on kingatalla sisse tuumapomm peidetud,” ütles ta naerma hakates. „Lähme õue, muidu jääb meile muuseumi kopitanud lõhn külge. Vaata, kui ilus õhtu on.”
Nad seisatasid hoone massiivsete sammaste vahel ja jäid vaatama muuseumiesist platsi, mis kihas inimestest. Kumbki ei soovinud veel nende hulka kaduda.
„Kuule, näitleja…” Artist kummardus Ksenja poole, teadmata isegi täpselt, mida ta öelda tahab. Nii hea oli lihtsalt neiust õhkuva nõiduse kütkes olla.
„Mmh?” Tüdruk kissitas silmi ja ajas pea kuidagi äraootavalt kuklasse. Sel hetkel võttis tuulepuhang ta juuksed oma embusesse ja sasis neid korralikult. „Oih! Oota.” Ksenja hakkas ridikülis sobrama. „Tuul tahab mind ära puhuda,” teatas ta juukseklambrit pähe kinnitades.
„Sammaste vahel on tuuletõmme, lähme natuke eemale.”
Nad jalutasid üle muuseumiesise platsi ja peatusid vägevate raudväravate juures. Nende taga algas tänav. Seistes nagu teismelised, vaatasid nad üksteisele otsa, oskamata kumbki midagi öelda. Mõlemad tundsid, et näitusel oli kõik kuidagi äkki toimunud, nagu filmis. Nüüd olid nad välja reaalsesse ellu astunud ja seisid rahva seas.
„Oostke mütse, oostke mütse,” vehkis üks suveniirimüüja möödujatele. „Müütsid kolm naela, müütsid kolm naela!” Vaba käega raputas ta pirakat kella, mis tublisti üle liiklusmüra kõlas.
„Tead, mis mul kotis on?” küsis Ksenja, kui müüja oli kõrvulukustava kellahelistamise lõpetanud.
„Muidugi tean.”
Tüdruk tegi suured silmad. „Noh, ütle.”
„Sul on seal igasugu väikesed, tähtsad naisteasjad ja…” Artist tasandas häält, „veel mingi salaasi…”
„Muidu ma poleks nii küsinudki, on ju?”
„Mis imevigur sul seal on siis? Pisike Browning?”
„Bäng-bäng! Kas ma näen nii bonditüdruku moodi välja, et peaksin relva kandma? Või on sulle ihukaitsjat vaja?” Ksenja taipas. „Haa! Muidugi, püstolit läheb tarvis, et sinust naisi eemale peletada!”
„Mulle pole relva vaja, ma olen ise üks paras peletis. Urisen korraks koera moodi ja kõik jooksevad laiali.”
„Ja-jaa, seda ma usun. Konti mul sulle pakkuda ei ole, aga see-eest on NEED.” Tüdruk tõmbas käekotist välja kaks teatripiletit. „Muide, maskidest rääkides, kas sa „Ooperifantoomi” oled näinud? Otsisingi parasjagu kaaslaseks mõnda inimest, keda ma juba eelmises elus tundnud oleks.”
„Urr!” tegi Artist. „Ma tunnen, et olin eelmises elus su koer.” Ksenja naeruturtsatuse peale lisas ta: „Sa olid väga hea peremees, kuidas võiksingi sind unustada.”
„Ülehomme õhtul kell kuus. Tuled?”
„Muidugi tulen, kui sa kutsud. Aga… kas sinna ilma suukorvita sisse lastakse?”
„Hoia endal inimese mask igaks juhuks ees, vähemalt piletikontrollis. On sul see olemas ikka?”
„Vedeles tolmunult kapi taga, enne kui sa ta välja tirisid.”
Ksenja andis Artistile ülehomseni aega oma inimesemask läikima lüüa. Teatripileteid tagasi kotti pistes sattus ta pilk arstirohtudele, mis tuletas talle meelde, et oli lubanud õhtul haige sõbranna juurest läbi käia. Ei saa öelda, et Ruslaniga kohtumine oleks Ksenjat pannud kuhugi mujale kiirustama, eriti kui arvestada, et temagi väike süda tuksus noormehe läheduses hoopis teises rütmis kui tavaliselt. Kuid midagi polnud parata. Artist sundis teda kiirustama, hoolimata kurku tõusnud pakitsusest, mis neelamise raskeks tegi. Nad jäid lahkudes üksteise embusesse veidi kauemaks, kui nende põgus tutvus oleks lubanud eeldada.
Viimaks rebis Ksenja end Artistist ohkega lahti ja tõstis käe, et peatada möödasõitev takso. Artistil ei jäänud üle muud, kui vaadata, kuidas tüdruk autosse istub. Great Russell Streeti halastamatu liiklusvool neelas ta kohe endasse, nagu poleks nende kohtumist kunagi toimunudki. Artist seisis jalakäijate vahel ega teinud märkamagi, et ta neil tee peal ees on. Hing tundus kuidagi rahulik, nagu oleks kõik ta maised probleemid lahenduse saanud. Ülehomme… mõtles Artist ja tunnetas oma aistinguid. Täiesti uus olemine. Rammestav, soe ja erutav ühel ajal.
Moskva tüdrukud ei olnud Artisti hinge pillikeeli kunagi nii iseäralikult helisema pannud. Kooliajal oli tal olnud sõbranna, Nataša, kellega nad vahelduva eduga peaaegu kuus aastat koos välja venitasid. Näis, et aeg kasvatas nad lahku. Kui nad ükskord maha istusid, et suhte edasist perspektiivi arutada, selgus, et tegelikult polnud neil juba ammu midagi ühist. Artist oli hakanud rohkem kodust ära olema, sõites Venemaa linnade vahet ja ajades mingeid tüdrukule arusaamatuid asju. Nataša läks magistrantuuri, tahtes kogu maailmale näidata, et saab ühel päeval kultuuriministeeriumisse tööle. Aeg-ajalt oli Artist oma valikute üle järele mõelnud. Kas ta elus oleks võinud midagi teisiti minna, kui nad oleks kokku jäänud? Rahuldavat vastust ei olnud ta sellele küsimusele kunagi leidnud. Võib-olla oleks ta edasi õppinud. Aga milleks? Et endale kusagil ministeeriumi labürindis mõni soe ja igav spetsialistikoht välja võidelda? Ei, see polnud tema jaoks. Karjäär lavalaudadel? Ei pakkunud pinget. Artist tundis, kuidas miski teda riskantsemate ettevõtmiste poole tiris. Päevast päeva oma kirju kambaga adrenaliinijahil olles ei sattunud ta seltskonda, kus oleks võinud mõne erilise tütarlapsega tutvuda. Naisi tal küll oli, kuid ööklubides liikvel olijad olid tema jaoks vaid kehad, mis ta südant kunagi mässama ei ahvatlenud.
Nüüd seisis ta ikka veel muuseumi ees, hajevil ja segaduses. Kas tõesti on Londonis miski ilusam ja parem? Igatahes oli Ksenja Artisti tasakaalu riivanud ja nüüd leidis mees end iseäralike tunnete küüsist.
Just sel hetkel krabas kellegi alkoholist ülemeelikuks muutunud käsi tal küünarnukist.
„Te olete ikka veel siin! Kas plaanid muutusid?” Isadora kõrgendatud meeleolu reetis tasuta pakutava veini needust – ta oli rohkem svipsis, kui näitusekülastaja puhul võinuks kohaseks pidada.
„Jäin tõesti toppama korraks,” lausus Artist naisele otsa vaatamata. „Kuidas teil sees läks?”
„Oi, te jäite paljust ilma! Benjamin on suur lugude jutustaja… ehh…” Lesk lõi käega ja vangutas pead. „Miks te nii vara ära läksite?”
Vastamise asemel osutas Artist lese käekotile ja sõnas: „Tõmmake lukk kinni, mõni võib sinna käe sisse ajada.”
Naine paistis olevat rohkem purjus, kui esialgu välja paistnud oli.
„Oh, senikaua kui ma teie kõrval seisan, ei julge ükski pätt oma näppe mu kotti pista,” teatas Isadora bravuurselt juukseid kohendades. Artistile näis, et lesk unistabki, et keegi ta kaitseks välja astuks. Huvitav, kas tal pärast mehe surma ühtegi lähedast suhet polnud olnud? Suures linnas üksiolek võis keskealise naise jaoks üsna masendav olla…
„Mis edasi saab? Mul on vist kõht tühi.” Isadora vaatas Artistile äraootavalt otsa.
„Peaks vist tõesti liikuma hakkama.”
„Ma tean siin lähedal üht hubast restorani. Võiksime einestada ja ühtlasi ka kaunite kunstide maailma keerdkäike arutada,” pakkus lesk. „Te olete nii erudeeritud, kuid ei taha mulle üldse oma tegelikku tausta avaldada. Kes te olete? Kunstipromootor? Talendiotsija? Kriitik?”
„Kus see restoran on?” küsis Artist, sundides
