minemist ja tulemist?” Mary nägi hirmu temas kasvavat ja lisas julgelt, pannes kõik ühele kaardile. “Mind hoitakse siin nii kaua, kuni ma olen nõus lisama oma allkirja teie omale, andes sellega neile õiguse kõigeks, mis on tehtud.”
Mehe äkiline üllatus ja kiired kõrvalpilgud ütlesid Maryle, kui täpselt oli ta tema tundeid hinnanud. Ta jätkas, endas nüüd juba kindel olles: “Selleks neil teid vaja ongi. Kui te olete oma töö teinud, olete muutunud vaid takistuseks. Kui nad on teid ära kasutanud, et saada minu käest allkirja oma turvalisusele, siis käituvad nad teiega nii, nagu nad on alati soovinud – nii, et te neile enam tüliks poleks. Ahah, lõpuks te taipate!”
Darnley tõusis, laup higine, kõhnad käed närviliselt koos.
“Oh, Jumal!” hüüdis ta lämmatatud häälel.
“Ojaa, te olete lõksu püütud, mu isand. Ja ise sinna hüppasite.”
Nüüd mees murdus, olles täielikult vallatud Mary lahti päästetud surmahirmust. Ta heitis end tema jalge ette põlvili ning üles pööratud pea ja avali kätega, mis naise omadest kinni haarasid, väljendas ta oma kahetsust kõige halva pärast, mida tema rumalus Mary vaenlastega ühte heita oli naisele kaasa toonud.
Mary peitis õrnuse maski taha jälestuse, mille mehe argus oli tekitanud.
“Minu vaenlased?” kordas ta mõtlikult. “Pigem teie oma vaenlased. Nende viha teie vastu oli see, mis neid pagendusse sundis. Oma mõtlematuses olete nad tagasi kutsunud, olles samal ajal minu käed nõnda sidunud, et ma ei saa teid aidata, isegi kui ma tahaksin.”
“Te saate, Mary,” hüüdis ta, “või ei saa seda keegi. Keelduge andmast allkirja, mida nad teilt soovivad. Keelduge allkirjastamast mistahes õigustust nende tegudele.”
“Lastes neil sundida teid seda allkirja andma, et te saaksite meid mõlemaid hävitada,” vastas Mary.
Siis anus Darnley, kutsudes välja taevaseid pühakuid, teda – kes ta oli nii tark ja tugev – nende nimel avastada mingi pääsetee sellest puntrast, kuhu mehe hullus neid oli mässinud.
“Mis pääseteed saab siin üldse olla?” küsis Mary temalt. “Ja kuidas saaksime mina ja teie, kes te olete samamoodi vangistatud kui minagi, mingit pääseteed leida? Mul on kahju, Darnley, kuid ma kardan, et teie rumaluse eest maksame mõlemad oma eluga.”
Nii mängis ta mehe hirmudega, jätmata enne, kui too oli saanud Mary nõusse, et viimane mõtleb ja otsib mingit viisi, kuidas teda päästa, ja mees kohustus samal ajal ennast rangelt kontrollima ja vaatama, et ta oma mõtetest kellelegi midagi ei reedaks.
Darnley lahkus ja veetis unetu öö ning naasis esmaspäeva hommikul naise kutse peale taas kohe tema juurde. Mary käskis tal isandate juurde minna ja neile öelda, et olles mõistnud, et ta on nende meelevallas olev vang, oli Mary valmis nendega kokkuleppele jõudma. Ta oli nõus vabandama nende sooritatud tegusid, kui nad vastutasuks lubavad nüüdsest olla lojaalsed ja vabaks lasevad.
Teate sisu ehmatas meest. Kuid Mary naeratus taastas tema usu.
“On veel midagi, mida te peate tegema,” ütles naine, “kui me tahame neid reeturlikke härrasmehi võita. Kuulake.” Ja see, millest ta kõneles, lisas Darnley meeleheites hinge uut lootust.
Ta suudles naise käsi, alandlikult ja kuulekalt kui koer, kellele on korralekutsumiseks piitsa antud, ja läks alla, et isandatele teade edasi anda.
Morton ja Ruthven kuulasid ta ära, kuid ei paistnud kuigi innukalt soovivat võimalusest kinni haarata.
“Need on siiski vaid sõnad,” sõnas Ruthven, kes lamas väljasirutatult diivanil, kannatades süngelt valusid, mis tulid aeglaselt tema elu hävitavast haigusest.
“Ta on kaval nagu madu,” lisas Morton, “olles üles kasvanud Prantsuse õukonnas. Ta paneb su järgima tema tahet ja soovi, kuid me ei anna talle selleks võimalust. Me hoiame teda kinni ega lase tal vabalt tegutseda, enne kui ta saab meile tagada, et teeb seda, mida lubab.”
“Mis tagatis teid rahuldaks?” päris Darnley.
Samal ajal sisenesid ruumi Murray ja Lindsay ja Morton rääkis neile sõnumist, mille Darnley oli toonud. Murray kõndis aeglaselt üle toa akna juurde ja istus. Ta pühkis käega aknaklaasi ja vaatas väljas asuvat lumist maastikku, justkui ei pakuks asi talle üldse huvi. Kuid Lindsay kordas seda, mida ülejäänud kaks olid juba öelnud.
“Me tahame rohkemat kui paljalt lubadusi, mida ei pruugita pidada,” sõnas ta.
Darnley vaatas neile järgemööda otsa, nähes nende kompromissitus suhtumises kinnitust sellele, mida kuninganna talle oli öelnud, pannes muuseas ka tähele, mida ta varem polnud märganud – nende ülimat austuse puudumist tema kui nende kuninga vastu.
“Härrased,” ütles ta, “ma kinnitan, et te eksite Tema Majesteedi suhtes. Ma panen oma elu tema au nimel panti.”
“Palun, te võite seda teha,” irvitas Ruthven, “kuid meie omi te panti ei pane.”
“Mõelge välja mistahes tagatis, ma kirjutan sellele alla.”
“Olgu, aga kas teeb seda ka kuninganna?” küsis Morton.
“Teeb küll. Ta on mulle seda lubanud.”
Neil kulus terve päev, arutamaks tingimusi, mis neid rahuldaksid. Õhtupoolikul oli dokument valmis ning Morton ja Ruthven, esindades kõiki teisi ja saadetuna Murray’st ja esitletuna Darnley’st, tulid Tema Majesteedi kambrisse, möödudes selle ust valvavast tunnimehest.
Ta istus viisil, justkui oleks ta neid oodanud, väga võluv ja kurb, teades, et naise suurim tugevus on tema nõrkus, et pisarad on tema parim võte, näidates teda kui nende tahte vastas murdunut.
Väliselt alandlikud, põlvitasid nad tema ette, nagu anudes volikirja, mida nad tegelikult relvade ja ähvardustega temalt välja pressisid. Kui igaüks neist oli saanud maha põgusa kõnega, mida oli ette valmistanud, kuivatas Mary oma silmad ja võttis end ilmse pingutusega kokku.
“Mu isandad,” ütles ta häälel, mis väreles ja murdus iga teise sõna juures, “millal olete te leidnud mu olevat nõnda verejanulise või ahne teie maade ja varade järele, et te peate minuga niimoodi käituma ja selliseid meetmeid tarvitama? Te olete mu võimu kahtluse alla seadnud ning selles riigis mässu õhutanud. Kuid siiski annan ma teile andeks, lootes selle teoga saavutada teis suuremat armastust ja lojaalsust. Ma soovin, et kõik, mis on möödas, vajuks unustusse, et te vannuksite, et seisate tulevikus minu kõrval kui sõbrad ja teenite mind ustavalt, sest mina olen vaid nõrk naine, kes vajab hädasti sõpradeks tugevaid mehi.”
Hetkeks katkestasid tema kõnet nuuksatused. Siis kontrollis ta ennast taas, kogudes ennast nii haledal viisil, et isegi kõva südamega Ruthven tundis mõningast kaastunnet.
“Andestage mulle, kes ma olen väga kurnatud, minu nõrkus, sest varsti viiakse mind voodisse ja, nagu mu isandad teavad, ei osuta ma vähimatki vastupanu. Mul ei ole rohkem midagi öelda, mu isandad. Kuna teie omalt poolt lubate, et jätate truudusetuse endast maha, vannun ma andestada ja armu anda kõigile, kes saadeti maapakku oma osaluse eest hiljutises mässus, samamoodi andestan kõigile, kes osalesid seigneur Davie tapmises. Kõik see unustatakse, nagu seda poleks kunagi olnud. Ma palun teid, mu isandad, et te koostaksite oma tagatise, sellise, nagu teile tarvis, ja ma kinnitan selle.”
Morton ulatas talle dokumendi, mille nad olid ette valmistanud. Nad jälgisid teda,
