Isekas hiiglane (klassikaline versioon). Oscar Wilde

Ammusel ajal oli lastel tavaks igal pärastlõunal pärast kooli minna hiiglase aeda mängima. See oli ilus suur aed, mida kattis pehme roheline muru. Muru sees kasvasid kaunid lilled nagu tähed ning aias oli kaksteist virsikupuud, mida katsid kevadel kaunid valged ja roosad õied ning sügisel kandsid nad maitsvaid vilju. Linnud laulsid puude otsas nii kaunilt, et lapsed jätsid oma mängu ja kuulasid neid. „Me oleme siin nii õnnelikud!“ hüüdsid nad üksteisele. Ühel päeval saabus aga hiiglane tagasi koju.