(Arvestuskaardile kandmisega!)
Naan märgib, et õige oleks täpsustada, et ta saab selle „зa нeправильнoe пoвeдeниe жeны…”
Ent meeste naljatuju on sellega otsas. Käbin arvab siiski, et tal õnnestub akadeemikut kaitsta. Kuigi sajaprotsendilist kindlust pole. Aga üks mis kindel, lähemal paaril aastal Naanil erilist tõusu loota polevat. Selle kohta ütleb Naan, et see teda ei loksutavat. Ja tal on siinkohal võimalus lisada ka fakt, millest Käbin kuulnudki pole: kahel korral olevat Moskva kaadriteosakond tahtnud teda EKP ideoloogiasekretäriks panna, kuid tema olevat – moskoviitide ülimaks imestuseks – sellest ära öelnud.
Käbini ilmest on näha, et see teave on talle täielik uudis. Ta kulm tõmbub kipra. Käbin ju teab, et tema enda pea kohal on pidevalt rippunud vallandamiseoht. Algas see isikukultuse paljastamisega, sest eks olnud ta juba siis funktsionäär. Siis Beria lühikesel võimuperioodil. Ka Andropov olevat teinud üht-teist tema vastu ja olevat kuulu järgi Naanist väga heal arvamusel. Nii et vast oleks teda tõesti edutatud.
Ega see Käbinile meeldinud oleks. See Naan, va sarkastiline intelligent, võib seesmuses su üle muiata…
Nii see visiit lõpeb.
Naan sammub mõtlikult trepist alla – lifte ta ei armasta –, ja tal on südames kahtlus, mida küll kuidagi tõestada ei saa: äkki on selle loo taga mingil moel just konkurentsi kartev Ivan-Johannes ise?! Miks ta ahsootas ja just nagu imestas, kui sai mainitud, et varjunimede – Lepp ja Fjodorov – väljavalimine eriti kõrgele intelligentsile ei osuta?.. Et Käbin just asja organiseerija oli, seda Naan ei usu, kaasteadja ja mittesekkuja võis ta ehk olla siiski. Nii kõrgete mängude puhul unustatakse fair play. Kreeka-rooma maadluse reeglid asendatakse kick-boxing’u omadega.
Seda, et Krokodillist mingeid eelsignaale ei tulnud, ei taha Naan kah hästi uskuda. Aga kokkuvõttes, kui kogu see lugu kujutaski endast mingit profülaktilist akti, siis tehti tühja tööd. Ei tema kipu sinna herilasepessa juba ammu tööle. Tal omad kuningriigid.
10
On veendunud fataliste, kes ei tunnista juhuste olemasolu üldse. Kui näiteks neiu kingal konts alt ära tuli ja selle omanik kingsepa juures oma tulevasega kokku sai, siis on paljude, vahel ka asjaosaliste endi silmis tegu ettemääratusega. Füüsikud seevastu räägivad meelsamini determinismist ja loogiliselt üksteisest väljakasvavaist ridadest; fatalismisse suhtutakse enamasti umbusklikult. Kui neiu kinga kontsanaelad (-tikud?, – liim?) mingil puhtmehhaanilisel põhjusel, kas või materjalide väsimusest, üles ütlesid, siis on see põhjuslikult tingitud sündmus, mida võiski ette näha; tõesti, kõik siin ilmas ju kulub… Kuid võib ilmselt ka nii arutleda, et kui toda kontsa poleks murtud, siis poleks kingsepa man oma tulevast ka kohatud, ja pulmakellad oleksid tõesti ära jäänud. Või hoopis nii: king oleks ära parandatud küll, aga mitte keegi poleks iial aimanud, millistele kaalukatele tagajärgedele väga lähedal oldi, sest potentsiaalsest elukaaslasest noormees istus sel hetkel üle tee õllebaaris ja trimpas porterit…
Kuid mis on sellel kõigel meie looga ühist? On ikka. Nimelt sai Tatjana, liignimega Urbel (kuigi mitte lavastaja Ida Urbeliga, üle Eestimaa tuntud teatriinimesega suguluses olev, vaid hoopis Leedu juurtega), ilus, tark ning üpris kõrge enesehinnanguga piiga, teada, et akadeemik Naan otsib hiljaaegu ilmuma hakanud suurteose, entsüklopeedia tarvis täiendavat kaadrit. Miks ei võiks tema – diplomeeritud tõlk, kellel Moskvas asuvast M. Gorki nimelisest Kirjandusinstituudist saadud sellekohane cum laude seda kinnitamas, – end tolle teabehiiu toimetusse toimetajaks, tõlgiks, korrektoriks, mõnes tõlketeooriaküsimuses koguni ehk konsultandikski pakkuma minna?
Ja seda see kahekümne kolme aastane uhke, seejuures ütlemata romantilise hingega, muide terve „Deemoni” pähe õppinud neiu tegigi. Paraku murdis just tema kirjastuse ühel sisetrepil kontsa.
Kes soovib, võib seda kontsa murdumist pidada paratamatuseks, kes juhuseks, ent võib ju lugeja endale meeldida lasta ka poeetilisema mõttelaadiga Paulo Coelho väidet, et „kõik tõeliselt olulised kohtumised on meie hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.”
Fakt oli aga see, et Gustav neiu hädaolukorda märkas ja otsemaid talle oma rüütellikku abi ruttas pakkuma. Talle hakkas kohe silma brüneti tüdruku uje nägusus.
Kohmetul ja hädas Tatjanal polnud mahti Naanile tekitatud muljest midagi järeldada, kuid küpses eas galantne hästi riietet mees, kes tema kimbatust sõbralikult ja muigel sui jälgis, pani neiu vaheldumisi punastama ja kahvatama. Olukord ju narr, seisa ühel jalal nagu kurg.
Ent tollest kohtumisest välja kasvavail ootamatutel ja kaalukail sündmustel oli ka tõeline põhjus…
Pika ajalooga maja, kus entsüklopeedia toimetus paiknes, trepikupli lage oli mitmel korral üle värvitud: keskajast pärinev päris kindlasti ajalooväärtusega maal loeti maja välja valinud kõrgpealikute poolt vanamoeliseks ja kommunismi-ehitajaid suurtele tegudele mitteinnustavaks. Maalrid olid ta üle värvinud, kuid lohakalt. Nii oli too punnkõhuline vibuga Amor-poiss võimeline läbi õhukese värvikorra kõike trepil toimuvat üsna selgesti nägema; talle, ealt juba kuldpensionärile, meenus äkki tema kunagine põhitöö, ja üle mitme sajandi tõmbas ta oma lambasoolest valmistatud ja armujumalanna Venuse isiklikult sissepühitsetud vibunööri taas pingule ning läkitas teele noole, olles küll mures, kas ta oskused on ikka endised – nimelt loeti väga piinlikuks, kui su lask valitud objekte ei tabanud ega pannud esimese armastuse imeilusat õit otsemaid puhkema.
Ent peatselt toimuv näitas, et eaka Amor-poisi (tõeliselt on nad küll eatud) lask läks kümnesse – juhtus koguni midagi nii ootamatut, et sarkastiline teadusemees, kellele meeldis küll kuramaaž, võluvate naiste tähelepanu ja mõõdukas seks (Naan kujutas endast keskmist normaalset eesti meest, kelle intiimpartnerite arv ei küüni statistika – loomulikult anonüümse – järgi palju üle tosina-pooleteistkümne; ja neistki jääb enamik abielueelsesse aega. Rahvasuu nimetas muidugi Naani puhul märksa suuremaid numbreid. Eks astronoomid tegele ju rohkem arvu kümme astmetega… Kuid see oli siiski liialdamine.),armus ühe hetkega päris tükiks ajaks nagu puberteetik, mida polnuks keegi, kõige vähem Naan ise, küll arvata osanud. Aga ju on teatud keskea kriisid – ka meeldivad kriisid – siiski olemas.
Ja mis siis veel rääkida Tatjana tunnetest, kes seni uhke neiuna lähenejad jahedalt eemale oli tõrjunud. Ta oli praktiliselt süütu, vähemalt hingeliselt puhas otsekui tabula rasa. Ei-noh, ta elukeses ju oli ikkagi midagi toimunud ka – midagi sellist, mille kohta inglased kasutavad tabavat ja peent mõistet „petting”, millele sobivat vastet autor eesti keeles ei teagi. (Rääkimata juba „petting party”-dest). Eestlane tunneb sõna „kabistama” küll, kuid see kõlab labaselt.
Akadeemik palus neiul pehmele sametkattega toolile istuda – tõi selle isegi kusagilt kõrvalruumist –, põlvitas härrasmehena neiu jalge ette ja võttis ta jalast hellalt, noore daami vastupunnimisest hoolimata, kinga ära. See väike soe sukastatud jalg mõjus kuidagi abitult-armsalt; niisiis oli kahe noolest tabatu vahel toimunud esimene ihuline kontakt. (Vibupoiss hõõrus seda nähes käsi ja laskis pöidlaga heleda nipsu vastu oma punnkõhtu, nii et laest kriiditolmu pudenes; ei hoolinud ta sellest, et labase lihtmateeriaga tegelemist peetakse esoteeriliste olendite seas halvaks tooniks.)
„Mis maja see meil ka oleks, kui me noorele daamile abi ei leiaks,” lausus akadeemik. Ikka veel soe king õrnalt peol, kadus ta hetkeks ja ilmus peatselt tagasi ühe sellist tüüpi pensionieelikust mehega, keda kohtab igas suuremas asutuses ja kes absoluutselt iga tööga hakkama saavad. Naan ulatas talle kingakese, mees kadus silmapiirilt, Naan tõi ka endale tooli ning lubas, et kõik saab peagi korda… Nad võivat seni vestelda.
Jah, mis
