100 valitud novelli. 6. raamat. O. Henry
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу 100 valitud novelli. 6. raamat - O. Henry страница 10
Hotell “Thaleia” kõrgus Broadway kohal nagu Maraton mere kohal. Kaljukindlana seisis see keset veekeerist, mille moodustasid kaks tema kõrval asuvat elava liiklusega tänavat. Siin oli näitlejabandede hulkumiste lõpp-punkt, siin võtsid nad kõrged poolsaapad jalast ja kloppisid sokid tolmust puhtaks. Ümberkaudsed tänavad olid paksult täis piletikassasid, teatreid, agente, koole ja homaaripaleesid, mille juurde viis okkaline rada.
“Thaleia” hämarates ja läppunud koridorides käies võis sulle kergesti tunduda, et oled lõputul Noa laeval, kus võid seilata, lennata või minna, kuhu jalad või rattad viivad. Selles majas elas rahutus, lootus, kaduvik ja isegi mure ning kartlik ootus. Koridorid moodustasid labürindi. Teejuhita võisid siin rännata nagu kadunud hing Sam Loydi mõistatusmängus.
Ümber nurga pöörates võib mõne näitleja riidekott või tupik su rännakutele kiiresti lõpu teha. Kolades kuulsuste vannitubades, kohtad sa hommikumantlis valvel olevaid tragöödianäitlejaid. Sadadest teistest ruumidest kostab jutukõma, katkendeid uutest ja vanadest lauludest ning kokku kogunenud näitlejate valmisolev naer.
Suvi oli käes, nende kambajõmmid olid üle maa laiali saadetud, ning näitlejad puhkasid oma lemmikkaravanserais, sel ajal kui nende mänedžerid püüdsid neile algavaks hooajaks osi hankida.
Selleks pärastlõunatunniks oli agentide kontorites töö lõppenud. Sinust, kes sa olid sammaldunud koridoridesse eksinud, vilksatasid mööda looritatud särasilmsed lehvivate paelte ja vihisevate siidrüüdega võlutarid, jättes endast maha kergemeelsuse odööri ja mälestuse frangipannist. Tõsised noored hästiarenenud aadama õunaga komödiandid kogunesid trepikodadesse Boothist rääkima. Kusagilt imbus singi ja punakapsa lõhna ning kostis nõude klirinat.
Ebamäärane sumin “Thaleias” elavnes, kui hakkas kostma diskreetseid plumpsatusi – õllepudelite lahtikorkimise heli, mis jõudis su kõrvu mõistlike ja tervislike ajavahemike järel. Kuigi katkendlik, oli elu ühiselamutubades kergesti kirjeldatav – eelistati koma, semikooloni peale kortsutati kulmu ja punkti ei sallitud.
Preili D'Armande'i tuba oli üks väiksemaid. Kui pikuti panna, oli kummuti ja pesulaua vahel küllalt ruumi kiiktooli jaoks. Kummutil seisis tavaline varustus pluss leedide suveniirid, mida nad ringreisidelt kaasa toovad, ning ta parimate sõprade fotod.
Ühte fotot vaatas preili D'Armande sukka nõeludes kaks-kolm korda ja naeratas sõbralikult.
“Tahaksin teada, kus Lee praegu on,” ütles ta valjult.
Kui sul olnuks privileeg seda fotot näha, oleks su esimene mõte olnud, et pildil on valge, paljude õielehtedega lill, mille tormituul on õhku tõstnud.
Kuid taimekuningriik polnud siiski selle valge pöörise eest vastutav.
Täpsemal vaatlemisel nägid sa preili Rosalie Ray õhulist lühikest seelikut, kui ta, tehes vistaariaväätidega põimitud kiigel üle võlli kunsttükki, kaugele üle lavaääre kõrgele publiku peade kohale lendab. Sa märkad, et objektiiv ei küüni edasi andma seda graatsilist tugevat hoogu, mis ta kõrgele ja kaugele lennutab, ning ei näita kollasest siidist sukapaela, mis igal õhtul ta nobeda jala küljest lahti pääseb ning alla lõbusa publiku sekka kukub.
Samuti ei näe sa sadade ülestõstetud käte metsas, mis on tõusnud lootuses, et näitlejanna seda briljantselt sooritatud trikki kordab, musta riietatud, peamiselt maskuliinseid patroone, kelle ülesandeks on vodevillitükkide väljaselekteerimine.
Preili Rosalie Ray esines oma etteastega kahe aasta jooksul kokku nelikümmend nädalat parimates tsirkustes. Oma kaheteistminutilise etteaste jooksul tegi ta muudki – laulis ja tantsis, matkis kahte-kolme näitlejat, kes olid endale matkimisega nime teinud, ent kui lilleväätidega kaunistatud kiik seisma jäi ja preili Rosalie, kaotanud ühe kollase sukapaela, mis oli publikule saanud ihaldatavamaks kui kuldkäevõru, kiigelaualt naeratades maha hüppas, tõusis publik nagu üks mees püsti – ja nii see suuremas osas oligi ning kindlustas selle, et preili Ray nimi oli piletikassades üks nõutumaid.
Teise aasta lõppedes teatas preili Ray ootamatult oma südamesõbrannale preili D'Armande'ile, et veedab suve Long Islandi põhjakaldal ühes veeuputuse-eelses külas ning laval teda enam ei nähta. Seitsmeteistkümne minuti pärast, kui preili Lynnette D'Armande oli oma mõtetega just sinnamaani jõudnud, et küsis endalt, miks sõbranna sellise otsuse tegi, koputas keegi nõudlikult uksele.
Preili D'Armande ei kahelnud hetkegi, et see on Rosalie Ray. Pärast korteriomaniku valju hõiget sisse tulla ta seda tegigi ja laskis väsinult raskel reisikotil põrandale kukkuda. Nagu ma juba ütlesin, oli see Rosalie. Tal oli seljas avar tolmune reisimantel ja hall tänavakostüüm, peas umbsõlme seotud pruun jardipikkuste lendlevate otstega loor ja jalas pruunid lavendlivärvi kamassidega kottpüksid.
Kui ta kübara ja loori ära võttis, tuli nähtavale kena näolapp, mis praegu mingite häirivate emotsioonide mõjul õhetas, ning suured elavad silmad, mille sära varjutas rahulolematus. Tema raske kuldpruun juuksepahmakas oli kiiruga kahe kammi ja mõne juuksenõela abil üles seatud ning soengust tükkisid välja lainelised salgud ja väikesed kiharad.
Kahe eriharidust saanud naise kohtumine ei erinenud ei vokaalses, gümnastilises, oskuleerilises ega katehheetilises mõttes nende ebaprofessionaalsete naiskolleegide kohtumisest. Lühike kaisutus, huulte kokkupuude ja vana vahekord oli jalule seatud. Ristteel seisvate rändnäitlejate kohtumine sarnaneb väga sõdurite põgusa saluteerimisega või viisiga, kuidas kaks rändurit teineteist võõramaa tühermaadel tervitavad.
“Sain ühiselamutoa kaks korrust sinu omast kõrgemal,” ütles Rosalie, “kuid enne ülesminemist tulin sinu juurest läbi. Ma ei teadnud, kas sa oled veel linnas või mitte ja pidin küsima.”
“Aprillist saati olen siin elanud,” sõnas Lynnette. “kuid varsti lähen “Tapva pärandusega” ringreisile. Avaetendus on järgmisel nädalal Elizabathis. Arvasin, et tegid lavaga lõpu, Lee. Räägi mulle endast.”
Rosalie võttis osavalt vääneldes preili D'Armande'i riidekohvril istet ja toetas selja vastu tapetseeritud seina. Pidevalt ringi reisivatel lavastaaridel ja nende kolleegidel on pikaajalised kogemused end igas olukorras mugavalt tunda nagu istuksid nad sügavaimas tugitoolis.
“Eks ma siis räägi,” alustas Lynn. Tema noorel näol oli kummaliselt sardooniline, kuid oskuslikult resigneerunud ilme. “Homme istun jälle vanale Broadway rongile ja hakkan agentide kontorite toole kulutama. Kui oleksin viimase kolme kuu jooksul enne kella nelja, nagu täna pärastlõunal, juhtunud kuulma lauset “jätke oma nimi ja aadress” või muud pläma, mida tööotsijale aetakse, oleksid kuulnud proua Fiske südamest tulevat naeru. Laena mulle taskurätikut, Lynn. Jeerum! Need Long Islandi rongid on kohutavad. Sain oma näole piisavalt söetolmu, et minna Topsyt 2 mängima, ilma et ühtki põletatud korki vaja läheks. Korkidest rääkides – on sul midagi juua, Lynn?”
Preili D'Armande tegi pesulaua kapi ukse lahti ja võttis pudeli.
“Siin on peaaegu pindi jagu Manhattanit. Joogiklaasis on aednelgid, kuid…”
“Ah, anna pudel siia. Saab ka ilma klaasita läbi. Tänan! See on kümnesse. Sinu terviseks! Mu esimene
2
Topsy – tegelane “Onu Tomi onnikeses”.