ion>
Lauri Räpp
Minu Tartu
Osa tekste on varem ilmunud Postimehes ja ajakirjas Edasi
Aitäh Eesti kultuurkapitalile
Autoriõigus: Lauri Räpp ja Petrone Print OÜ, 2019
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Tartu keele toimetaja: Sulev Iva
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-78-8 (trükis)
ISBN 978-9949-651-79-5 (epub)
ISBN 978-9949-651-80-1 (epub)
www.petroneprint.ee
See siin on armastusavaldus minu kodulinnale.
Minu inimestele siin linnas.
Minu Tartule
SISSEJUHATUS
„No võtke näiteks Tartu…“
(Jäääär „Tartu – väike puust linn“)
Kas teate seda tunnet, kui üks juhuslik huulilt poetunud lause, tänavakohvikus kogetud maitse või avatud aknast kõrvu kandunud viisijupp kutsub ootamatult esile mõne ereda lapsepõlvemälestuse? Kõigepealt paneb imestama, kuidas see üldse meelde sai tulla. Hetk hiljem ajab juba pead vangutama: kuidas ma selle üldse vahepeal ära unustada sain?
Mind tabas see tunne eelmisel suvel, kui jalutasin sihitult mööda väikese puust linna tänavaid. Olin oma suure jalutuskäiguga jõudnud Emajõe paremale kaldale, mitme nimeka kultuuriinimese lemmikelupaika – Karlovasse.
Linn oli autode müra oma õlgadelt maha raputanud. Valgus oli muutunud mahedalt magusaks, varjud veninud pikaks. Jääääre loo „Õhk kõnnib tänaval“ algustakte vilistades imetlesin linnaosale omaseid puitfassaade ning piilusin kahekorruseliste kuuridega tagahoovidesse.
Möödusin parasjagu ühest majast, kui mingi sisemine aje sundis mind peatuma. Ootamatu tuuleiil joonistas hõljuvast tänavatolmust abstraktseid mustreid, kerkis siis puumaja teisel korrusel avatud aknani ja püüdis tärgeldatud pitskardinat kaasa haarata.
Valge lipuna lehvinud aknakate ja tuul sõlmisid peagi vaherahu ning taandusid kumbki rahulikult oma valdustesse.
Äkki kandus avatud aknast minuni fraas ühest vanast Vikerraadio kuuldemängust, Heino Mandri esituses. Tänavatolm hangus ja seisatas aeg.
Ning kihutas siis kolmkümmend viis aastat tagasi.
1983. aasta palav suvepäev ühes Tartu äärelinna viilkatusega maja köögis. Valgetäpilises tassis ootas piim ja näpus valgesõstra-tarretisega moosisai. Avatud akna vahel lehvis pitskardin. Aknalaual mängis VEFi raadio. „Esimene mõrv toimus neljapäeval, neljateistkümnendal juunil,“ alustas Heino Mandri.
Olin tagasi ajas, mil kõik muinasjutud olid õnneliku lõpuga ja elu näis igavene. See oli aeg, kus emal oli arstirohi kõikide hädade vastu ja isa oli minu superkangelane. Hüvastijätud tähendasid siis kõigest seda, et õige pea näeme jälle. Ainus valu, mida ma tundsin, oli puruks kukutud põlvede kipitus või tooreste õunte söömisest valutav kõht.
Olin tagasi lapsepõlves. Veerikul, Rukki tänaval.
Siis juba Annelinna kõigi (eba)mugavustega kolmetoalises korteris. Tartu 12. keskkooli esimeses klassis, näpus valged nelgid ja kaenla all kukeaabits.
Olin tagasi ajas, mil minu armas kodulinn tundus sama suur kui terve manner.
Olin ajas, mil ma ei mallanud oodata, kunas küll ma juba suureks saan.
Ent ootamatult said kolmerattalistest kaherattalised, jalgratastest võrrid ja võrridest autod. Limonaadist sai siider ning nukkude ja mängusõdurite asemel olid kaasteelistel ühtäkki juba oma lapsed.
„See oli ju alles eile…“ meenutasin selle võõra akna all kõiki neid mäletamisväärseid pisiasju. Ise imestades, kuidas küll on nii märkamatult jõudnud kätte aeg, kus kondid nahast enam nii tugevalt kinni hoida ei jaksa ja lõdvendavad päev-päevalt oma haaret.
See teeb mind vahel nukraks.
Aga aja vastu ei saa.
Ent midagi siiski saab. Säilitada endas lapselik uudishimu, julgus olla vahel nagu laps, imetleda maailma nagu laps – seda kõike saab. On ju õnneliku elu valemisse sisse kirjutatud, et surra tuleb noorelt, tehes seda võimalikult kõrges eas.
Sel sumedal suveõhtul ühe võõra, aga siiski koduse Karlova puumaja ees said alguse mu (aja)rännakud mulle nii armsas – väljast väikeses, aga seest suures – linnas. Ja need teed tõidki mind selle raamatuni, mida käes hoiate.
Asusin lapseliku uudishimuga kaardistama kõiki neid tänavaid, hooneid ja nurgataguseid, mis Tartu mulle nii südamelähedaseks teevad. Rändasin ajas edasi ja tagasi, vahel ka ringi- ratast. Mõtisklesin, mis on siin linnas kolmekümne aasta jooksul muutunud. Ja mis ei ole muutunud. Kuulasin, milliseid lugusid räägivad mulle mu heade mõtete linna paigad ja inimesed, ning panin need oma rännakutel kirja.
Tartus,
suvel 2019
MEIE LINNA RAHVAS JA RÖÖVLID
Mis see kontseptsioon nimetusega „linn“ üldse on?
Linn on elukoht. Kohtumispaik. Õppimise ja töötegemise koht. Siin käiakse koos: lasteaias, koolis ja tööl. Kohvikus ja kohtumistel. Koosolekutel ja -viibimistel. Sümpoosionitel ja sümfooniakontsertidel. Ka ostmas ja müümas käiakse.
Ometigi on nii, et ühel linnal tuleb linnaks olemine palju paremini välja kui teisel. Ehk on põhjus koostisosades?
Linn koosneb parkidest, platsidest ja tänavatest. Elumajadest, äri-, tootmis- ja ühiskondlikest hoonetest, ning kaubandus-meelelahutuskeskustest nende külgedel ja vahel.
Ja
