Taibates, kui palju tööd kogu Londoni tänavatel võib liikuda, tuli tal kananahk ihule. Rikkad vanurid julgelt linnatänavatel jalutamas, kaasas vaid rahakott ja võlts turvatunne, mis sa hing veel ihkad, mõtles ta. Ei, siit linnast ei lähe ta enam kuhugi. Ja kui läheb, siis ainult miljonärina. Ta jäi viivuks tänavale ringi vaatama, et paljulubavat hetke natuke kauem endas hoida.
Artist jõudis korterisse enne Genat ning lasi pilgul hindavalt üle ruumide libiseda. Suur elutuba ja kaks magamistuba võinuksid vabalt mahutada viieliikmelise perekonna. Kõrged laed lõid avarustunde, mida suured aknad veelgi kinnitasid. Eksklusiivne parkett, stiilne täispuitmööbel ja värvilahendused, milles oli tunda sisekujundaja kätt. Artist noogutas rahulolevalt. Paistis, et Moskva allilm hindas tema tööd kõrgelt. Korter karjus luksusest ja Artist andis endale aru, kui palju niisugune siin rajoonis maksta võib. Elutoas Kuraatoriga lobisedes ootas ta ära Gena saabumise, et too saaks esimesena endale sobiva toa valida – peaasi, et ta õnnelik oleks, siis ei teki pärast arusaamatusi. Nagunii võtab ta toa, mis on välisuksest kaugemal – vanglas on voodite valikul sama lugu, ikka kongiuksest kaugemale ja akna alla. Nii läkski. Gena ei kõhelnud sisse astudes hetkegi ja marssis tagatuppa. Artist pakkis oma koti lahti toas, mida ta oligi endale tahtnud. Pesnud vannitoas käed, vahetas ta reisiülikonna korralikuma vastu ning oligi väljaminekuks valmis. Gena oma garderoobiga vaeva ei näinud, kontrollis vaid igaks juhuks, kas aknast on vajadusel võimalik põgeneda. Ei olnud. Nad asusid kolmandal korrusel ning korteri kõik aknad avanesid samale tänavale, kuhu oli pargitud nende auto.
„Siit kangi alt pääseb hoovi,” sõnas Kuraator näpuga kuhugi allapoole näidates. „Seal seisab teie auto. Hea rahulik koht.”
Süganud kukalt, võttis ta taskust kaks uut Nokia mobiiltelefoni.
„Londonis kasutame omavahelisel suhtlemisel ainult neid. Kaardid on sees. Kui välismaale helistate, peate ise arvestama, kui riskantne teie sealpoolne inimene on. Inglismaal teid keegi pealt ei kuula.”
Seda öelnud, keeras ta meeste poole telefonide tagaküljed, kuhu oli kollastele post-it-märkmepaberitele midagi kirjutatud.
„Siin on kirjas teie ja minu numbrid. Õppige need kohe pähe, et meil midagi lollide olukordade taha ei takerduks.”
Artist vaatas Eduard Potapenkot uue pilguga. Näis, et selle mehega on võimalik koos töötada.
„Kas siin internet on?” uuris ta kotist sülearvutit välja võttes.
„Igas toas ja kiire nagu keravälk. Kõik peab toimima,” lausus Kuraator toonil, milles ei puudunud uhkusenoot. Ta ulatas kummalegi mehele komplekti korterivõtmeid ja nähes, et mõlemad on valmis, andis märku lahkumiseks.
Pärast kümneminutilist autosõitu jõudsid nad Waterloo Place’ile ning peatusid ühe soliidse kivimaja ees. Kesklinn oli niisuguseid küll täis, kuid Artist polnud näinud ühegi fassaadil nii peenelt väljanikerdatud kivikujusid. Esimese korruse akendes avanev vaatepilt viitas majas asuvale restoranile.
Kuraator parkis auto otse peaukse ette ja tervitas ladusas inglise keeles vasturuttavat šveitserit: „Hi John! Everything under control?”
Rohelises kuldtriipudega mundris vanahärra teatas naeratades: „Absolutely, sir. Welcome to Divo, gentlemen.”
„Keep an eye on it,” nõksas Kuraator peaga auto poole.
„Yes, sir,” ütles šveitser kummardudes ning avas külalistele ukse.
„Divo on meie koht,” teatas Kuraator restorani fuajeesse astudes hooletult, nagu oleks tal neid kümnete kaupa. „Me katsume alati oma asjad kesklinnas ajada, siis on vähem ringisõitmist.”
Artist ei saanud täpselt aru, keda ta iga kord „meie” all mõtles. Kas ennast ja oma kambamehi, keda neile veel näidatud ei ole? Või neid kolme – Kuraatorit, Artisti ja Genat? Rohkem aega talle mõtisklemiseks ei jäänud, sest neile lähenes pikakasvuline, peent ülikonda kandev härra. Mees oli umbes viiekümneaastane, selgete näojoonte, kuid ebakindla ilmega.
„Tere, Eduard,” lausus ta juba enne kohalejõudmist kätt sirgelt ees hoides.
„Feliks, rõõm näha,” sõnas Kuraator igasuguse emotsioonita. Omamehelikku patsutamise rituaali ei järgnenud. Selle asemel viipas ta kaaslaste poole.
„Inimesed on kohal. Lähme edasi.”
Feliksi teretus oli viisakas, kuid tema naeratuseks ülespoole veetud suunurgad mõjusid kunstlikult. Artist vaatas hindavalt kõrgseltskonnategelast, kellest ennist autos räägiti. Miks ta pabistab ja käitub juba ette nagu süüdlane? Ei paistnud ta midagi nii libe sell, kui kirjelduse põhjal oodanud oleks. Tavaline härrasmees, kuigi küll ainult pealtnäha, arvestades mida nad siin täna arutama hakkavad. Sõnnik kommipakis, mõtles Artist muiates, nagu ma isegi.
Nad astusid slaavipäraselt sisustatud restorani, mis oli pooltühi. Paksud vaibad, raskelt lahtirulluvad kardinad akende ees, kõrgete seljatugedega toolid, kuld ja kitš kõikjal, kuhu silm ulatus. Sammastega ruumi keskel laius massiivne baarilett, mille toretsevatel pukkidel istusid mõned külalised. Maani ulatuvate linadega kaetud laudade vahelt sööstis tulijate poole viiekümnendates tüse daam, kes näis restoranis töötavat. Seda reetis tema punane pükskostüüm, mis oli tänaval kandmiseks liiga teatraalne.
„Tervist, Eduard! Härrased! Rõõm teid näha,” noogutas ta tulijatele. „Kas looži?”
„Viktoria, mu arm…” Kuraator pani naisele käe ümber õla. „Sinna ikka, kuhu siis veel? Või on teil siin üleöö mõni parem koht tekkinud?”
„Mis sa nüüd, parem?! Sa tead väga hästi, et paremat pole kogu Londonis,” raputas daam pead. „Kelle ma teile saadan? Varjana? Lucy?”
„Saada Lucy. Polegi teda ammu näinud.”
„Kohe kutsun, ei hakka teid lauda juhatama. Saate ise hakkama?”
„Silmad kinni lähen kohale!” kinnitas Kuraator ja naeratas lahkuvale naisele järele. Punapäine rõõmurull oli ta sõbra abikaasa, kes täitis restorani juhataja kohuseid.
Seltskond liikus edasi saali kaugemasse nurka, mida eraldasid messingpostide vahele kinnitatud kuldsed ahelad. Kuraator osutas tagaseinas rippuvatele sametkardinatele, mille varjus oli toakeseks kohendatud seinaorv. Just seal privaatses paigas pidid nad küllusliku eine saatel oma tööasju arutama.
Gena tundis end esimest korda elus inimväärselt. Lennujaamas ollakse tal musta Mercedesega vastas.
Kesklinna korter on tema jaoks sisse seatud ja mobiiltelefongi pistetakse pihku. Õhtuks minnakse restorani, kus punastes mundrites personal neid tervitab, kui kauaoodatud külalisi! Kirjeldamatu rahuloluga räntsatas ta istuma ühele kaheksast antiikstiilis toolist, mis lauda ümbritsesid. Nüüd hakkabki kõik nii olema, lubas ta endale. London on alles esimene samm, siit edasi sõidab ta juba isikliku helikopteriga. Edaspidi saab temast restoraniroogade spetsialist ning Solikamski laagri haisev hapukapsasupp jääb ajalukku. Miks peaks midagi teisiti minema? Ta on ju Venemaa kodanik Gennadi Jefreimovitš Burmanov, kes pole elus kurja teinud, mitte vang number 08902B. Äraoleval ilmel jäi ta omaloodud kujutluspildi kütkesse istuma.
Mehed jõudsid vaevu kohad sisse võtta, kui saabus ettekandja – umbes kahekümneaastane pontsakas mustanahaline tüdruk.
„Tervist, härrased! Mul on au teid täna teenindada,” teatas ta inglise keeles ja pilgutas Kuraatorile silma.
„Tere, Lucy. Ära üle pinguta,
