kuid mitte päriseks. Ajutise.”
„Aga mõnedel andmetel on sul Koplist mitu vagoni ehitusmaterjali ja koguni mööblit juba lähemal ajal lõuna poole teeleminekut ootamas. Mis see veel on? ”
„See sai ostetud Kaare teelt ja mujalt ametlikest müügikohtadest ning minu raha eest. Heili aitas mind kõiges praktilises. Ma ise olen neis asjus abitu. Mu naine sai lõunasse pinna ja sinna ehk vanaduspäevadel elama lähengi.”
„Mina arvan, et sina pole praktilistes asjades üldsegi nii abitu, nagu sa tahad välja paista…”
Naan adub, et need ehitusega seotud detailid Käbinit eriti ei huvitagi. Oli ka tema ise kasutanud keelatud kavalusi – üldjuhul küll õigetel ja omakasupüüdmatutel eesmärkidel, näiteks selleks, et meie maaelule jalad alla saada. Selles valdkonnas rikkus ta riigi seadusi – rumalaid muidugi – ilma mingi aukartuse ja hirmuta. Ta ei mõisa Naanigi südames hukka, sest teab, et Naan ise on loomuldasa tõesti aus mees… Ju siis on ta naise tuhvli all.
Jah, oma võimu isikliku kasusaamise huvides Ivan üldjuhul ära ei kasutanud. Oli seda teinud vaid korra. Ja see oli omamoodi lõbus lugu.
Nimelt oli Urho Kaleva Kekkonen Käbinile kui kangele kalamehele kinkinud landi, ilusa, haruldase, kalli, ja mis tähtsaim – sellega oli Käbin püüdnud oma elu suurima kala. Too lant oli Käbinile ülimalt armas. Kuid, näe, saatus tahtis nii, et see pidi millegi taha takerduma ja merre jääma.
Vaat siis Käbin, jah, lausa meeleheitel Käbin, oli andnud käsu siinse sõjaväeringkonna parimad tuukrid oma lanti otsima saata. Sõjaväelased suhtusid kõrge riigimehe käsku ülima tõsidusega, nad olid koguni nii taibukad, et otsustasid selles paigas eriõppuse korraldada – oma kvalifikatsiooni kontrollimiseks ja selle tõstmiseks muidugi mõista… Ja lõpuks, alles kolmandal päeval, kusjuures aktsioonis oli mitukümmend parimat tuukrit, lant leitigi. Siis, kui lootused olid juba kadumas…
„Et sina üks osav ja oskaja mees oled, Gustav,” jätkab Ivan, „seda näitab juba see, et sa lõunasse, sinna Gagrasse, ehitamisplatsi said. Oma isiklikuks datšaks. Sinna kanti on raske tuusikutki saada. Sellise maja, mis sul plaanis – ma tean, sulle eraldati kaheksa tonni juba ainuüksi tsementi – noh, ma ei tea, aga arvan, et NLKP Keskkomitee eriloata niisugusesse paika eramaja juba ei ehita. Aga sina tulid toime.”
„Kuidas see kõik nii hästi korda läks, sellest tean mina vähe. Vägitükiga, mis mind muuseas kaunis külmaks jätab, ei saanud toime mina, vaid mu naine, kes on väga ja väga karismaatiline nähtus, oskab kasutada oma isa tuntust ning saab alati kõik, mis tahab.”
„Sinu sai ka?” See küsimus näitab, et Käbini tuju on natuke paranenud.
„Muidugi. Mis sina siis arvad…?”
Ent kuna Käbin enam ei naerata, räägib Naan tõestuseks, kuidas temake hankis Tõravere observatooriumi jaoks erilist ülitundlikku filmi helkivate ööpilvede pildistamise tarvis.
„Sinu naise suurest kangusest on ennegi kuuldud. Räägivad, et sul olla nii kange eit, et pitsitab teine kividest sorinal sulakulda välja… Sina, Gustav, ju suur naistemees ja pidada neid ümber sõrme keerama – nu ütle, kuidas sa omaenda naisele siis mõistust peanupu sisse ei mõista panna. Tema teeb sinu heale nimele maailmarahva ees häbi…”
Kujutledes kividest kulla väljapigistamist, mugistab Ivan-Johannes naeru, mispeale Naan arvab, et saab piinliku jutu lõpetada. Ta kinnitab:
„Üritan oma naist edaspidi paremini taltsutada. Tead, see, et talle on tema raske tromboflebiidi ja ma ei tea veel mis keeruka nimega tõve vastu tehtud vähemalt sada kanget süsti, pole ta käitumisele jätnud mõju avaldamata… Jah aga, Ivan, usu et kõik mu ehitusega seotud paberid on täiesti korras. Riigivargust pole olnud. Ma usun Heilisse – ta on vägev asjaajaja. Pole seni juhtunud, et Heili dokumentatsioon poleks korras olnud.”
Käbin kinnitab, et usub ka seda, kuid kahjuks olevat süüdistused läinud liiga kaugele. Mõnda asja ei saavat enam parandada. Parimagi tahtmise juures. Ka tema mitte.
„Võta see pakijurakas endaga kaasa ja uuri, mis seal on. Kõige all igatahes ajakiri Krakadil.”
Ja seejärel tuleb Käbin välja arvamisega, et ju on Naanil, nagu temal endalgi, mõjukaid vaenlasi, sest kogu see paskvill korraldati meie keskkomiteed asjasse pühendamata ära…
Käbin selgitab veel, et keskkomiteede sekretäride kohta ei tohtivat seal Krokodillis ega ka Süütenööris omal algatusel asjaosalistele teatamata sedasorti materjale avaldada. Naan pole ju küll sekretär, aga tema nime teatakse ja enamasti on tähtsamate ühiskonnategelaste puhul samast tavast kinni peetud… Käbin arvab, et salakaebuse taga on kaks meie oma sekretäri. Küllap Naan aimab isegi, kes üks kaebaja-kukulind on. (Ilmne vihje Vladimir Käole, kes fabritseerinud mitmeid kaebekirju, mille koopiad tänaseks Eesti Vabariigi arhiividesse jõudnud.)
Värssföljetonil olevat kaks autorit – muidugi väljamõeldud nimed – Lepp ja Fjodorov… Pole sellistest kuuldudki.
Naan mainib, et selliste nimede väljamõtlemine just kõrgele intelligentsile ei vihja.
„Ah soo…” on Käbin nagu imestunud. Ja jätkab ruttu:
„Ühe asja sain ma siiski ära korraldada. Meie Pikri jaoks olid kah tõlked juba valmis tehtud – kellelgi oli kiire taga –, aga toimetaja saatis need igaks juhuks mulle ja Leonidile ka näha. Meie neid avaldada ei lubanud. Vaata ja uuri! Poognad, need, näe, on olemas! Aga Krokodill ise on juba ilmunud, siin ei saa teha midagi.”
Ta ulatab Naanile Pikri poognad, mis on koguni juba keeleliselt redigeeritud. Kiired ja kurjad mehed on siin tegutsemas olnud tõesti. Gustav loeb värsid poolvaljult ette:
NAINE: Kui vaatan sind, mu kallis mees,
siis kohe meenub Diogenes.
AKADEEMIK: Mispärast just Diogenes?
NAINE: Ei tema olnud varaihkaja,
vaid hoopistükkis mugavuste vihkaja.
Ning kuulutand too imemees,
et üle prahi värk on elu tünni sees…
AKADEEMIK: Kui, kallim, olla tahad mureprii,
võib-olla tuleks elada siis nimelt nii.
NAINE: Kui poleks loodus loonud mind – su ainsat Armastust,
võiks taluda ehk ilm te mõttesarnasust…
See aga, Gustav, kuidagi ei sünni,
et kahekesi sinuga me jagaksime… tünni.
AKADEEMIK: Mis jutt see on? Mul korter Tallinnas
ja peale selle maja Meriväljal – kohas kallimas!
Mis veel su hing küll ihkab?
NAINE: Tšuhhonetsite kalki maad ma vihkan,
seal külm ja märg, seal rahvas vale meelt
ja podisevad omavahel mingit vale keelt…
Me kodu, kallis, olgu Musta mere kaunil kaldal.
Saab püsti pandud siin väärt häärber,
mida mina haldan…
Naan leiab, et lugu polegi eriti vaimuvaene. Õel muidugi. Aga „mees” ja „Diogenes” on originaalne riim igatahes.
Seepeale soovitab Käbin Naanil läbi lugeda sissejuhatava proosaloo, mis pretendeerib faktidele. Jah, aga kõige ebameeldivam olevat see, et
