õelutse,” pahandab Ines. Naan ei reageeri. Jätkab hoopis:
„Kuid ega keeledki kao jäljetult. Mul on arvamine, et kord jõutaksegi üleilmse suure rahuriigini – Piibliski sellest juttu –, kus tõesti väga palju ühtlustub ning kus rahvuskeeledki tasapisi hääbuvad või köögi- või siis hoopis moekeelteks saavad. Nagu Ameerikas juba praegu… Seal näiteks uhkustavat täna mõni mees oma indiaani päritoluga.”
Naan sirutab oma suhteliselt pikki koibi ja soovitab veinidest pruukida eriti just Temperillo viinamarjasordist pruulitut, millised veinid on üsna haruldased. Sõbrad-teadlased vahel saatvat talle…
Siis aga tunnistab akadeemik muiates, et Mendelit oli ta möödunud korral natuke lihtsustatult käsitlenud. Teda oleks saadud ümber lükata… Rohelised ja kollased herned tõesti ei anna rohe-kollaseid vahevarjundeid. Kuid ainult seepärast mitte, et Mendeli klassikalised seadused käivad siiski vaid organismide nende tunnuste kohta, mida määrab üks geen. Monogeensed somaatilised tunnused, nagu peenemalt öeldakse, alluvad Mendeli käsitlusele täpselt. Muidu on asjad keerukamad. Keerukamad kui tema, ikkagi vaid füüsik, teab.
„Mida te neile siis hambasse puhusite,” küsib Arvo. Huvitatult, mitte õelalt. „Ja kuidas oleksite end kaitsnud, kui teile oleks vastu vaieldud?”
„Noh, kui keegi oleks pärinud, et kui must ja valge rass ei segune, kust siis pärinevad mulatid? Aga ega siingi midagi eriti keerukat pole. Ma vahepeal ise natuke uurisin seda asja. Lugu nii, et enamik meie füüsisest allub kahele, vahel aga päris paljudele geenidele. Mitmete vähiliikide eest näiteks kaitseb meid terve hulk valvuri ülesandega valkkombinatsioone, ja alles viimase piduri ülesütlemisel on see kole haigus käes.”
Pärast väikest arupidamist teatab Arvo:
„Ülestunnistus ja vabandus arvesse võetud…”
„Eelmisel korral jäime niinimetatud metastabiilsuse küsimuse juurde,” meenutab Naan.
„Kust on juba üsna kerge aimata, et varem või hiljem kommunismiideedeni välja jõutakse,” ironiseeris Valton
„Ma ütlesin juba eelmine kord ja ütlen veel: kommunism ei läheks tuleviku Eestis läbi,” lausub pikka aega vaikinud Tõnu.
„Kes teab,” arvab Naan. Kuid ütleb seda väga rahulikult, mitte põrmugi vaidlikult. ”Me peaksime täpsustama, millest räägime. Kommunism pole ju saanud end diskrediteerida. Sest ta pole veel eksisteerinudki.”
„Nüüd tuleb siis loeng sellest kurikuulsast teaduslikut kom-munismist,” on Valton irooniline. „Seda karta oligi. Oh, kuidas see jura on mind jõudnud ära tüüdata.”
„Ärgem nimetagem seda siis „teaduslikuks”, kui see teile ei meeldi,” pakub Naan. „Ega me ju räägi ka „teaduslikust teoloogiast”… Eks seegi sõnakombinatsioon võiks eemale peletada või muigama panna. Ka uskliku. Ärge mitte katsugegi mind veenda, nagu teile ei meeldiks mõtiskleda abstraktsetest asjadest. Ka kommunism kuulub nende hulka,” on Naani seisukoht.
„Mida te abstraktsete asjade all silmas peate?” pärib Arvo. Seda küsides on temas midagi heas mõttes insenerlikku.
„Igavikku, Jumalat, paralleelide kohtumist lõpmatuses. Näiteid on palju,” väidab Naan. „Minu meelest kuulub kommunism just samasse filosoofilisse kategooriasse. Ja eks sõna „kommunismgi” (küll süütust tüvest tuletatu) on teile vastik põhjustel, mis mulle täiesti selged. Ainult et ses asjas teete te siiski vea.”
„Ei tea millise?” pärib Tõnu.
„Te seote Nõukogude Liidu ja kommunismi.”
„Tohoh! Ja milles siis siin viga?” ei saa Kaplinski enam asjast aru.
„Kommunism on Nõukogude Liidust ja üldse Venemaast olnud alati sama kaugel kui taevas maast. Nõukogude Liit, mu armsad sõbrad, on teatavasti totalitaarse diktatuuri maa. Otsekui loodud selleks. Kui Stolõpinile poleks atentaati tehtud, oleks Venemaalgi midagi võinud muutuda. Terror oleks ära jäänud. Mine tea, ehk oleks saadud lõpuks normaalseks Euroopa riigikski.”
„Ja seda ütlete teie? Kas te tahate meid oma julge jutuga ära võluda või? Ilmselt küll. Ja ega teatud puhul pattujutte keelatagi. Lausa soositakse. Iseenesestmõistetaval eesmärgil,” õelutseb Arvo.
„Muidugi võin mina, teie sõber, keda te aga siiski lõpuni ei usalda, alati ja kõikjal kinnitada, et seda sorti jutud olid mõeldud just nimelt teie hingede läbikompamiseks, et sellest kuskil ette kanda. Teil on õigus sellesse varianti uskuda… Aga kui te tõepoolest nii arvate, siis ma kahetsen, et täna üldse siia tulin… Ines, kas on õigem, kui ma ehk lahkun?”
Ent seekord jõuab Valton vabandamises Inesest ette:
„Kui me teid mingiks lihtkoputajaks oleksime pidanud, siis poleks ka meie siin! Kuhu me siis ikka jäimegi?..”
Naan on esialgu rahuldatud.
„Pall veeres, aga meie suhtumine temasse muutus või?” meenutab Ines räägitut. „Noh, kui muutus, mis saab siis süsteemi metastabiilsusest?”
„Just seda küsimust ma ootasingi. Ja nimelt teilt, Ines. Asi on selles, et kui teie ise muutute, muutub kõik.”
„Ei tea, misukesteks me siis küll muutuma peaksime?” huvitub Ines, libistades pika keskmise sõrmega üle oma graatsilise kaela. Muide on näha, et ta ka ise teab, et see liigutus sobib talle.
„Võib-olla üldse mitte palju. Mina oletan, et normaalsele, kaastundliku südamega inimesele hakkab kapitalismi rigiidsus ja halastamatus varem või hiljem vastu,” arvab Naan.
„Nagu nõukogude korra valskus ja julmuski,” peab täiendama Valton.
„Täpselt.” Naani silm ei pilgugi.
„Printsiip „igale tema võimete ja tulemuste järgi”, mis on ühine nii kapitalismile kui sotsialismile, pole hoopiski mitte see, mis vastaks inimkonna tuhandete aastate pikkustele ootustele. Nendele, mis me oma ränkraske evolutsiooniga neandertallasest Einsteinini oleme välja teeninud.”
„Ehk täpsustate seda, mida te nende „inimkonna tuhandete aastate pikkuste ootuste” all silmas peate?” palub Ines. „See kõlab kole pidulikult.”
Ning Naan lausubki nüüd sõnad, mis tekitavad üleüldise pettumuse. Ta sõnab:
„Et igale antaks vastavalt tema vajadustele.”
„Issand! Jälle see õpikujoga,” on nördinuim vast Arvo. „Hea akadeemik, ärge mitte püüdkegi meid oma usku värvata. See ei lähe teil korda.”
„Aga ma ju ei püüagi, ausõna! Muide, ei saa üldse teha midagi rumalamat, kui teistele oma arvamusi peale suruda. Aga ma ei arva, et nende esitamine oleks kurjast. Minu veendumus on see, et teaduse ja tehnoloogia areng viib meid mingil ajal – muidugi vaid teatud tingimustel, näiteks maailmasõdu ei tohi puhkeda, – viib meid seisundisse, mil ühiskond kui tervik saab eriliste raskusteta lähtuda üksikliikmete vajadustest. Kindlasti mitte liialdatud ja ebamõistlikest vajadustest. Aga ka mitte mingist haledast miinimumist või ettekirjutatud nomenklatuursest valikust…”
„Niisugustest asjadest rääkimine on sobimatu, kui mõelda, kui suur on täna maailmas nälgijate, lausa näljasurma piiril olijate arv,” lausub nukrasilmne Jaan Kaplinski.
„Vaat
