endaga ja ühtlasi sünnib sinu läbi midagi sellist, mis teise peale mõjub. Indrek pääseb Vargamäelt minema just sellesama ime läbi. Ta kirjutab ühed kirjad, ühe naisterahva armastuskirjad, ja siis juhtubki temaga see esimene ime, et ta on nagu ise see naine, ise see armastaja, teine kui ta on, muutunud, endast ära. Ja siis juhtub see teine ime, et need kirjad mõjuvadki tolle Juhani peale, kes ju Indrekul meeleski polnud kirjutades. Maie saab mehele. Sõna läbi, Indreku enda kirjutatud, temast sündinud sõna läbi muutub maailmas, inimeste keskel midagi. Ja siis sünnib veel see kolmas ime, nimelt et Indrek saab sõnade eest, eimiski, puhtalt iseenda eest raha, millega ennast Vargamäelt vabaks osta.
Raha on meile, talupoistele, ka üks suur imeasi. Raha pole meil ilmaski olnud ja seda on meid kartma ja austama õpetatud. Raha on juudi, saksa ja venelase käes. Raha eest on meid endid, hingekesi, millalgi veel hiljaaegu müüdud ja ostetud. Oma raha pole meil, talupoistel, kunagi olnud, eks see „eesti oma raha” (mis iroonilisel kombel on nüüd sama hästi kui Deutsch-mark, saksa raha) kõlagi meie kõrvus sellepärast nii imeliselt ja tähtsalt. Raha on vabadus ja mõlemad on ikka kuulunud teistele, neile, kes meid õieti inimestekski pole pidanud. Meile on õpetatud, et raha saab ainult töö ja vaevaga, see tähendab, ainult maad kraapides, kündes ja külvates, heina niites ja reht pekstes. Need on ainsad tööd ja vaevad, mida me tunneme. Ja raha saab nende eest alati väga vähe. Vaevalt nii palju, et kuidagi omaks osta see maa, mida kraapida, kus tööd teha ja vaeva näha. Keegi pole veel kuulnud ega näinud, et tühipalja sõna eest võib raha saada. Aga Indrek saab. Ja rohkem kui karjaskäimise või talutöö eest. Sest sõna, oh imet, võib olla samuti tegu, samuti maailmas midagi muuta, just nagu kivide kaalumine või kraavi kaevamine.
Raha ja lunastus lähevad Indreku teel veel mõnigi kord imelikult segi. Vana Maurus jookseb talle paljapäi kooliväravasse järele, kui ta läheb võitlema kurja vanajumala vastu, kes teda lunastada ei taha. Sest inemisel peab ometi viiski vene rubla olema, kui ta eesti jumala vastu läheb. Nelikümmend seitse rubla annab Indrek, revolutsiooni kassapidaja, surmahädas vene soldatile, kes kuulutabki otse, nii et kahtlust ei jää: „Mu päästja, mu lunastaja!” See raha oli mõeldud inimeste tapmiseks tõe ja õiguse nimel, aga Indrek annab selle justkui unes ja tagajärgedele mõtlemata üheleainsale hädas vene soldatile. Ta vahetab suure idee väikese inimese vastu ja selle eest tuleb tal muidugi vastust anda, aga jälle sekkuvad imelised armastusejõud sööklapidaja Koeramamma isikus, kes maksab Indreku võla, sest see meenutab talle surnud õepoega, keda ta armastas, ja mõttetult tapetud härra Bõstrõid, keda ta ka armastas ja kes muide oli oma raha ilma mingi allkirjata kirjanik Viljasoole laenanud. Nii liiguvad need väikesed rahasummad justkui mingid armastuseimed inimeste seas ega paista kunagi päriselt otsa saavat.
Ei, raha suhtes oleme meie, talupoisid, liigagi tundlikuks tehtud, me teame ka, et võlg on võõra oma ja midagi ei anta niisama. Kultuurkapitali ligimaksud tunduvad meile kahtlase hingeostmisena. (Mind täitsa üllatas Rudolfi arutlus Kultuurkapitalist: täpselt sama asi mis nüüd.) Mida meilt selle eest õieti tahetakse? Keelduda me ka ei suuda, sest selle eest, mis me teeme, meile ju ei maksta. Kas siis makstakse selle eest, mis me tegemata jätame?
Ei, lõpuks ikka raha ka enam ei aita, lõpuks ei aita enam ei ussi- ega püssirohi, lõpuks on ikka päris lunastust ja imetegu vaja. Kas või jalutud kõndima, kui muidu ei saa!
See on mulle Tammsaare mõistatustest lõpuks kõige suurem, see lunastuse ja Jeesuse asi. See painab teda nagu Dostojevskit, aga teisiti. Dostojevski oli õigeusklik, kes joonistas oma kahtlaste mõtete ümber ristimärke (nii on mulle meelde jäänud ühest Peeter Toropi loengust). Tammsaare oli usuta, riituseta inimene, saksaluterlikust kirikust tulnud agnostik. Aga ühes olid nad sarnased: mõlemad otsisid lunastust oma rahvale, üks vene, teine eesti Jeesust. Usk ja Piibel on meile, talupoistele, ka nagu mingid võõramaa imeasjad. See raamat oleks küll nagu meie keelde ümber pandud ja meid oleks nagu ristitud ja leeritatud, aga keegi pole meile seda asja ikka õieti ära seletanud. Kui on seletanud, siis köstri ja saksa õpetaja kombel, nende kombel, kes pole meie, kes ennemini võivad meid petta ja tüssata kui tahta tõsiselt aidata. Andres uurib ja puurib Piiblit ja läheb sellest ainult kurjemaks ja kangemaks. Usk, Piibel ja kirik on eestlase lunastuseteel just nagu risti ees…
See omapärane usuehitamine – kirikuta ja agnostilise eesti lunastuseusu, inimeseusu ehitamine – paistab olevat Tammsaare salaülesanne, mida ta kunagi ei unusta. Eetika on nüüd saanud moesõnaks, mingi uue ühendava eetika või vähemalt eetose otsimine ajal, kui saab aina selgemaks, et religioonid ja nende traditsiooniline heahalva õpetus enam hästi ei aita. Tammsaarele oli see selge juba siis, kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel. Tema lunastuseotsimine ongi ennemini eetose kui eetika otsimine. „Armastuseteod”, kui kasutada piiblitõlkesõna, on talle tähtsamad õigetest põhimõtetest. Ma mõtlen, et tema rahvuslik tähtsus võiks olla – kui ta poleks koolis nii lootusetult ära solgitud ja tüütuks tehtud ja kui ta natuke paremini loetav oleks, ühesõnaga, kui teda veel loetaks – mitte rahvusideoloogiline, mitte filosoofiline, ka mitte kirjanduslik väljendusoskuse, kunsti mõttes – vaid nimelt kombeline.
Tammsaare on korraga kole palju asju minu jaoks. Ja vahel pole ta nagu midagi. Ta on jutuveeretaja, muinasjutuvestja, lihtsameelne imedearmastaja, seltskonnakroonik ja kombekriitik, kodukootud filosoof-targutaja ja kirjutamisse armunud üksildane armastusejanune hing, naiselik uneleja. Kõigele lisaks on ta kirjutanud esimese päris eesti evangeeliumi. Kuid see on korraga liiga isiklik ja liiga (üld)inimlik, et kanda sellist korraga umbisikulist ja piiratud asja nagu eestlus. Aga eestlasel võib temast küll veelgi kasu olla, kas või mäluvärskenduseks, meeldetuletuseks, kust sa tuled, mis sa kord olnud oled ja mis sul ikka veel pooleli ja tegemata on.
KUI…: KÜPSEMINE. ALEKSANDER SUUMANI KAKS LUULETUST JA ÜKS RAAMAT („MEIL SIIN HÜPERBOREAS”)
Tähelepanekud sünnivad hajameelsusest ja läinud pühapäeva õhtul, kui ma olin, meeled sissemurdvast kevadest korraga väsinud ja ärevil, vist mingi kõrvalise ajaprobleemi kallal hetkelise huviga pead murdes, võtnud riiulist Aleksander Suumani koondkogu „Kaunis on kummaline” – hea suumanlik pealkiri, olin unustanud tal selle raamatu olemasolugi –, sattusin seda siit-sealt lehitsedes ühe luuletuse peale, mille hajameelselt loetud algusrida läitis minus ootamatu äratundmistulukese. Täpsemini selle rea rütm, tähenduseta kõla, mida ma tähelepanelikumalt lugedes poleks märganudki, mis aga nüüd kostis mu kõrvus hoopis ühe teise luuletuse algusena, mida ma „Hüperboreast” hästi mäletasin ja mis koos paljude teiste luulejuppidega moodustab selle lõputu repertuaari, mis ühel või teisel puhul peas kumisedes saadavad elupäevi ja tunde nagu, ma usun, muusikainimestel meloodiad, mida nad tahtlikult meenutada võivad. Mina võin mitte-muusikainimesena vaid leppida meloodiate kummitamisega, käiata tahtmatult peas mingit viisijuppi, mida ma pole võimeline asendama teisega. Luulejuppide üle on mul rohkem voli. Ja too algusrida, mis sõna-sõnalt lugedes kõlas
Kui esmakordselt laane pärapõrgust
ja mille kohal seisis pealkiri „Saatuslik Simuna”,3 oli minus kõlama pannud nimelt ühe luuletusealguse tollest mälestusväärsest kogust „Meil siin Hüperboreas” ja see kõlas nii:
Kui emakoskel kuskil oma poegi
Varasem luuletus meenutas niisiis hilisemat („Pääs merele”4) ja ma küsisin endalt äkki hajameelsusest väljafokuseerunud huviga, kas autor ise oli teadlik, kas ta mäletas, kui ta millalgi viiskond aastat hiljem alustas justkui samasuguse, kuigi hoopis teistsuguse reaga hoopis teistsugust, aga – nagu ma äkki taipasin – ometi samasugusest asjast, samast hingelisest olukorrast jutustavat luuletust? Ma üldiselt arvan, et ei mäletanud. Või mine tea. Ja õieti ei muuda see kuigi palju. Ja teada ei saa seda kunagi, sest autor ise pole sellistel puhkudel just eriti usaldusväärne allikas. Ka luule sünnib teatud hajevil- või laialioleku (nagu luhal voolav jõgi ühes Suumani luuletuses
Kogus „Sõnad sulavad taevaga ühte” (1977, lk 63): Kui esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga, / meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga. // Meist mehi sirgus ja ei sirgund mehi. / On neidki, kes on hoopis jõudnud kaduda. / Kuis tundides ma kukult kõike vastasin! / Ja vahetundidel kuis sain ma taguda! // Oo, vahetundidel kuis sain ma taguda, / et oimud muhus, hammas lahti suus. / Eks õppisin nii inimlapsi tundma / noil talvepäevadel, ja talvi oli kuus. // Mul sõpru polnud. Pidin saama hakkama / vaid oma aruraasuga ja aimuga. / Ma puruvana kombel puuri sulgusin. / Nüüd vastuolus olen kambavaimuga. // Kuis esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga! / Meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga.
Kogus „Meil siin Hüperboreas” (1980, lk 28; edaspidi tähistame seda raa-matut lühendiga H): Kui emakoskel kuskil oma poegi / just välja viskamas on õõnsast puust, / kus pojad kisendamas ühest suust, / siis inimese jätan, luulemoegi. // Jalg kaotab pinna, käsi viimse toegi. / Patt oleks praegu mõtiskleda muust / kui sest, mis tunneb piiksuv suletuust. / Ilm tuulevaikne on ja üsna soegi. // Nüüd kosklaema pojad ritta seab. / Näen targu astumas neid mere poole. / Eks vaatame, kuis rännumeestel veab. // Nad lähenemas peagi pilliroole. / Roo-loorkull laskub, söömapidu peab. / Paar väetit siiski pääseb vetevoole.
