tööle tulevad muist rahvustest arstid, insenerid, tippteadlased. Ja arvatavasti tuleb leida inimesi ka neiks lihttöödeks, mida eestlased varsti enam ise ei viitsi teha.”
„Jah, aga mind kohe väga huvitab, kuidas ma saaksin assimileerida Narva ketrajaid?” tahab Tõnu teada.
„Abielludes mõnega neist,” soovitab Naan. Ja lisab, et ühes lihtsameelses, kuid siiski sõnumit kandvas laulus soovitab selline Eestimaa teeneline patrioot nagu Artur Rinne kõigile tuliselt naine just Narvast võtta… Ei maksvat ära põlata ka meile võõraid ala- ja ületeadvusi, sest et just segaabieludest sünnib tihti üliandekaid lapsi. Puškini näide – niinimetatud moorlasest esivanem – on ju lausa klassikaline: nii sündis vene kõigi aegade suurim, igatahes rahva poolt kõige armastatum luuletaja.
„Ja just vene luuletaja,” rõhutab Ines. „Niinimetatud moorlastele läks ta kaduma.”
„Kuid kumb on olulisem, kas see, et meil on oma rahvuskirjanik – kui veab, siis veel naabervallast! – või see, et meil oleks lugeda head kirjandust?” pärib Naan.
„On ikka mees see meie külaline. Räägib musta ka valgeks,” ei saa Joel oma imetlust varjata.
Samal hetkel vajub kaminas poolpõlenud halukuhi sahinal kokku ja korraks sähvatab hele leek. Tekib otsekui väike vahefiniš. Vahitakse mõnda aega tulle ja mõeldakse omi mõtteid, kuid Ines ei lase vaikusel kaua kesta:
„Nüüd küsin ma küll midagi sirgelt, nii otse, kui saab.”
„Ootan huviga.”
„Öelge siis otse välja, kas teie, lugupeetud akadeemik, tõesti ei soovi, et Eestimaa kord taas iseseisvaks saaks?”
See küsimus esitatakse lausa prokuröritoonil.
„Olete minust õigesti aru saanud. See on võimatu ja mittevajalik. Muidugi arvan ma, et meie saaksime omavahel paremini hakkama kui Kongos elanud rahvad, sest me oleme seda minevikus tõestanud. Aga küllaltki suur sisuline vabadus on saavutatav ka liitriikides. Ja ega oma lipp vardas pea veel vabadust garanteerima. Näiteid pole vist vaja tuua.” Naan libistab kahe sõrmega mõnusasti piki ninaselga üles-alla, jääb mulje, et nina talle väga armas on, ja naeratab enda ette; ilmselt meeldivad talle just sellised olukorrad nagu käesolev. „Ei pea ma, jah, iseseisvust üldsegi mitte hädavajalikuks, pigem ohtlikuks. Eesti rahvas vajab iseseisvust – ma pean muidugi silmas täielikku, mis sisuliselt tähendab peaaegu et isolatsiooni, – sama palju kui inimene oma pimesoolt…”
Nüüd on see siis sirgelt välja öeldud.
Noh, selle jutu peale ei saa Tõnu küll teisiti käituda, kui peab lärtsatama terve labakäega kitarrikeeltele, sünnitades mingi kakofoonilise klausterakordi, mis tükiks ajaks ruumi põrama jääb nagu kauge äikesemürin.
Ent too jultunud Naan ei reageeri sellelegi.
„Pimesoolest võib põletiku saada, muud funktsiooni talle pole vist määratudki. Võib-olla et kunagi oli… Jah, aga mingi puht-oma-riigi ihalemine on minu arust… kihelkondlik veidrus. Ei enamat!”
Neile sõnadele reageeritakse vaikimisega, kuid see on paljuütlev. On tunda pinget. Kas see lahvatab varsti? Naan mediteerib rahumeeli edasi. Valusatel teemadel. Sõbralikult muigav ja halastamatu ühekorraga.
„Et miks kihelkondlik? Aga eks ole teada, et iga kihelkond tahab end naabritest sugu paremaks pidada. Seda eriti kolgastes… Aga kas meil on midagi, mille nimel me tohiksime end naaberkultuuridest kõrgemale seada ja peaksime end neist steriilselt irrutama? Mina küll ei tea: minule on meie rahvakunst hingelähedane – eks iga laps armasta oma ema – , kuid ma olen kuulnud arvamusi, mille kohaselt meie rahvaluule venivat ja hargnevat nagu vettinud köis, runoviisid taaruvad tõesti kvardi-kvindi ulatuses – hallid nagu teomehe unenägu. Eestlaste kaerakile, kama ja sült pole aga tõesti muud kui kaeraleem, hernejahu ja kondikeeduvesi. Mõnede meelest on meie rahvuslikul oma-näol kaerakilerant suu ümber!”
„Imelik küll, et me sellise jutu peale veel samasse tuppa ära mahume,” lausub Ines.
„Ei tasu unistada, kallid kokkutulnud, millestki, mis pole hädavajalik, kuid on samas väga riskantne,” võtab Naan oma mõtte kokku. „See on pragmaatiline lähenemine, aga nii kaasajal peab!”
„Aga Eesti riik on olnud iseseisev,” väidab Joel, ning teiste pilkudest on näha, et ta väljendab ühismõtet.
„See iseseisvus on muidugi vaieldav. Mis on siin ilmas üldse iseseisev?.. Kuid olgu! Jätame teema, mis kuhugi ei vii, kõrvale. Aga seda peate te igatahes tunnistama, et niinimetatud Eesti Wabariigi tekkimine sai võimalikuks ainult tänu harukordsele juhusele: valged ja punased olid sel hetkel sõjalises mõttes absoluutses patiseisus. Ja sellest väljatulemiseks kahis Lenin Eesti. Täiesti pragmaatiliselt ja arukalt. Ta lootis, et Venemaa jõuab toibuda, kui eestlased, kes nagunii oma riigi otsemaid ja suure vaimustusega välja kuulutavad, ehitavad sel moel Peterburi ette otsekui kaitsemüüri, mis sakslased vähemalt ajutiseks peatab. Väga kena, et eestlaste patriotismist annab sel moel kasu lõigata… Kui olukord nii patihõnguline poleks olnud, siis oleksid miniriigi Estonia iseseisvuse välja naernud nii punased kui valged. Sellise ainulaadse olukorra tekkimise tõenäosus oli… ütleme, üks sajale…”
„…millest aga täiesti piisas,” nendib Joel.
„Aga kui lühikest aega too riik püsis… Kas ta tekib veel kunagi? Ma tean, et vastus sellele küsimusele huvitaks teid väga… Jah, ilmvõimatut selles muidugi pole: tõenäosusteooria järgi võrdub kahe samasuguse olukorra tekkimise võimalikkus kahe juhuse enda tõenäosuste korrutisega.”
„Mis see siis on…” rehkendab Tõnu. „Üks… üks tuhandele?”
„Ei. Siiski kümme neljandas astmes. Üks kümnele tuhandele,” parandab Ines ja lisab, et aga ka mitte selline tõenäosus ei tohiks kosmolooge kohutada. Astronoomias nagu tuumafüüsikaski puututakse kokku vahel mitte arvuga 10 astmes neli, vaid nelikümmend.
Naan ei soovitaks siiski poliitilisel loteriil isegi tõenäosusele üks kümnetuhandik mängida. Kuigi fluktuatsioone ju juhtub…
Vahepeal silmad avanud Margit tahab teada saada, mis asjandused need veel on.
„Vähetõenäolised anomaaliad. Erandid…” selgitab Ines.
„… mis vahel toimuvad. Peavadki toimuma,” lõpetab tema lause astrofüüsik. „Ent kas meie päikesesüsteemi kestvusest piisab selleks, et teie tilluke ja täitsa vaba riik – ma ei tea küll, millest vaba – nii ruttu taas tekkida jõuab? Sellele on raske vastata.”
Siinkohal peab Margit vajalikuks kuulutada, et tema igatahes usub vabadusse raudkindlalt! Naan kiidab selle usu heaks ja lisab, et vabadusse usub tema ka. Mis aga utoopilisse tuleviku EWsse puutub, siis oleks see juba oma asukoha ja võimsate naabrite tõttu igatahes ülimalt metastabiilne moodustis.
„Misasja…?” pomiseb unest poliitikale elluärganud kunsttantsija.
Joel hoiatab Margitit poolihääli, et mõiste „metastabiilne” on kaunis keeruline. Ta ise olevat sellest kusagilt midagi lugenud ja võib seda Margitile pärast katsuda seletada. Muidugi niivõrd, kui ta asjast ise taipab.
Naan kuuleb nende jutu ära ning lausub siis, et metastabiilsuses polevat midagi keerulist.
Ta mõtleb viivu ja küsib siis, kas Inesel on kusagil äkki mingi pall. Või midagi muud ümmargust.
Lõngakera
