid teisalt püsis soojus septembri keskpaigani.

      Sügist nagu ei olnudki.

      Kaheksandal oktoobril oli taas aeg käes. Kui Uppsala elanikud hommikul rulood üles tõmbasid, tervitas neid õhuke valge puudrikiht. Ainult natuke rohkem kui neli kuud ilma lumeta – see andis kliimamuutuste eitajatele muidugi hoogu juurde.

      „Kui sa minu käest küsid, siis ei ole küll näha, et maailm on soojemaks läinud.”

      „Keegi pole sinu käest küsinud,” tahtis Klara iga kord öelda, kui kuulis seda kulunud fraasi ja nägi kerget enesega rahulolevat muiet, mis sellega enamasti kaasas käis.

      Kliimamuutused olid ülimal määral tõelised.

      Kolm aastat keskkonnaõpinguid Lundis ja kodus Uppsalas sooritatud magistrieksam jätkusuutliku arengu alal andsid Klarale kindlusetunde. Kogu maailmas toimunud aastatepikkused uuringud rääkisid selget keelt, olenemata sellest, mis oktoobrikuus köögiaknast paistis.

      Kuid mõni minut pärast kella üheksat õhtul loenguruumist väljudes ja liiga õhukest mantlit kinni nööpides mõtles ta, et väljas on jube külm. Nagu tavaliselt, oli ta pärast viimase osaleja lahkumist paigale jäänud, kõik kokku korjanud ja korda teinud.

      Mööbliriide vahetamine.

      Kella poole seitsmest poole üheksani, algusega 15. septembril.

      Üheksa tundi.

      Täna õhtul oli viies kokkusaamine. Klarale pakkus naudingut näha, missuguseid edusamme kõik teevad.

      Talle meeldis niisuguseid kursusi läbi viia.

      Nüüd juba neljandat aastat.

      Ta katsus veel kord, kas uks tema selja taga ikka läks lukku, ja hakkas siis mööda Östra ...gatanit astuma. Astus külma käes kiirete sammudega. Telefon helises, ta võttis selle välja ja vastas pisut üllatunult naeratades.

      „Tere, kullake, kas sa ei magagi?”

      „Millal sa koju tuled?” Victori väsinud hääl. Klara nägi vaimusilmas, kuidas poiss diivanil istub, Ämblikmehe pidžaama seljas, hambad pestud, juuksed sassis ja püüab suure vaevaga silmi lahti hoida.

      „Ma lähen just praegu auto juurde, nii et veerand tunni või kahekümne minuti pärast. Kas on midagi olulist?”

      „Haav.”

      Poeg oli eelmisel nädalal enne lund kehalise kasvatuse tunnis orienteerumas käinud ja mingi metsa visatud roostes rauatükk oli ta säärde haava lõiganud. Viis õmblust. Sidet tuli igal õhtul vahetada.

      „Kas issi ei või seda teha?”

      „Sina teed paremini.”

      Klara ohkas endamisi vaikselt. Alati on tore kellelegi meeldida ja igatsetud olla, kuid tema ja Zach olid vanemapuhkuse pooleks teinud ning mees oli kogu aeg poja kasvamise juures olnud vähemalt sama palju kui tema, vahel rohkemgi, aga siiski, kui tegemist oli ... tegelikult enamiku asjade puhul küsis Victor ema järele. Klara nägi Zachi näost, et mehel oli alati natuke valus teine valik olla.

      „Aga mind ei ole kodus ja sa pead magama,” tegi Klara katset, ise samal ajal ...ngkvarnsgatanile keerates.

      „Aga haav?”

      „Las issi ajab asja korda, mine magama, kui ma koju tulen ja sina veel üleval oled ja haav pole hästi seotud, siis ma seon uuesti.”

      Ettepanek võeti vastu vaikides, otsekui püüaks kaheksa-aastane välja nuputada, kas teda kuidagimoodi haneks ei tõmmata.

      „Kas teeme nii?” küsis Klara.

      „Olgu ...”

      „Tore. Musi. Homme näeme.”

      Ta lõpetas kõne ja pistis telefoni taskusse tagasi. Jättis käe sinnasamasse. Ilm oli tõesti külm.

      Kas ta tegi õigesti?

      Kui ta koju jõuab ja Victor veel üleval on ning tema sideme ära vahetab, kas ta siis sellega ei tunnista, et Zach ei tee seda nii hästi kui tema? Kas ta oleks pidanud karmim olema? Ütlema, et issi vahetab sideme ära ja poiss peab magama minema? Punkt.

      Mitte pakkuma teist võimalust.

      Arvatavasti.

      Parkimisplatsile keerates mõtles ta, et parimal juhul Victor magab, kui tema koju jõuab, ja nii saab probleemi kaelast ära.

      Ruudukujulisel siseõuel oli kuus kohta. Kaks kuulusid Studiefrämjandetile[1.]. Tema sinine Polo, mis seisis kaugemas nurgas, oli ainuke auto.

      Klara seisatas.

      Oli

Скачать книгу