siinpoolsesse varjule tulla. Ta ise läheb tukub teises.
Muidugi olime me rõõmsad. Mina aga… natuke enneaegselt.”
„Ja miks siis?”
„Sest varsti mu häbihetk tuligi. Kohe, kui vagunisaatja oli meid oma ametitoakesse kahekesi jätnud, hakkas mu kaaslanna ilma mingi häbitundeta lahti riietuma. Ma ehmusin sellest ootamatusest ja hakkasin kohmitsema. Tüdrukul oli erakordselt määrdunud aluspesu. Kõige tipuks oli aga ta valge kombinee alumine äär rongis mingil kombel tahmaseks, koguni nagu tavotiseks saanud. Ent see kõik ei häirinud mu amatsoonliku käitumisega kaaslannat põrmugi, ta ei pannud seda tähele või ei pidanud mikski. Ta andis mulle mõista, et mis ma nii kaua kohmerdan, hakkame aga peale…
Aga minust, kelles mõned on püüdnud näha don Juani, polnud asja…
Mu arvatavast estraaditähest kaaslane vaatas mind põlastusega, sest kuigi ma alasti polnud, ei olnud kusagil, isegi mitte läbi suspede mingeid „renessansi” tunnuseid näha.
„Ma loodan, et mitte kõik siinsed teiesugused pole,” sülgas ta mulle oma hinnangu näkku. Tõmbas kähku riided selga tagasi ja ütles, et teeb minekut.
„Aga kuhu?”
„Eks sinna joodikute kupeesse, kust tulime. Seal olid mehed igatahes mehemad,” kommenteeris ta. Ja läinud oligi…Ma ei tea,” on Naan natuke kohmetu, ”kas see jutt just praegu siia sobis… Rääkisin selle loo oma südametevallutaja kuulsuse kummutamiseks.”
„Sind on päris uskumatu kimbatuses ette kujutada… Aga ma arvan, et… et õige varsti pärast seda tahtsid sa ennast siiski kontrollida. Oma võimeid, noh…”
„Terane oled. Mis ma sulle ikka valetan… Kui nihuke mure mehel juba südames…” naeratab akadeemik, „kuis siis muidu.”
„Tead,” ehmub tüdruk äkki, sest kell andis oma olemasolust taas märku. „Mind oodatakse juba ammu koju.”
Ta on krapsti püsti ja kohe ka riides. Läheb siis akna juurde.
„Ilus vaade sul siit mändidele…”
„Pole laita. Aga tead, ma arvan, et rohkem kui mina, hakkad siin viibima sina, Tanja. Saad minult võtme. Ma käin sind siin nii tihti vaatamas, kui meile sobib. Aga kogu mu raamatuladu ja töövahendid on juba Merivälja-kodus.”
„Ma ei tea, kas…” on Tanja segaduses.
„Sulle ei meeldi või?”
„Muidugi meeldib, kallis.” (Seda sõna polnud ta varem Gustaviga kõneldes veel kasutanud.) Ja nüüd võtab tüdruk Naanil juba ise kaelast kinni.
Tanja avab rõduukse. Naan märkab, et ta pilk peatus tühjal lillekastil. Kastis, kuhu Naan veel midagi kasvama polnud pannud. Kui panebki. Tal oli komme selliseid asju ikka homseks edasi lükata. Aga midagi seal kastis siiski pidi olema, kui tüdruk selle juurde kükitades nii hoolega asja uurib.
„Teeme nii, Gustav, et ma saan sult ühe kingi… Hästi tagasihoidliku.” Tatjana teeb nuruva lapse häält tahtlikult; see muide talle eriti ei sobigi. Ausus ja otsekohesus olid loomuomasemad.
„Mida sa tahaksid?” küsib Gustav.
„Lille.”
„Lille? Mis lille? Võin sulle osta, milliseid iganes tahad. Kuigi orhideesid meie poodides ei pakuta.”
„Ei hooligi kallitest lilledest. Näed, sellesama armsakese ma võtaksin…”
Naan ei näe algul midagi, aga siis märkab lõpuks pisitillukest võilille tühja puukasti ühes servas kasvamas. Kui hakkajalik on küll loodus! Kui visa on soov elada! Kas lendas seemneebemeke, sihuke väike vihmavarjukujuline, mis varjas uut tärkavat elu, kohale tuule tooduna või toimetasid selle siia linnud, jääb teadmata.
Tilluke lillehakatis on armetu ja südi korraga.
Ja juba on Tanja köögis, leiab tühja karbikese, ning lille, üliettevaatlikult väljavõetu, ta endale saabki.
„Ma tahan, et mul sinust midagi oleks, mida ma alati vaadata võin, kui sulle mõtlen. Saad aru?”
„Romantiline nähtus oled sa mul, kullake…”
Nad suudlevad, enne kui koos väljuvad. Tänaval aga pöördutakse eri suundadesse; Tatjanal võti taskus kõlksumas; igavene vahva on juba seegi, kui võid alati kuskile peitu pugeda.
„Kas oli üldse mõtet seda lille transportida?” mõtleb korraks Tanja. Ent leiab siis, et oli ikka vaja küll: ega ta siis sinna korterisse püsielanikuks jää.
„Oli mul seda rongiäpardust nüüd vaja talle pihtida?” küsib Naan endalt pisut hiljem. Tundlik teema ikkagi. On asju, millest naistele ei räägita. Aga oma esimesest voodikogemusest ta õnneks siiski ei rääkinud.
Akadeemik mõtleb end Siberimaale noorukiikka tagasi…
12
Eks igal mehel – kui ta just lootusetu nosu ei ole või just taeva tahtel naiste armust ilmajääjaks pole määratud – ole oma esimene naiskogemus. Süütusekaotamine. Meesterahva puhul kõlab see väljend isegi naljakalt, kuigi ei peaks: Goethe ju väitis, et polevat midagi ilusamat, puhtamat, õilsamat süütust noormehest (naiste puhul hindavat ta tarkust enam kui ilu, sest esimesena nimetatu on nende puhul haruldasem).
Nii-öelda pattulang võivat vahel esimese armastusega kokku sattuda ja kestma jäädagi. Kuid miskipärast harvemini kui eeldatav. Seks ja tõeline armastus on paraku eri asjad. Juba hakkavad seda tunnistama julgemad naisedki. Andes mõlemale oma, kuid iseseisva väärtuse. Aga eks see, et esimesele sekselamusele – kasutasin tahtlikult just atavistlikku sõna „pattulangemine” – vaadata sageli pigem kui põnevale, eluks ajaks meelde jäävale seiklusele, tuleneb sellest, et tihtipeale on tegu partnerite üsnagi suure vanusevahega. Naised enamasti ikka vanemad…
Gustav, tollal Kusti, teadis, et nende klassis olid kaks poissi „naisküsimuses” temast kaugemale jõudnud. (Üht neist aitas elu tundma õppida nende oma kooli keskealine leseks jäänud kokk, hea südamega naine.) Need kaks poissi eelistasid salatseda, mis muide poiste seas tüüpiline pole; pigem hoobeldakse oma võitudega naisterindel. Ent ju nad pidasid ennast teistest paremateks ja puudutasid teatud teemasid ainult omavahel rääkides. Vaikselt, kogenud kuttide üleolekuga. Juntsud ei pea maailmaasjust kõike teadma! Kui aga mõni lähemale trügis ja midagi kuulata üritas, siis käratati neile: „Mis te klutid siin passite? Ah tahate meeste juttu kuulata?! Hurjuhh! Laiali! Kasvage veel!”
Tulevane akadeemik aga ei saanud leppida, et keegi millestki temast rohkem teab. Ta tuhnis raamatukogus arstiraamatuis; seal günekoloogiaõpikuis trükitud naisterahva alakeha rist- ja põiklõikeist ei saanud õieti midagi aru. Ja kui midagi tabasidki, siis oli see nii teoreetiline ja reaalsusekauge, et jättis huvilise absoluutselt külmaks. Ei osanud arvata, kuidas niisugune kuiv teadus üldse millegi ahvatleva ja poolenisti keelatuga seoses saab olla.
Mnjaa – Naan teadis mõningaid ladinakeelseid sõnu (vulva ja clitoris), kuid mis sest kasu oli…? See on üks tabuvärk, sest unenägudes oli kõik palju põnevam ja võis lõppeda noorukitele nii loomuliku pollutsiooniga. (Ka ambroosiavaagna puudumisel.)
Kusti tegi kindla otsuse: ei või temasugune intelligentne indiviid ometi kahest vinnilisest kolmemehest-klassivennast maha
