igati ajavaimuline teos, et ta esindas, vähemalt pealtnäha, just sedasama vormilist vanameelsust, koosnedes peaasjalikult riimitud ja suurelt osalt veel ka sonetikujulistest luuletustest. Veel enam: selles kogus saavutab autor vormilise meisterlikkuse, vorm on tal nüüd lõpuks „käpas”, ta teeb sellega, mis tahab, ja riim ei hoia teda enam tagasi. Nii mõnegi sealse leiu kohta sobib Prousti ütlus, et me võlgneme vahel poeedi kaunimad read just riimisundusele. Suumanit on nimetatud „maalikunstnikuks luules” (lähtudes triviaalsest biograafilisest seigast) selles mõttes, et tema luule olevat „nägelik” või „maaliline” või kuidas need sõnad kõik olid. Ma leian, et luule on siiski luule ja maalikunst maalikunst ning nende vahendid on liiga erinevad, et seal mingit otseteed ühest teise saaks olla. Kuid võib-olla on Suuman oma maalikunstniku-kogemust siiski kirjanduses kasutanud, ja hoopis selles mõttes, et maalikunst on suuresti käsitöö. Oskuste ja vilumuste saavutamine võtab seal aega, sest „käsi” ei harju nii ruttu. Ja luulele on Suuman lähenenud just käsitöölise tõsidusega, põhjalikkusega, uurinud tehnikat, proovinud nii ja naa, mänginud, nagu öeldakse, vormiga, mis pole tegelikult olnud muud kui oma väljenduse, oma hääle otsimine. Võib-olla on just „hääl” luules seesama, mis maalikunstis on igale suurele kunstnikule eriomane „pintslilöök”, touche. Kuid ma parem ei seikle territooriumile, mida ma ei tunne.
Riimimise, vanade värsiskeemide taassündi stagnaajal, mida hiljem hakati kunstis muuseas ka postmodernismiks nimetama (millele nüüd on natuke piinlik mõelda, sest sellest postmodernismist annavad tunnistust mõningad ehitised, mille inetuse kõrval nõukogude hallid tööstuskarbid tunduvad päris väärikad), võib seletada veel ühte moodi. Meie kunstluule ajalugu on nii lühike ja hõre, et selle jooksul ei ole jõutud isegi eesti keele kasinaid riimivarusid sugugi ammendada, ja kuigi pärast Alverit, Talvikut ja Alliksaart (kui sarnased nimed!) oli raske kujutleda mingit suurt loomingut, mis oleks üleni riimi- ja meetripuudele tõmmatud, oli siiski veel võimalusi katsetada ka selles vallas. Tuleb arvestada, et eesti kultuuriruumis kodunevad uued nähtused nii umbes viiekümne- kuni seitsmekümneaastase hilinemisega ja tõelist klassikalist perioodi pole eesti kirjanduses saanud ollagi, sest selleks sündsal epohhil oli meil ainult üks kunstluuletaja, meie ainus klassik selle sõna tõsises mõttes, Kristjan Jaak Peterson (kelle ainus kui’ga algav luuletus, olgu märgitud, kannab pealkirja „Lootus”). Niisiis oli riimil veel 1970.–1980. aastatel tulevikku. Kuna riimisõnastikku, mis prantsuse keeles oli kindlasti olemas juba Baudelaire’i ajal, pole meil tänini, siis on uute ja vaimukate riimide leidmine ka teatav sport. Veelgi saab tõestada, et „ka selle maa keel” on võimeline millekski akrobaatilisemaks kui luterlik lauluraamat, kus tubli baltisaksa pastor on saksa koraalitekste tõlkides vapralt riiminud eest ja südamest, et aga laulusalm kuidagi kiigadi-käägadi omadega õhtale saaks.
Seda luteri kiriku lauluraamatu maiku kipub eesti riimilises luules olema peaaegu alati (ja üks võimalus, eriti postmodernistlik, olekski just sellist luulet kirjutada, kahtlemata annaks see meie rahva kultuurimälus eriti sügava lühiühenduse), aga oma paremates palades tõuseb ta sellest muidugi kõrgemale, unustades isegi kõik oma võõrad eeskujud ja saades „meie” pärisosaks. Kuna 1970.–1980. aastatel oli suur ja sile maantee, la voie royale selles vallas eelmainitud ja teiste „klassikute” poolt juba läbi sõidetud, siis oli valida põhiliselt kaks võimalust: kas sõita nende rööpas, olla oma riimides ja rütmides rõhutatult tavaline (palge-valge jne) ja traditsiooniline, või otsida marginaalseid kõrvalradu. Kolmas tee oli mõistagi nende kahe võimaluse sünteesimine, mis võib-olla oligi valdav. Riimi-uuendamise vallas tegi küllap kõige rohkem Juhan Viiding, kuigi vahel oli tema originaalsuse ebameeldivaks kõrvalsaaduseks riimide snobism ja eneseimetlus. Suumani riimid on üldiselt pigem „tavalised”, isegi natuke lauluraamatulikud, kuid just nende lihtsuses on midagi vandeseltslaslikku, loomulikku, koguni temale ainuomast, mis „Hüperboreas” saavutab puulõikelise kontuursuse.
Kui nüüd taas võrrelda meie kahte vaatlusalust kui-luuletust, siis on selge, et esimese puhul pole õieti riimidest midagi rääkida. Mis meelde jääb, on isaga-kisaga ja selles paaris on luuletuse tagasihoidlik sisu ka kokku võetud. Muidu on riimid umbes sama head ja neid on umbes sama palju kui mõnes lorilaulus, mis aga iseenesest sobibki luuletuse enda väikese pretensiooniga. Suumani puhul ongi vist see pretensiooni vastavus tulemusele, kokkuvõttes „pretensioonitus”, sümpaatne. Vanema mehe asi, pole enam nii edev.
Seevastu „Pääsus merele” hulbivad riimid juba omas rangelt kokkuhoidvas, kuigi pisut vallatlevas summas nagu pojad pardiema järel. Ja nad pole niisama, reaotste kokku tõmbamiseks, neis on see eriline maitse, mis „Hüperborea” riimid üldse meeldejäävaks teeb. Sest meelde jäävad riimid ja koos nendega värsid nimelt siis, kui see sõna, mis teisele üle rea või mitmegi käe ulatab, tollele teisele sealjuures ka midagi kõrva sosistab, kusjuures me täpselt ei kuule, mida, aga nagu aimame.
Kuna „Pääs merele” on sonett (eesti laadis), siis on seal ainult neli riimiseeriat. Poegi-luulemoegi-toegi-soegi oleks ehk natuke kergema vastupanu hõnguga (selles mõttes, et poegi veab enda järel slepis, killadi-kolladi, lihtsalt ühte rivi gi-liiteid), kui poleks siiski seda sosinat nende nelja sõna vahel ja teatud sooja(gi) humoorikust nende ringmängus. Seda enam, et „luulemood” on tõesti naljakas sõna. Mida ta õieti tähendab? Kas pardipere eluvõitluste vaatleja on mõni moeohver (aga seda ta oma riimimise-vaimustuses noil aastatel kahtlemata on), kes mõistab korraga selle moehullustuse tühisust? Või jätab ta moe selles mõttes, nagu jäetakse „alati vahele rääkimise mood” vms, tähendab jätab oma luuletamise moe, luuletuste kirjutamise, kõige nähtu sõnadesse püüdmise kombe, ja jääb lihtsalt vait? Küllap nii ühte kui teist ja luulemoegi justkui analüüsib seda eesti keeles natuke naljakas-vanaaegse kaksiktähenduse säilitanud sõna „mood”, ühte neist, mis on küll mõisast talutarre võetud, aga pole siiski päriselt unustanud oma pisut pretsioosset, suudmopsitavat prantsuse päritolu: mood kui viis ja võte ning mood kui „kollektiivsed maitsed, mööduvad elamiskombed, mis ühes kindlas ühiskonnas paistavad headena; kollektiivsed ja mööduvad riietumisharjumused” (sõnaraamat „Petit Robert”). Selles „luulemoe” hetkelises jätmises, mis pealegi kõlab kokku „pinna” ja „toe” kaotusega, justkui vaarumalöömisega ootamatult liigutava vaatepildi ees, on midagi nii meeldivalt eneseiroonilist, ilma et see eneseiroonia muutuks, nagu muidu eestlase puhul tavaline (see olevat meie suur rahvuslik tugevus), teatud eriliseks kelkimiseks. Ütleme pigem: enesenali, mis on seda soojem, et jääb poegi ja soegi vahele, andes kindlat tunnistust, et vaatleja tunneb end sellel moejätmise hetkel ise ka natuke abitu (aga vapra!) pardipojana ja on rahul, et „suletuusti” napp kehasoojus selles „tuulevaikses” ja „üsna soojaski” kevadehommikus raisku ei pea minema.
Teine neljane riimiseeria puust-suust-muust-suletuust (jälle kolm liht- ja üks liitsõna) jääks muidu triviaalseks (mis seal veel leidub: kuust, luust…), kui poleks, esiteks, seda juba mainitud „suletuusti” ja teiseks, kui puust ja suust ei omandaks siin erilist tähendust, sest tegemist on õõnsa puuga, millel on ava ehk suu, millest omakorda kostab poegade viuksumine „nagu ühest suust”, mis teeb pesakonnast ühe kollektiivse olendi ja tugevdab veelgi tunnet, et nendega ollakse üks, et ollakse korraga nagu sündimas sellest suust, sellest pimedast õõnest, suure kisa ja imestusega ilmale tulemas, ja kui nii tõsine toiming on käsil, siis pole mahti mõelda millestki „muust”, nii et jääb ainult see undav ja hingepõhjast tulev hääl, uu-uu, uu-uu.
Edasi läheb lugu põnevamaks ja karmimaks, nii et sellest ei tahaks kohe mõeldagi (ja iga kord seda luuletust lugedes süttib hetkeks siiski lootus: äkki seekord läheb paremini): seab-veab-peab. Kosklaema „seab” ja samas ka „veab” oma tuustid enda sabas mere poole, kuigi vedamise küsimus on hoopis selles, „kuis rännumeestel veab”. Selle küsimusega eemaldutakse natuke esimesest samastumistundest. Jah, muidugi, enam ei olda mingi väeti lapsuke, pigem juba vanadusest väeti, ja oma esimese väetiea valusid enam sinna kadunud aega ravitsema minna ei saa. Mis olnud, see olnud, ja paljugi sellest, mis oli, mida kunagi tundis üks lapsehing, on päästmatult
