Tatjana!” Gustavi hääl on vaikne, pisut vibreeriv.„Minuga on midagi üsna iseäralikku juhtunud… Ma ei kiirustagi täna sellega, mis ju meestele nagu tüüpiline peaks olema, sest ma tean, et kõik juhtub nagunii omal õigel ajal… Aga praegu saan ma aru, et inimese kõige puhtam ja püham soov on olla – palun ära mu üle naera… (Tanja raputab ägedalt oma tumedat pead, sest kuis võiks ta niisugusel pihtimishetkel naerda?!)… jah, pühim soov on olla kellelegi lähedal… See on ilusam kui tavaarmastus ja seks, milles kah ju oma võlu, kuid hoopis teine ja argisem. Mulle tundub, et see tunne enne seda on kõige ilusam. Hiljem läheb kõik edasi loomulikku rada, aga algusesse tagasi pöörduda on siis juba võimatu…”
Seinakell annab pärast uut pikka vaikimist tasase poole-tunni-löögiga mõista, nagu arvaks nii temagi.
„See külgetõmme, soov mitte kiirustada, on koguni nagu… õilis. (Seda sõna kasutab Naan üliharva.) Ma ei ole, Tatjana, iial mitte midagi säärast tundnud nagu praegu siin, nende vanade ajalehtede peal, ehkki mul suhteid naistega on ju olnud ka. Mis ma ikka salgan, sest need olid ju enne meie kahe kokkusaamist. Oli selliseidki suhteid, mida ma ekslikult armastuseks pidasin.”
Tüdruku silmad on suured, tumedad, põhjatud. Ta iiristes elavad oma salapärast elu tillukesed siravad tähekesed, mida ainult väga lähedalt näeb.
Ta vaikib… Ja Naan tunnetab, et ega ta peagi midagi rääkima; koguni nagu ei tohigi, sest kõige selgemat keelt räägib tema olemine. Isegi see tuksuv sooneke kaelal, mida kuidagi ei saa hellitamiseks peole võtta.
Ja akadeemik jätkab vaikselt:
„Tead, mind on pea läbi kogu elu jälitanud üks korduv unenägu… Ma nagu laman mingi päratu kõrge puu all ja ülalt langeb midagi tilkhaaval. Midagi ülimalt väärtuslikku. Aga mitte minu suhu, mis ju kah teda ootamaks avat, vaid väiksesse kuldsesse nõusse, milleni ma miskipärast oma unenäos kunagi ei küüni. Aga ma tean – kust küll, pole aimugi –, et see tilkuv neste on ambroosia…”
„Mis see ambroosia on?” küsib Tanja. Üle tüki aja kuuleme, et tal ikka ka hääl on.
„Ambroosia olevat jumalate toit ja jook…”
Naan on, eneselegi aru andmata, puudutamas huultega pisikest võbelevat tuiksoont. Ja kuidagi iseenesestmõistetavalt liiguvad ta huuled Tanja helevalget ihu mööda, aga nüüd juba allapoole… Ta võtab Tanjal imehellalt pluusi seljast. Tanja ei protesteeri ja jääb korraks Gustavi poole küljega. Tal on armsad, kuidagi kaitsetud abaluud. Ja eks neidki pea Naan silitama.
„Sealt… sealt sa praegu ära veel…!” sosistab Dunja. (Tatjana oli öelnud, et talle meeldib, kui teda väga ametliku ja kõikvõimalike assotsiatsioonidega liiasti ülekoormatud Tatjana asemel lihtsalt vahel Dunjaks kutsutakse.)
„Miks küll?” ei saa Gustav aru.
Vastust tuleb tükk aega oodata. Ja lõpuks öeldakse see sosinal.
„Mu selg on… erogeenne… Et ka selg seda olla võib, ma ei teadnudki. Sellised eriti tundlikud kohad ju on olemas, eks. Iga naine võib neist rääkida, aga miks nad mul nii ootamatus paigas…?”
Ei oska Naangi vastata; ent loomulikult ei saa ta käsi nüüd enam hoopiski mitte piiga selga rahule jätta. Ja varsti juhtubki see… mis ette nähtud… See, mille järel too ilus enneseda nüüd varsti juba seljataha jäetakse.
Nagu igal naisel, on ka Tatjanal oma kordumatu lõhn, mis tungib, eriti füüsiliste pingutuste puhul läbi parfüümide (Tanja ei liialdanud nendega) kaitsekilbi. Ärgu öeldagu, et pojengil pole üldse lõhna! On.
Seda pehmet, leebet, vaevalt tajutavat, justkui värske saia lõhna ei anna aga vist kuidagi täpsemalt kirjeldada.
Aga miks seda vajagi?! See just Tanja sooja selja lõhn ongi! See üliõrn, vaevu inimnina tunnetuspiiridesse mahtuv lõhn meeldib akadeemikule oma diskreetsuses; ju nende „ihukeemiad klappisid”. Ja see olevat ülimalt tähtis, nagu väidavad moodsa aja psühholoogid.
„Sa… sa oskad olla väga-väga õrn,” sosistab andunud tüdruk. „Minul pole kogemusi” – ta isegi punastab –, „kuid ma olen kuulnud tüdrukuid rääkimas, et nende partnerid püüavad nende kallal justkui tõestada oma „väge” ja käituvad armastatutega nagu sparringupartneritega… Ega sa pahanda, kui ma midagi küsin?” See on nii ürgnaiselik küsimus, et selle mahasurumine oleks ju võlts.
„See küsimus on kindlasti, et kas sul on olnud palju naisi, eks?” on Naan kindel. Õigusega.
Tatjana roosatab ja noogutab. „Aga selle vastuseta ei saa ju üks naisterahvas rahu,” õigustab ta ennast.
„Üks…”
„Miks sa mulle valetad, kas sa tõesti usud, et ma ei andestaks sulle kõike, mis sa enne tänast oled läbi elanud. Ja, Gustav, sul on ju koguni naine ja poeg! Neid ma küsides muidugi silmas ei pidanud.”
„Üks naine on mul praegu! Jään sellele kindlaks.”
„Ei taipa.”
„See üks oled just nimelt sina. Sina. Sina! Ja sa tead, miks?”
„Kust võiksin mina teada?”
„Sina olid esimene naine, kes tõstis tolle unenäolise sümboolse ambroosianõu mu huultele ja lubas mul sealt rüübata.”
„Mis sa nüüd…?”
Aga tundus, et selles poolküsimuses on siiski ka raas usku. Või vähemalt soovi uskuda.
„Tead, Tatjana, sa päästsid mind päris viimasel hetkel. Ausõna! Ma ju vananen päev-päevalt, kuldsest keskeast saab edasi vanem keskiga ja siis juba vanadus ning raugaiga… Sinuga kohtumata oleksin ma jäänud oma elus millestki täiesti ilma. Sellest, mille olemasolusse ma isegi mitte ei uskunud.
Minu jaoks oli olulisim askeldada ilusate naiste tähelepanu fookuses. Edevus. Jah, ning alles teises järjekorras oli mulle oluline seks. Aga ma tõesti mitte ei teadnudki, kui erinevad asjad on puhas hingeline armastus ja suguelu. Need kaks võivad kokku langeda ja küllap tihti langevadki. Kuid mitte alati. Tean mehi, kes oma naist sügavalt armastavad, kuid rikuvad abielu ilma igasuguse südametunnistusepiinata. Sest armastus ja seks on nende sügavat veendumust mööda mitte kattuvad, vaid nagu ütlevad loogikud, „osaliselt kattuvad mõisted…” Üks mees tunnistas mulle, et ta peab oma naisest liialt palju lugu, et talle läheneda ka selliste – ei, ma ei tahaks öelda perverssete, pigem ebatavaliste – soovidega, millega ta kardaks oma kaasat solvata ning mida ta julgeb avaldada vaid kõikenäinud professionaalidele.
Aga ehk hakkame teisest otsast pihta. Ma räägin hoopis ühest oma vahelejäämisest või ebaõnnestumisest. Korrast, mil minust nagu päris meest polnudki.”
„Kuidas seda mõista?”
„Mis siin ikka mõista…Pole vist palju mehi, kellega midagi niisugust poleks juhtunud.”
Ja ta alustab:
” Ma olin siis aspirant. Sõitsin mingi Siberist oma teed alustanud räpase rongiga Leningradi poole. Et sealt edasi Tallinna sõita. Suure vaevaga sain ma pileti. Vist tänu ühele Vene telekast tuntud lauljale, igatahes väga vabale ja enesekindlale staarile, kes kah piletit vajas. Meid sokutati mingil moel kahele kohale ühes täissuitsetatud kupees, mis koguni okse järele lõhnas.
Ülejäänud kupeekaaslased
