– kaotasin 2000 naela!”
Tema hääl näis väikeses toas kajavat.
Minerva tundis, justkui oleks ta kiviks muutunud ning tema aju ei suuda enam töötada.
Ta ei mõistnud, kuid ei saanud seda öelda.
See oli võimatu!
Kui Tony rääkima hakkas, vaatas ta endiselt tühja pilguga aeda.
“Mul pole mingit vabandust,” ütles vend. “Ma polnud ülearu joonud ega midagi. Teadsin juba kaardilauda istudes, et ei saa endale mängimist lubada.”
“Miks… sa siis… seda… tegid?” küsis Minerva väga vaiksel, võõrana näival häälel.
“Krahv kutsus mind,” vastas Tony. “Tema kõrval lauas oli juba viis meest, üks koht oli tühi ja ma möödusin, et naistega ruletti mängida ja ta ütles:
“Miks ei võiks sa meiega liituda, Linwood?””
Minerva teadis ütlemata, et Tony võttis krahvi kutset komplimendina.
“Istusin maha,” ütles Tony, “ja kui nägin kuldmüntide kuhjasid teiste mängijate ees, mõistsin, et olin hull, et sellesse sekkusin.”
Ta tõi kuuldavale ohke, mis näis tulevat sügavalt tema hingepõhjast, enne kui jätkas:
“Mul polnud julgust, ja see ongi tõde, Minerva, tõusta püsti ja minema kõndida, nagu oleksin pidanud tegema.”
Tema hääles oli nii palju valu, et Minerva tahtis oma käed tema ümber panna ja teda lohutada.
Selle asemel küsis ta sosinal:
“Mis… juhtus?”
“Võitsin paar naela väga ettevaatlik olles,” ütles Tony, “teenrid täitsid jätkuvalt meie klaase ja kuna olin närvis, jõin ilmselt sellepärast, et julgust saada.”
Minerva pomises midagi vaikselt, kui vend jätkas:
“Panused olid tohutud ja kõik mängijad üritasid krahvi üle trumbata.”
“Ta võitis!” ütles Minerva.
“Ta võidab alati!” vastas Tony raevukalt. “See ei loe talle midagi, kui ta kaotab ja sellepärast ta võidab!”
Minerva nägi, kuidas vend käed rusikasse pigistas, justkui tahaks krahvi, või ehk iseennast lüüa.
Siis, otsekui mõistes, et peab oma loo lõpetama, ütles ta:
“Ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, kuid äkki leidsin, et olen peale krahvi ainus mängu jäänud mees. Teised olid tagasi tõmbunud.”
“Kas sa… poleks saanud… sama teha?” uuris Minerva närviliselt.
“Seda oleksin pidanud tegema ja seda ma kavatsesin teha,” ütles Tony, “aga siis vaatas krahv – pagan teda võtku – lauas ringi ja ütles:
“Kas te kõik olete verest välja löönud? Kuidas sinuga on, Linwood? Kas astud mulle vastu või kühveldan ma augu tühjaks?””
Minerva hingas sisse.
“See oli väljakutse,” ütles vend, “väljakutse, mille pidin vastu võtma või oleksin täiesti lolliks jäänud!”
“Ja… sa… kaotasid!”
Minerva polnud kindel, kas ta ütles need sõnad valjusti või kordas neid vaid oma mõtetes.
“Mul oli kolm kuningat,” rääkis Tony, “ja mõtlesin hetkeks, et olen võitja.”
“Ja krahv?”
“Tal oli kolm ässa! Mida muud temalt oodata oligi?”
Ta lõi käega vastu aknaraami halli kivi, justkui tahtes endale haiget teha.
“Kolm ässa!” karjus ta, “ja ma kaotasin kaks tuhat naela, mida mul pole!”
“Mida… sa… tegid? Mida… sa võisid… öelda?” küsis Minerva lootusetult.
“Mäng oli läbi, ja kõik me tõusime lauast üles, ja ma olin liiga oimetu, et rääkida,” vastas Tony. “Pidin üsna löödud välja nägema, sest krahv ütles:
“Sul ei vedanud, Linwood! Tavaline kuu – pole vaja kiirustada!””
“Mida ta sellega mõtles?” päris Minerva.
“Ta mõtles, et pean talle kuu ajaga kaks tuhat naela andma!” ütles Tony. “Kaks tuhat! Sa tead sama hästi kui mina, et sama hästi võib ta Kuud nõuda!”
Kuna Minerva tundis, et jalad teda enam ei kanna, istus ta lähimale toolile.
“Mida… sa teha… saad?” küsis ta hirmunud toonil.
“Seda tulin sinult küsima,” ütles Tony. “Kuidas me üldse kaks tuhat naela leida saame? Kui asi sinnamaale jõuab, suudan ehk vaevalt kakssada kokku ajada!”
“Ilmselt…” ütles Minerva, “pole krahvile võimalik öelda, et sa talle maksta ei saa?”
“Sa tead sama hästi kui mina,” lausus Tony, “et mänguvõlg on auvõlg ja ainus viis, kuidas võlga kustutada saab, on minu surm!”
“Ära räägi nii!” ütles Minerva. “See on vale… ja halb!”
“Sellest, mida ma juba teinud olen, ei saa enam midagi hullemat olla!” lausus Tony. “Oh jumal! Miks pidin ma kokku sattuma sellise inimesega nagu krahv?”
See oli küsimus, mille Minerva esitada tahtis, kuid ta teadis vastust.
Tony oli muidugi meelitatud, saades kutse mehelt, kes seltskondlikult nii tähtis oli.
Mehelt, kellel oli kõik, mida Tony ise omada oleks tahtnud.
Tegelikult olekski see pidanud tema oma olema, kui vaarisa nii pillav poleks olnud.
“Ma arvan,” ütles Tony aeglaselt, “et peame selle maja maha müüma!”
“Maja maha müüma?” kordas Minerva uskumatult. “See on meie kodu… meil pole kusagile mujale minna…”
“Tean seda,” vastas Tony, “ja mul on tunne, et arvestades asukohta, ei ole tõenäoline, et me selle eest kaks tuhat naela saame!”
“Aga… Tony… kui pead andma krahvile kõik, mis meil on, ja seda on väga-väga vähe, siis jääme me nälga!”
Ta vaikis ja lisas siis sosinal:
“Ja Davidil pole kindlasti võimalik Etonisse astuda.”
“Mida ma teha saan?” küsis Tony. “Mida kuradit ma teha saan?”
Ta kõndis jälle ruumis ringi, justkui oleks tal võimatu paigal püsida.
Tema silmis oli metsik pilk, mis Minervat hirmutas.
Minerva
