olnud naine, kui ta selle ees poleks pilgukesekski seisatanud.
Jevgenia Afanasjevna tõstis hetkeks öösärgi vaata et lõuani ja uuris end hoolega. Noh, kuldses keskeas (ärgem rohkem täpsustagem) pole end enam muidugi nii meelepärane vaadata kui kaheksateistkümneselt, kuid häbeneda pole tal nüüdki midagi: ilusad rinnad, suured ja mitte veel rippuvad– niisugused rinnad enamikule meestest meeldivad–, vasakul rinnal veel südamekujuline sünnimärk; Gustavgi oli siis, neil ammustel aegadel, kui nende elu veel endast mesinädalate pikendust kujutas, toda ilumärki suudelnud.
Puusadest oli Ženja ehk pisut lai ja kõhtki juba märgatav, aga selles vanuses veel täiesti lubatavas suurusjärgus. Kokkuvõttes oli ta – ja nii ta peegli ees ka poolvaljusti tõdes: „Noh, sellele daamile pole küll midagi ette heita. On seda ja teist, aga mitte ka ülearu…”
Gustav on tohman, kui ta oma õnne küllaldaselt hinnata ei oska… Ta ju nagu ikka oskab ka, kuid siiski, miks, kuradi pärast, ta siis suurema osa aastast Tallinnas, seal rõskel Eestimaal elamise kasuks on otsustanud? Miks ta naistki sinna kutsub? Töö, ütleb ta.
Tõsi, ta on sealse akadeemia („kohaliku akadeemia”, pidi ta kerge halvakspanuga asjad siiski paika panema) kõrge funktsionäär küll, kuid Gustav võiks ka siinses Teaduste Akadeemias – palju kuulsamas ja kaalukamas – samaväärset tööd leida kui tolles venevaenulikult meelestatud provintsis.
Suurt peeglit vaadates taipas Jevgenia Afanasjevna lõpuks, mis teda närviliseks tegi. Polnud see peegel, vaid just selle kõrval seinal rippuv tema ja Gustavi pulmapilt. Kui palju toredam elu võinuks neil praegu juba selja taga olla, mõtles Ženja nukralt. Kui palju aastaid kaotatud; poeg on neil tore poiss, kuid miks peab ta põhiliselt isata kasvama?
Ženja silmitses Gustavi nägu pildil ambivalentsete tunnetega. Ta armastas seda meest. Ta vihkas seda meest. Meest veidike võõrapärase näo ning kergelt sarkastilise naeratusega, mis ta suunurgist naljalt ei lahkunud. Jah, näe, too, kurivaim, naeratab isegi sel ammusel pidulikul pulmapildil, kus koguni tema enda, sõltumatu, kõiges isepäise Ženja silmis on truu, taltsa, armunud hirvekese pilk… Samal ajal kui Gustavi naeratuses on kuidagi liiga palju… kuidas seda nüüd öeldagi?.. sõltumatust! Just seda. Kas mitte üleolekutki?
Gustav oli tema esimene kiindumus. Võiks koguni julgesti öelda, et väga uhke tüdruku esimene armastus. Tüdruku, kes oli seni saavutanud kõik, mida tahtis. Kaasa arvatud teenitud kuldmedal keskkooli lõpetamisel. Ja, tõele au andes, ei saanud ta seda hoopiski mitte oma hästi tuntud, ka kardetud isa pärast. Mõnesugune kergelt taganttõukamine võinuks kõne alla tulla küll, kui medalist kübeke puudu oleks jäänud. Aga ei jäänud.
Kuldmedal lubas tal eksamiteta sisse saada prestiižikasse Aviatsiooni Instituuti. Miks sinna? Ausalt öelda ei huvitanud lennundus teda mitte põrmugi. Aga asi oli selles, et kuigi tüdruk oli tippõpilane, ei ilmutanud ta erilist, teisi ületavat huvi ühegi konkreetse aine või teaduse vastu. Humanitaaria jättis ta täiesti külmaks – keelteanne oli tema annetest tagasihoidlikem. Matemaatika ja füüsika pisut köitsid, kuid see võis olla ka sellepärast, et vaid vähesed poisid suutsid neis aineis temaga võistelda. Ja sel juhul pidid nood tõesti olema juba täppisteaduste fännid.
Küllap oli lennunduse valimises ka mingi enesetõestamise soov, sest tolle õppeasutuse olid lõpetanud vaid paar-kolm naisinimest. Ei tuldud toime. Aga tema tuli, sest, nagu öeldud, oli matemaatika Jevgenia Korsitšenko kõige tugevam aine. Ja õpingute käigus sai ta lennukitiiva kumeruste väljaarvutamisega, mis nõuab lausa kuratlikult keerukaid aerodünaamilisi arvutusi, hiilgavalt hakkama. Just need tiivad on aga kärpinud nii paljude tudengite tiibu…
Niisiis – ta lõpetab selle instituudi mitte küll cum laude’ga, aga ega sellestki palju puudu jää. Ja ega ta väga pingutagi, sest kui ta ei taha, siis ei pruugigi ta tööle hakata mõne vägeva, kuid diktaatorliku Tupolevi käe all. Ta on kõva matemaatik, kes leiab tööd kõikjal. Ja eks ole olemas ju ka aspirantuure. Matemaatikuile, kõigi teaduste valitsejaile enamgi kui lihtsurelikele. Milline tänapäeva teadus ei põkkuks matemaatikaga?! Ženja otsustab võtta aasta puhkust ja järele mõelda, mida neist valida.
Mnjaa… Kuid miski pole igavene. Tasapisi ilmus aspirantuurikandidaatide hulka temast juba märksa paremaidki. Enamasti muidugi poisse. Ženja mälu ja närvid polnud enam endised, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. Ilmselt oli auahne tüdruk endale õppimisega liiga teinud. Aastane puhkus aga ei andnud midagi juurde. Viis ta hoopis harjunud rangest rutiinist välja. Neiu uned olid päris käest ära ja segatud koguni hallutsinatsioonidega. Ema märkas, et midagi on lahti. Väga vastutahtsi läks noor naine pere pealekäimisel psühhiaatri juurde konsultatsioonile. Ja emale öeldi, et ta tütre olukord on päris kriisilähedane. Tütre reaalsusetaju oli hakanud vibama ning vähehaaval hakkasid teda vaevama luulud, sest Ženja oli jõudnud hakata pidama pea kõiki oma ideid geniaalseteks.
Miks Ženja kiindus Gustavisse, kes ei kuulunudki päriselt rahvusesse, mida peetakse „esimeseks võrdsete seas”? Hoopis eesti juurtega noormehesse, kellel peale muu oli veel nii tobe perekonnanimi – Naan! Mis see siis olgu! Võid seda lugeda eest või tagant, ikka teeb sama välja. Igavene tobe ja lirts nimi, pole mehelikku r-tähtegi sees!
Usin neiu, kes kandis ise märksa uhkemat perekonnanime, mis vihjas koguni Korsika saarele (Kuis see küll võimalik võis olla? Aga kes neid kunagisi sõdu ja kes kuhu sattus, teab?), lausa vihkas Naani nime. Kuis sedasorti sõnu nimetataksegi, mis eest ja tagant alustades ikka sama välja annavad? Just kui klassikaline abrakadabra… Koolis oli neist juttu küll, kirjandustundides tuli nende kohta käivat terminit teada, aga, näe, ära oli ununud.
Ta tunnistas oma mälulünka Gustavile, kes teatas, et tema perekonnanimi – põline aus eesti nimi – kujutab endast palindroomi. Keeruline sõna, aga lihtsa sisuga. Võiks siiski meelde jätta. Ja eesti keeles olevat neid palindroome küllaga – koguni lausete kaupa. Näiteks „aias sadas saia”. Noh, kui Gustav selle ära tõlkinud oli, tunnistas pruut, et midagi tobedamat enam pole võimalik välja mõeldagi.
Ah et millest ikkagi see tüdruku armumine? Nüüd oskab ta sellele küsimusele vist juba vastata. Üks põhjustest oli kindlasti noore mehe enesekindlus. Ženja oli näinud tervet rügementi enda käe ja südame ihaldajaid, kes temast küll kindlasti võlutud olid, kuid kõik nad lömitasid ta võimuka isa ees.
Ent too võõrast verd poiss – ülbe küll, aga armas ka –, esimene noormees, kes talle ei kuuletunud, teda nöökidagi julges, koguni tema isa mitte raasugi ei peljanud, avaldas tüdrukule muljet. Sellest hoolimata, et ta oma sõltumatusega kellelegi mingit muljet avaldada ei püüdnud. Niisugust asja polnud enne juhtunud. Too isepäisus, seejuures viisakas, elegantne ja kindel meeldis ka kindralile. Eks seegi, et nooruk õppis Ühiskonnateaduste Akadeemias, olnud lugupidamist vääriv. Isa oli sümpaatsele noorele mehele koguni vihjanud, et vajaduse korral – ja arvestades noormehe spetsialiseerumist ühiskonna- ja ideoloogiaküsimustele – võiks ta tulevikus ehk leida tööd koguni nende süsteemis. (Jah, see sõna kõlas rõhutatult väärikalt. Mõelda vaid! GRU!) Gustav oli lahkesti ja viisakalt tänanud ning teatanud, et tema tee on juba ammu valitud: tema tulevik on seotud astronoomiaga – tähtede ja galaktikatega. Tõsi, tema, astronoom, imetleb ja austab inimesi, kes ennastohverdavalt tegelevad meie ühiskonna vaenlastega, eetiliste ja moraalsete jätistega, kapitalistide poolt äraostetutega, keda paraku, isiklikku ebameeldivuse tunnet ületades, ühiskonna kaitseks siiski sorteerida ja karistada tuleb… Tema enda otsus seostada oma tulevik kaugete maailmadega võib olla omakasupüüdlikum ja vähem ennastohverdav, kuid… kui sind miski tõeliselt köidab, siis pole midagi parata – suum cuique.
Kui pereisa seepeale väitis, et noormees on tema teadmist mööda viimasel ajal pühendunud ju hoopis ühiskonnateadustele, teatas Gustav, et see on ajutine kõrvalepõige: ta tegeleb rahvusküsimusega selleks, et oma juurtele lähemale pääseda ja väikerahvaste omapäradest paremini aru saada.
