tüüpi naeratust – sarkastilist, mis tõusis akadeemiku huulile siis, kui ta oponendi – vastu vaielda tohtis korüfeele muide alati – argumendid abitud olid. Päris kõrgi ja ülalt-alla-vaatava naeratusega silmitseti aga koduvillaseid bürokraate, kes end ise poliitikarinde olulisteks tegijateks pidasid ning Naani teele takistusi veeretada püüdsid. Naan põrmustas nad. Vahel aitas isegi tapvast naeratusest. Vahel tarvitati meie keskkomitee, harvemini ka Moskva- ülemuste toetust. See saadi aga enamasti. Päris uskumatu lugu, et Vladivostoki lähedal sündinud mees oskas oma suunurki seada peale muu veel ka ehtsale eesti talumehele omasel kaval-jonnakal moel. Kus ta Siberis küll seda õppis? Ega õppinudki. See oli Gustavil juba geenides.
9
Naan oli päris üllatunud, kui sai ühel päeval ametliku kutse ilmuda sel ja sel päeval ning kellaajal keskkomiteesse isiklikult seltsimees Käbini jutule. Miks siis seekord nii ametlikult asju aetakse? Ivan-Johannes oleks võinud talle lihtsalt helistada – nad pole küll juba tükk aega kohtunud, kuid vanad tuttavad on nad igatahes.
Miski ütles akadeemikule, et seekord arvatavasti on tegu mingi pahandusega. Just siis on pöördumised seda laadi, nii-öelda formaalsed – vend ei tunne venda.
Kuid Gustav Naan ei osanud mitte aimatagi, milles asi. Tema suuvärk on kõigile ammu teada. Sellest on juba tüütuseni – eks ikka sinna, kuhu vaja – ette kantud. Ja neist ettekandmistest ilmselt juba tüdida jõutud. Ei, see tema „lõugade lõksutamine” ei saa väljakutsumise põhjuseks olla, sest tema maailmavaates pole kellelgi kunagi põhjust kahelda olnud. Ta lihtsalt on loodud selline enfant terrible. Rahvuslane ta pole, on hingelt kindla peale kommunist, kuigi väga-väga ebatüüpiline. Isemeelne, iseteadev, ja ei unistanud ta ka poliitilisest karjäärist, praegu enam kindlasti mitte. Võimalik, et kunagi nooruses ehk pisut.
Noh, mis muud, kui tuleb minna, mõtles akadeemik. Võib-olla on tegu mingi Moskvast tulnud ettepanekuga.
Palju kordi on Naan selles vabariigi kõrgeimas instantsis viibinud (varasematel aegadel asus EKP KK märksa ilusamas, Koorti lillakaist tellistest majas) ja väga eri aegadel ning põhjustel. Ta mäletab paljusid, kes siin olid töötanud, kuid paraku nüüd enam mitte. Valgest majast on kerge Musta nimekirja langeda…
Keskkomitee õhkkond pole Gustavile iial sümpaatne olnud. Mingil määral võis Valge maja elukorda võrrelda kehva kooli omaga, kus õpetajad üksteise peale direktorile kaebavad, kannuseid teenivad ja hoolega teineteist nuusutavad, lootuses, et äkki on kallil kolleegil lõhnad juures. Noh, siis…
Kui Naan kõrgemal korrusel asuvasse esimese sekretäri kabinetti astub – eesruumis istuvale sekretärile piisab ainult peanoogutusest –, näeb ta, et Käbin seisab akna juures ja vaatab sealt mõtlikult välja. Ja tundub, et vaatab justkui liiga kaua, ehkki oli kindlasti juba kuulnud Naani sisenemist, ning tal ei saanud kahtlustki olla, kes sisse astus.
Aga lõpuks tuleb Ivan-Johannesel siiski näoga Gustavi poole pöörduda. Ta ei naerata. Pealiku nägu on morn. Ja mornilt ta alustabki. Eesti keeles. Paremas tujus olles rääkisid nad vene keelt.
„Mina olen sind, Naan, ikka ausaks ja omakasupjuudmata kommunistiks pidanud, aga tuleb välja, et sul, mees, kjuuned siiski enda poole… Häbilugu, mida poleks arvatagi osanud. Nu sa vaata natuke neid pabereid siin. Need parteikontrollist meile saadetud. Ja see paha hais, mis nendest tõuseb – uhh kui paha! –, ei lähe mitte ka minust ega Leonidist mööda. Tuleb välja, et ahnitseja mees sina oled, Naan, vot mis!”
Ivan Gustavovitši töölaual on tõesti mitmeid pabereid. Naanile ulatab Ivan neist kaks pealmist. Üks neist õige lühike.
КОМИТЕТ ПАРТИЙНОГО КОНТРОЛЯ
при ЦК KOMMУНИСТИЧЕСКОЙ
ПАРТИЙ СОВЕТСКОГО СОЮЗА
М О С К В А, ЦЕНТР СТАРАЯ ПЛОЩАДЬ дом 5/8
Центральному Комитету Компартий Эстонии
Направляем поступившие в КПК при ЦК КПCC заявление (без подписи) c жалобой на неправильные действия т. HAAHA.
Зам. Председателя КПК при ЦК КПСС
(Бoйцов)
Juba esimene pilk teisele paberile teeb selgeks, et tegu on anonüümkirjaga, mille tähed on erinevatest ajalehtedest, ajakirjadest ja brošüüridest välja lõigatud ja seejärel paberipoognale kleebitud. (Et see on tõesti suur ja raske töö, seda teab Naan enda käest. Ta oli nimelt ühe lõbusa, kunagisele pruudile määratud esimeseks aprilliks fabritseeritud anonüümse kirja just sel meetodil teinud. Tööle kulus pool päeva.)
Nii et siis anonüümkiri… Häh! – tsiviliseeritud riikides sellistele ei reageeritagi, meil on aga just need paraku väga sagedaseks süüdistusmaterjaliks, mida alati isegi kontrollida ei üritata!
Noh, eks loeme siis, mille üle riigitruu kodanik südant valutab:
Зa пОСлЕДНЕе вРЕмя БорЕТСя у HaС ЧacТo cOБcTBeнниЧеckиX ПePEЖиТkOB, ТoЖE В ЭСToНии. ЭТO XOPoШo, А нo ПOЧEMy нE зAMEчAЮT caМoГo KPУПнoгo cOБcTBEHHИКа „Aкa-ДЕмика НAAHа”?! HaaH пocTPoит cEБЕ (имея XОPOШуЮ КварTиpу И боЛьШoй Д0 м в ПригopOДE ТAЛЛИНa „MEPИBЯльЯ”) eЩё Втopoй ДОМ Нa БePЕГУ ЧePнoГO MoPЯ. Eгo ЖEHа дerЖит CEБЯ kak ПoMEЩИЦa. BCЯ pecПУблиka ЗHAЕТ… KtO kАK вOзMущAEТcя, a KTO ЗЛaДoРaBCTВoМ. He ПoТoMУ ЛИ НЕ BИДЯT пPOДEЛKИ HAAHA И EГO CПЕkУлЯЦии, ЧTO ОH БОЛьшoй ДPУГ KэбиНa И ЛeнцMAНA КOToPЫE ВCE ПРОCTЯT CвoИМ ДРyЗЯM?! ТAK KAK HAAH ВEДЬ ТoЛЬKo XBAлИT eГo KaK CЛOBНO KуKyшKа…
„Nu, mis sa kostad, Gustav?” küsib Käbin. Väga tõsiselt.
„Prügikasti viskaksin sellise anonüümika. Inimene ei julge oma nimegi alla panna. Mida sa ootad? See ju selge laim.”
„Aga mina, vot, välja uurind olen, et polegi päris laim. Sina siin koos selle majanduse-Heiliga midagi ikkagi plaanitsenud oled?”
„Vaata, esiteks on juba see vale, nagu mul Tallinnas oma korter oleks. Pole ju. Mul oli, Teaduste Akadeemia poolt mulle määratud Tallinna elama asumise puhuks. Korteril polnud viga midagi, ent ta asus väga kärarikkas paigas Sügise tänaval. Kõrval oli hotell, mis vähe segas, kuid alumisel korral mingi kohvik, kus kuni hiliste õhtutundideni jõminat kostis. Linnaelu ei lasknud mul hästi tööle kontsentreeruda. Noh, kuulsin siis, et Meriväljal oli soodsalt müüa poollagunenud suvemaja, kus kaunis jõledates tingimustes natuke enam kui kuuekümne viiel ruutmeetril elas tervelt kolm perekonda. Mina vahetasin oma tipp-topp Sügise tänava korteri heas eestiaegses majas nendega ära. Just töörahule mõeldes. Asi läks mulle palju kallimaks kui arvata, sest üks korter tuli mul juurde hankida, ja Merivälja suvemaja vajas ja vajab praegugi veel remonti ja ümberehitamist, et seal aastaringselt elada. Ehitusmaterjalidega, mida hädasti vajasin, oli nii, et Klausoni komisjoni eriotsusega tuldi mulle vastu ja meile eraldati teatud hulk ehitusmaterjale – eriti tsementi ja metalli (peamiselt plekki) sanitaar- ja katusetöödeks.
Aga
