ja selgitas, et see olevat kõigi eelduste järgi ka osalt eestlaste endi teene…”
„Mil moel siis?”
„Noh, eks mõisates olnud ju keni eesti soost tallipoisse, kes sel ajal, kui parunihärra oma botaanika- või petrograafiakollektsiooniga tegeles, mõisaprouaga väikseid metsaotsi tegid… Ja peale selle rabas mõisaköökides tööd teha kenakesi heledat verd piigasid, kelle pepule härrad lausa pidid nipsu laskma. Ius primae noctiski olevat siin ja seal mõnda aega kehtinud. Koguni poolvabatahtlikult. Kusjuures mõisahärrad oma sigitatute eest päris hästi, muidugi varjatult, hoolitsesid, nende ametlikele isadele maid kinkisid, ning paljud nii ilmale tulnud poolenisti eesti, poolenisti saksa verd poisslapsed tublideks riigikodanikeks kasvasid… Olla muidugi kahe otsaga asi see kadakasaksastumine, kuid eks ta meid Euroopa kultuurile ikka lähemale viis. Samas aga oli poolenisti saksa verd meeste seas neidki, kes oma eesti sugu ei häbenenud… Jah, nii too Wistinghausen rääkis… Protsendi kohta ei oskavat ta midagi öelda.”
See jutt lõbustas koosolijaid ja vähendas õhus umbusku.
Ent pikk ja sõbralik paus ei näi olevat Valtonile meeltmööda. Sõnajärje võtabki üles tema: „Jätame nüüd ehk selle divertismendi… Isand akadeemik, ühest asjast ei saa ma kuidagi aru. Kui see on tõsi, et te olevat meile eeskujuks toonud just baltlasi, ja eeskätt rahvuse säilitamise oskuse aspektist, siis millest küll selline eesmärk? Minu ettekujutust mööda peaks teie suurimaks sooviks olema niinimetatud ühtse, otsekui sama stantsi all valmis vorbitud nõukogude rahva teke. Kuidas siis baltlaste separee säilimine teile sümpaatne saab olla?”
„Kas teie, Arvo, siis tõesti usute, et mul peaks midagi eesti kultuuri ja keele vastu olema?”
„Teie ajju pole lihtne näha,” ei tagane Arvo oma mõningasest tõretsemisest ning teenib Kaplinskilt korralekutsuva pilgu.
Naan aga näib päris solvunud olevat.
„See, et me paratamatult peame mingi valiku tegema, mõne suurriigi poliitikaga, noh… ütleme… kohanema, sest ise me endast mingit jõudu ju ei kujuta, see on fakt. Me peame oma keelt ja kultuuri kaitsma, kuid selleks jõupoliitika ei sobi. Poliitikas aga meil vabu valikuid pole. Ja kui aus olla, siis ega marurahvuslus mulle kah peale lähe: „Eesti mees, su mehe meel pole mitte surnud veel..” ei erine oma olemuses palju sakslaste laulust „Deutschland, Deutschland, über alles…”
„Noh, ka vene näiteid võiks tuua,” märgib Jaan.
„Muidugi,” ei vaidle Naan vastu. ”Ja hulgi.”
Samal ajal on ta jalg tooli all juhuslikult kobades leidnud väikese sinise üleskeeratava plekist mänguauto. Naan keerab auto üles: vapralt tormab sõjakas pisisõiduk vaipa mööda minema ja põrutab surmapõlgavalt vastu kaminaäärt. Uriseb küll veel vihast tükk aega, ent varsti on lugu läbi… Selles on midagi sümboolset. Nii selget, et ei vaja kommentaare.
„Mu õepoja auto,” selgitab Ines
„Te räägite vene ja saksa valikust, ” sekkub Valton. „Ärge unustage – on siiski ka kolmas tee. Me oleme siiski osanud mõnda aega vältida millegi vastu põrkumist ja olnud iseseisev Euroopa riik!”
Nüüd on ta võtnud autokese enda kätte ja valinud suuna Inese köögi poole. Auto vurab uljalt kaminatoast otse selles suunas.
Ines läheb lelule järele ja teatab, et auto sõitis nii kaua, kui vedru pikkus lubas. Ei mingeid intsidente.
„Ah et see meie kolmas tee või? Aga eks seegi olnud lühikesevõitu,” nendib akadeemik… „Jah, eelmisel korral rääkisime riikide iseseisvusevõimalustest pikemalt. Ja ka tingimustest, kuis Eesti ajutine riik üldse sündida sai. Oli patiseis valgete ja punaste vahel. Siis taipas Lenin… Pardon, ma kordan ennast, kuid möödunud korral polnud siin ei Arvot ega Jaani.”
„Teie jutu resümee kanti meile ette,” tunnistab Kaplinski. „Nii et korrata pole vaja.”
Halud praksuvad. Kuna veini serveerimist tundev Naan on soovitanud paaril pudelil korgid ära võtta – vein tahtvat kõigepealt õhuga kokkupuudet, „aereerimist” –, siis liigub õhus hõrke hõnge. Nüüd küsib akadeemik peaaegu nukralt:
„Ja üldse… miks ei peaks tohtima Venemaal sündinu, seda ma olen, oma isade maad armastada?”
„See armastus on vahel võtnud väga kummalisi vorme,” on Arvo huulil skeptiline muie. „Kui ma mõtlen küüditamisele, immigrantidele…”
„Muidugi ei mõtle meie, sealt tulnud, teiega kõiges samamoodi. Mina olen oma silmaga näinud, mis eestlastest, ja mitte lihtsalt eestlastest, vaid eesti kommunistidest Venemaal sai. Neist jäid järele vaid haledad riismed. Venemaa eestlaste hulgas, pean eelkõige silmas poliitikuid, intelligents peaaegu puudub. Ja selle üle ollakse isegi uhked. Kui ma mõtlen näiteks käratsevale ja ülbele Vladimir Käole, temagi ju keskkomitee sekretär, siis on selline harimatusega uhkustamine vastik.”
„Kommunistidest jäid järele vaid riismed, väidate te… Kas see pole ülearu julge tunnistus?” sekkub Ines. „Kui mõni teid praegu kuuleks, Gustav…” (Selle familiaarse „Gustavi” peale kortsutab Tõnu kulmu.).
„Siis kordan ma just samu sõnu. See on ju fakt, püha ja kurb tõde. Võtame või Ivan Gustavovitši. Käbin võib minu arust aus mees olla – muidugi mitte rohkem, kui see poliitikule võimalik, – ja paistab, et ta saab ka oma tööga keskkomitees hakkama, kuna on väga kiindunud põllumajandusse. Ta eestistub minu arust pidevalt. Ja peamine – tal on peas ehtne talupojamõistus… Mis puutub aga tema intellektuaalsusesse… siis mina tema alluvuses töötada ei saaks. Aga peab ütlema, et pärast ideoloogiapleenumit 1950. aastal on Käbin väga palju muutunud. Ja Eestit loeb ta juba oma tõeliseks kodumaaks, mis faktiliselt nii ongi. Ta sündis kusagil Kalvi külas Virumaal.”
Nüüd lausub Kaplinski: „Minu kohus on seltskonnale üht fakti tutvustada, mis akadeemiku kaitseks räägib. Ning teda minu arvates enamikust sealt tulnuist eristab.” Ja peatust tegemata, enne end siiski näoga Naani poole pööranud, jätkab ta:
„Paul Ariste rääkis mulle, et ta oli sõitnud Eestimaale teiega samas rongis ja kupees üsna kohe pärast meie okupeerimist ning pannud tähele, et üks mees uurib hoolega eesti keele grammatikat. Te isegi küsinud temalt, kas „saama” on tulevikuvormina respekteeritav.”
„Nii see oli küll,” meenub Naanile. „Muidugi ei teadnud ma, et too mees oli Ariste. Ta ei soovitanud mul verbi „saama” kasutada. Nimetas toda mitte-eestipäraseks abiverbiks tuleviku moodustamisel. Soovitas mingit omaloodud uut verbi, kuid see ei jäänud mulle meelde. Ja nagu ma olen aru saanud, ei läinud rahvasuus käiku ka. Nii et suurt kahju sellest unustamisest polnud.”
„Kui te ei lugenud grammatikat efekti tekitamiseks, siis on see igatahes tähelepanuväärne,” hindab kuuldut Valton. „Mina pole tõesti näinud palju Venemaa eestlasi, kes oma rahva keelt austaksid või selle vastu kas või huvigi tunneksid. Üksikuid muidugi on.”
„Ei ole mina ainus kindlasti, ” kinnitab Naan. „Kuigi üleliigsest huvist rääkida ei saa.”
„Siiani oleme täna kaunis ühel meelel,” nendib Joel. „Aga ma ei tea, mida arvavad Valton ja Jaan teie viimasest siinsamas esitatud väitest selle kohta, et üleilmne genofond garanteerib, et eri rahvuste liitumistel midagi ei kao ega koguni segune. Nii polevatki rahvuste kokkusulamine see kõige kohutavam asi maailmas. Pealegi eriti siis, kui see toimub vabatahtlikult, nagu akadeemiku väitel olevat tavaline.”
„Genofondist
