täiesti ükstapuha…”
„Mina pole sul mingi papagoi…”
Hääl on solvunud küll, kuid asi pole siiski hull: naeruvine jookseb üle baleriini näo, särahtab ta pisikeste kuldsete täpikestega silmades…
„Ega sa väga eksigi, Gustav. Ilmavaade käigu tõesti kus see ja teine. Sa meeldid mulle igal juhul. Nii et ega sul tõesti pole mõtet sedagi tagasi ajada, et sa üks puhastverd kommu oled…”
„Kui sa ise tunnistad, et see oluline pole, miks sa siis pärid?”
„Vaata, ma siin lina all, silmad lahti, mõtlesin, et sa oled maailmas nii esimene kommunist kui ka esimene akadeemik ühes isikus, kes on olnud minuga niimoodi…” Margit ei lõpeta lauset.
„Suhetest kommunistidega küllap luiskad, akadeemiku osas aga äkki mitte. Vaata, sul on vedanud, Margit: lääneilmas tehakse inimene akadeemikuks enamasti alles siis, kui ta juba täitsa dementsuse künnisel on, ja mehena ammu maha kantud… Võin ma sulle lonksu cabernet’d kallata?”
„Muidugi.Ma mõtlesin, et kui sa peale esimese akadeemiku veel ka mu esimene kagebeelane oleksid, siis oleks see just kui omamoodi… väike slämm!” tunnistab Margit.
„Ja millal siis see suur slämm täis saaks?”
„Noh, siis kui sa veel ka keskkomitee liige oleksid.”
„Ära parem püüagi end teha niisuguseks, nagu sa loodud pole. Sa ei veena. Tõeliselt oled sa täitsa vahva aus naisterahvas. Mitte mingi kollektsionäär.”
Margit asub Naani ees pikema kõhkluseta riideid vahetama.
„Kuule, räägivad, et Stalin olnud peast täitsa hull,” lausub ta, kuid näib, et ega seegi teema teda eriti huvita.
„Kuulus psühhiaater, närvihaiguste eriteadlane doktor Behterev, kelle rahustavaid tilku praegugi apteegist osta saab, diagnoosis Stalinil paranoilise skisofreenia.”
„See tähendab, et täishull või?”
„Üks raskemaid ja ohtlikumaid, seda ka teistele, diagnoose. Muidugi rändas see diagnoos otsemaid ülisalajasse seifi, kuid… juba sama päeva õhtul sai Behterev surmava seenemürgituse.”
„Seentega võib nii juhtuda küll. Mu täditütar oleks roheliste kärbseseente pärast peaaegu hinge heitnud.” Ilmselt ei jõua jutu sisu tantsijatari peanupukesse pärale. Või mängib ta lihtsameelset, mis pole kah välistatud…
Naan jälgib Margiti riietumist ilmse meheliku huviga.
„Kahju, et ka sina, Brutus, oled reetnud sukad nagu enamik tänapäeva naisi. Ja sukkpükstele üle läinud.”
„Mis selles siis halba?”
„Meestele on tripid reeglina midagi palju huvitavamat. Tudengina me kohvikus ikka piilusime, et…”
„Ah, igavene tüli nende trippidega. Noh, kas mul sukkpükstes siis midagi viga on?” Ta tõuseb täies pikkuses ja jääb voodi kõrvale seisma. Ei. Viga pole tal tõesti midagi. Ilus ja sale keskealine naine.
„Seni mitte, kuni sa kleiti veel pole selga ajanud. Siis on nii, nagu vanasti näitekirjanikud oma loo viimasele leheküljele kirjutasid: VAHETEKK KUKUB. NÄITUSMÄNGU LÕPP. Kui aga sukki kandev daam natuke lohakamalt istub, või teeb seda koguni tahtlikult, siis… siis ikka midagi põnevat ka välgatab… Ilusad ajad olid need, mil veel sukki kanti.”
„Va patukott!” See on aga öeldud muidugi puht vormitäiteks. „Tule ja aita mu rinnahoidja ülemine nööp kinni panna! Selle õiguse oled sa välja teeninud.”
Naan tegutseb vilumusega, mis pälvib kahemõttelise kiituse. Tõeliselt on Margit aga mõtetega juba mujal.
„Akadeemik, parteilane, Venemaa eestlane kah veel – jah, see viimane tingimus paistab meil ja täna üks kõige tähtsamaid edu eeldusi olevat,” alustab ta arutlemist, „aga ütle mulle, mees, miks sa valitsuses kõrge koha peal ei istu? Vaata, kui meie esimene mees oleks akadeemik Gustav Naan, siis kogu Eestimaa suhtuks kõigesse, mis toimub, ehk hoopis arusaavamalt.”
„Pole vabu toole,” on Naan napisõnaline.
„Toole võib ju alati juurde panna… Sinu jaoks tasuks. Sa oled mees missugune: oskad valida lipse ja ülikondi, tunned lauakombeid. Päris sekretärid oma kotitavates mustades ülikondades on sinu kõrval nagu vennastekoguduste kunagised eestseisjad. Ja nende suust ei tule midagi peale igavate käibefraaside. Sina aga kõneled vaimukalt. Särad.”
Nüüd peab Naan Margitile väikese loengu sellest, et poliitik ei tohigi särada. Ta peab olema hallivõitu tegelane. Öeldaksegi ju „hall kardinal”… Ja eriti just füsiognoomia osas on hea, kui ollakse võrdlemise jubeda, jah, kohe meeldejäävalt jubeda väljanägemisega.
„Mina olen keskmine eesti mees ega saa ses osas end võrrelda just Hruštšoviga, rääkimata juba minevikumehest, voorimehevuntsidega Bismarckist, kel olnud ka peetpunane ninajurakas. Miskipärast on kehv välimus riigimeestele nagu plussiks… Miks? Ega ma vastata oska. Enamasti on suured poliitikud kasvuldasa veel ka jupatsid, normaalsetest meestest igatahes tüki maad lühemad; pole võimatu, et see tekitab neis mingi alaväärsuskompleksi, mis võib just ollagi tõukejõud suurteks tegudeks.”
Margit silmitseb Gustavit, pea viltu, ja nendib, et sellest vaatevinklist mehel tõesti poliitikas suuri lootusi pole. Ilueedi tüüpi ta pole, lihtsalt keskmiselt kena mees. Põdemispõhjus puudub.
„Ja mis sellest. Mind poliitika enam ei huvitagi. Noore mehena ehk natuke aega huvitaski. Aga nüüd olen ma astrofüüsik – see kõlab minu meelest uhkelt! Ja ka mu töökohtadel pole viga – Teaduste Akadeemia funktsionäär, Tõravere vanemteadur, et astronoomina mitte alla käia. Ja ENE peatoimetaja. Vaat selle viimase kaudu jääb minust tõeline märk maha.”
Margit noogutab, kuid ega ta kuuldud jutuga päriselt lepi. Füüsik võib ju samal ajal ka riigimees olla, väidab ta. (Naan polevat sellistest kuulnud.) Seepeale pakub Margit välja oletuse, et küllap on Gustav kunagi mingi apsaka teinud. Just poliitilise.
„Ju siis olen,” ei vaieldagi talle vastu.
„Räägi!” Margitil on käed puusas. „Mina olen sulle kõik enda kohta ära rääkinud…”
Naan ei puikle vastu ja tunnistab, et tema patt seisneb arvatavasti selles, et ta naine tahab Gagrasse maja ehitada.
„Ei või siis ehitada või?!”
„On hakatud rääkima akadeemikupere ahnitsemisest. Elamispinda meil ju on küllaga nii Tallinnas kui Moskvas …” Aga sellel teemal akadeemik enam ilmselt edasi rääkida ei taha. Ta leiab, et Margit võiks tuua parem köögist mõne pannkoogi. Mis sest et eilse. Külmad on moosiga täitsa head. Eriti need õhukesed.
Margit teatab, et tema kui Sirbi lugeja on Naani seal pihitud nõrkustest õhukeste pannkookide suhtes täitsa teadlik. Nagu juba vist tuhanded eesti naised. Ja tema enam teistsuguseid ei teegi.
Kui Margit mõne aja pärast pannkookide ja kohviga saabub, on tema käitumises toimunud muutus: lõbusast itsitajast on saanud tõsine, võiks öelda, murelik naine, kes tunneb, et peab millestki rääkima, kuigi ei tahaks.
Sel ajal, kui Gustav toidul hea maitseda laseb, läheneb Margit talle selja tagant
