Elamise kergus. Katrin Alujev

      See väljend tuli minu juurde nii, nagu paljud asjad tulevad. Justnagu juhuslikult, aga tegelikult mitte. Tegin mõned aastad tagasi oma iga-aastast visioonipilti, kuhu sattus mingist ajakirjast pealkiri „Olemise kergus“. Kui ma hakkasin veidi hiljem samal aastal oma kodulehte tegema ning otsisin sobivat motot, siis püüdis see sõnaühend mind kinni, kui visioonipildist möödusin. Äkki ma teadsin! Elamise kergus – see on just see, mida ma soovin inimestele pakkuda; mis on mu kutsumus ja kirg.

      Ma ei saa öelda, et minu elus on olnud palju kergust. Üldse mitte. Arvan, et olen suurema osa elust elanud raskusega. Mitte et mu elu oleks olnud alati raske. Üldse mitte. Pigem oli see mingi meeleseisund. Mul oli juba kõik olemas, kuid ikkagi valdas mind mingi raskus, rahutus ja kohati tühjus. Ootus millegi enama järele. Mu elus on olnud perioode, kus ma ootasin, et päev läbi saaks. Ma elasin aastaid mingi seletamatu ängiga. Kogu aeg oli justkui mingi oluline asi puudu. Elu oli täis draamat ja raskust. Väljast ei paistnud see tõenäoliselt nii, sest ma ei lubanud sellel välja paista. Loomulikult tegi see omakorda sisemiselt olukorra veel rusuvamaks, kuna see pidev enda ja teiste petmine võtab palju energiat.

      Nüüd, viimased kümmekond aastat on mu elu muutunud järjest kergemaks. Väliselt ei ole justkui midagi muutunud: mul on endiselt seesama kodu, sama mees, samad lapsed; töö, mida ma armastan. Aga sisemiselt on kõik väga teistmoodi. Mu sees on kergus.

      See ei tähenda seda, et mul pole enam mingeid probleeme. Muidugi on. Kõigil on. See on elu. Ent see, kuidas ma oma elusse suhtun, on kardinaalselt muutunud. Ma olen otsustanud elada silmad lahti ja teadlikumalt. Ehedamalt ja rohkem päriselt.

      Ma usun, et elu ei pea olema raske. Elu ei pea olema kannatuste rada. Elu ei pea olema pidev draama.

      See on meie enda valik, kuidas me otsustame oma elu vaadata. Muidugi on mõnes mõttes lihtne jätkata elamist nii, nagu sa alati oled elanud. Mõnes mõttes on see draama isegi nauditav, vähemalt oma tuttavas turvalisuses. Loomulikult on mõnes mõttes lihtsam valida passiivne elu. Muidugi on ka minul aeg-ajalt tahtmine kogu see pidev areng ja õppimine nurka visata ja lihtsalt silmad elu ees kinni panna. Aga siis mõistan, et kui oled korra silmad lahti teinud, siis ei saa sa enam tagasi vanasse mustrisse minna. Sul puudub tagasitee teadmatuse „õndsusesse“. Sa tead, et teadlikult ja kohal olles on palju kergem elada. Sa oled rohkem elus.

      See on meie enda valik, kas otsustame õppida kannatuste kaudu või valime proaktiivse ja kergema arengutee. Muidugi eeldab see enamat kui lihtsalt otsust, et „mulle pole enam kannatusi vaja“. See tahab sinu tõsist pühendumist oma isiklikule arengule. See tahab tõsist usku, et see on võimalik. See tahab, et usaldaksid päriselt oma sisetunnet, intuitsiooni, kõrgemat mina või ükskõik kuidas sa seda häält enda sees kutsud. Sa kuulad seda, mida su sisemus ütleb, ja lähtud oma otsustes sellest.

      Püüan järjest rohkem õppida vaatama elu kui veidrat õppefilmi. Proovin võtta elu kui mängu. Kas see tuleb mul välja? Mitte veel alati, kuid see on olnud põnev teekond. Räägin sulle selles raamatus oma avastustest sel teel.

      Olen selle jooksul õppinud olema päris mina ise kõigi oma saba ja sulgedega. Nii nagu ma loomult oled. Kõigi oma heade ja vigadega. Lihtsalt lubangi endal olla. Nii ongi kerge elada. Teekond selleni võib üsna pikk olla. Kõigepealt märkad, kus ja kes sa täna oled. Siis tunnetad, mis sellest on päriselt sinu ja sinulik. Ja lased muul minna. See on teekond. Sa oled sügav, sest sul on palju kihte. Sul tuleb sel teel ette asju, mis sind üllatavad, närvi ajavad, kurvastavad, ehmatavad, aga ka neid, mis sind täiesti kindlasti rõõmustavad. Teekond enda sisse on alati põnev. Põnevuses on alati natuke hirmuäratavat segatuna mõnusa uudishimuga. Sellel teekonnal on kõike: päikest ja vihma, külma ja sooja, vikerkaart ja raju, lund ja lõõska. Ainult anna endale võimalus. Olen märganud, et mida teadlikumalt sellesse teekonda suhtun, seda kergem see on. Seda rohkem on seal värve ja rõõmu. Ühel hetkel teed sa silmad päriselt lahti, vaatad päriselt ennast ja sa päriselt meeldidki endale.

      See teekond kestab seni, kuni sa oled, sest alati on midagi uut avastada. Me ei saa valmis nagu puuviljad. Pigem oleme nagu puud, kelle viljad valmivad terve meie elu.

      Sa võid seda raamatut lugeda kui minu lugu, minu kasvamise lugu. See on minu kasvamine koos oma lähedaste, tuttavate ja klientidega. Kui tahad koos selle raamatuga ise ka kasvada, siis soovitan sul selle lugemiseks aega võtta. See raamat on omamoodi tervik, seega on kasulik see esmalt kaanest kaaneni läbi lugeda. Hiljem saad aga tagasi tulla teemade juurde, mis sind rohkem kõnetavad. Mulle meeldivad küsimused ja ma esitan neid sulle siin päris palju. Kui soovid koos selle raamatuga endast teadlikumaks saada, siis proovi leida enda seest nendele küsimustele vastused. Enda vastused, sinu enda tõde. Mitte minu tõde, mis on sinu jaoks ju ikkagi taaskasutatud tõde.

      Nende kaante vahele on pandud minu kogemused ja maailmanägemus. Lase kogu see info oma südamefiltrist läbi ja vaata hoolega, mis sind kõnetab. See ei ole valdkond, kus on mustvalgeid tõdesid, kui selliseid alasid üldse olemas on – võib-olla on see nii ainult matemaatikas. Luba endal kasvada, areneda ja avarduda. Anna endale võimalus, ole uudishimulik; vaata, mis saab.

      Sulle ei pruugi mu küsimused või su enda vastused meeldida. Ja sulle võib tunduda, et sa juba tead seda kõike. Ma arvan, et teadki. Aga kas sa oled selle enda heaks ellu rakendanud? Mis see on, mis sind ikkagi selle raamatuga kokku viis?

      Selle raamatu kirjutamise aeg oli täis sünkroonsusi ehk tähendusrikkaid kokkusattumusi ja põnevaid õppetunde, et saaksin sulle kirjutada ja sinuga oma kogemust jagada. Universum ja mu keha on peenes koostöös ning ma olen selle eest sügavalt tänulik. Ma kasvasin koos selle raamatuga ise ka. Imeline maailm kogu oma keerukuses ja uskumatus lihtsuses. Aitäh!

      Millal sa tunned elamise kergust?

      Millal sa tunned elamise raskust?

      Kas elu juhtub sinuga või sinu kaudu?