Lenini teoseid ma muidugi ei lugenud, mulle pakkusid huvi reisikirjad ja elulood.
Ema ei lasknud mul õhtuti kaua lugeda, kustutas tule ära, et hommikul vaja vara tõusta. Aga kuidas sa jätad huvitava koha pealt pooleli! Siis ma lugesin taskulambiga, vatiteki all. Ühe patareiga sai ühe raamatu läbi. Vahel lugesin kella kolmeni öösel. Hommikul ärkasin ikka vara üles, ämbrite kolina peale, kui ema hakkas sigu ja lambaid ja kanu ja lehmi toitma. Talvel tehti ju kõik loomasöök toas.
Mul oli omaette tagakamber. Nii kui kevad saabus, kolisin küüni, sest seal oli vabadust laiemalt. Keegi ei küsinud, mis kell ma tulen või lähen. Vanematel minuga mingeid muresid ei olnud, ei õppimise ega käitumise pärast. Ma olin aktivist ja brigadir, ettevõtja.
Külapoistega püüdsime ojakesest haugi. Iga mees tegi endale ise pajuvitstest või männivitstest mõrrad, ja panime sisse. Igal hommikul enne kooliminekut vaatasin mõrrad üle, viisin kalad koju, ema puhastas ära, pani soola ja kuivama.
Minus on mingi kauplemise kirg. Arvata on, et emapoolset liini pidi on minus ka natuke juudi verd. Iidvana lugu räägib, et üks mu vaarisa olnud Odessa kaupmees, kes kolis Petserisse ja abiellus setu tüdrukuga.
Sügiseti oli hea bisnis metskonnale käbide korjamine. Või siis korjasime puravikke, mida sai Pihkva turul maha müüa. Õige mitu suve istusin Leningradi turul ja müüsin kurke. Kapronlips ees, valge särk seljas, valged kätised. Pihustasin kurkidele vett peale, et need värsked välja näeksid. Kõik naised tulid minu käest ostma. Mul oli alati järjekord taga.
Saatsin teenitud raha koju, aga meil oli lepe, et võisin endale lubada, mida tahtsin. Vabal ajal käisin Ermitaažis ja kinos, Iisaku katedraalis, Vassili saarel ja igal pool. Külameestega, kes ei saanud oma kurke müüdud, oli mul eraldi bisnis. Viis rubla kott, ja ma müüsin ka nende kurgid maha. Nemad lakkusid sel ajal õlut, aga mul läks äri hästi. Kauplemise peale oli mul annet ja ma arvan, et on tänase päevani.
Hõissa! Pulmi peavad Nikolai Kukumägi ja Anastassia Põdramägi.
Emapoolne vanaisa Georgi koos külanaistega.
“Me hoidsime teineteist väga,” iseloomustab Kuku suhet vanema õe Ilmega.
Kuku (vasakul) oma isakodu lävel koos onupoegadega.
Külanaise juhitud mootorratta korvis troonib Kuku ema Anastassia koos koer Tipaga.
Isa Nikolai tööhoos.
Kasuvend Martin.
Perepilt: ema Anastassia, Kuku ja Ilme.
Emapoolne vanaema Vassilissa sünnitas 11 last.
11-12aastane Kuku.
Veoautokastis teatrisse
Minu esimene roll oli esimeses klassis. Habe pandi ette ja mängisin Ülemiste vanakest. Võtsin selle rolli vastu ainult sellepärast, et Ülemiste vanake sai laval piipu teha. Võtsin vanaisa piibu ja päris tubaka ja popsisin lava peal. See oli mulle suur nauding, et las teised kadestavad, mina võin rahulikult õpetajate nähes piipu tõmmata. Keegi ei tulnud midagi ütlema, ju ma hästi mängisin, kõik kiitsid.
Setumaal on üks küla teise otsa. Mina elasin Litvina külas. Naaberküla oli Saatse, seal asus Satserinna kool, kus ma õppisin kuni kaheksanda klassini. Kohutavalt tore kool! Koolimaja oli mu kodust umbes 600 meetri kaugusel. Seal olid oma hobune, aed ja kartulipõld. Sügisel pidi igaüks tooma paar kilo marju, millest keedeti talveks moosi. Saime tohutult hästi süüa, meil olid kolmekäigulised lõunad. Kooli hobusemees oli Gavril. Temal algas iga päev niimoodi, et ta läks poe juurde: “Palun mulle kaks pätsi kuivemat leiba ja kaks veini, üks kohapeal juua.”
Mina olin kooli kasvuhoone juhataja. Mul oli direktor Viktor Veeberi isiklik luba, et võin sinna igal ajal minna. Kui ähvardas oht, et mind küsitakse mingis aines, mida ma hästi ei jaganud, siis kadusin kohe klassist kasvuhoonesse. Rohisin seal ja hoolitsesin taimede eest, istutasin tomateid ja kurke ja rediseid. Mul on kätt selle peale.
Ma olin ainuke, kes võis koolidirektorile öelda “Heil, Veeber!”, kuna ta oli mu hea sõber juba esimesest klassist peale. Koos temaga ehitasin kooli õue oma elu esimese purskkaevu. “Ehitame fontääni!” kutsus vana Veeber. Seda me ka tegime.
Koolikino juures olin asjapulk juba algklassides. Koridori tõmmati ekraan üles, meil oli vanaaegne projektor. Filmilint läks sada korda pooleks ja seda tuli kleepida.
Ma nii kohutavalt armastasin kino! Saatse rahvamajas näidati filme kaks korda nädalas. Teisipäeviti ja neljapäeviti. Ma ei jätnud ühtegi õhtut vahele. Nägi ka häid filme, mitte ainult Vene propagandat.
Ühte filmi kaks korda ei näidatud. Mõnda, mis mulle rohkem hinge läks, käisin bussiga Räpinas teist korda vaatamas. Näiteks “Äraaetud hobused lastakse ju maha?”. Halastamatu lugu, mis siis, et Vene ajal näidati seda kärbitud kujul. See on elu kvintessents. Minu jaoks kuulub see filmide tippu; nende saja filmi sekka, mida ma vaataksin veel.
Pidudel hakkasin käima juba algkoolis, piilusin kas või nurga tagant. Seitsmendas klassis käisin juba laupäevaõhtuti Värska kultuurimajas peol. Õpetajad käisid kontrollimas. Vahel aeti peolt minema, siis passisin, kuni õpsid ära läksid, ja läksin tagasi.
Mind pole mingid raamid kunagi väga pidanud. Kui ma kellelegi otseselt halba ei tee, siis teen ikka seda, mida mina õigeks pean, mitte seda, mida mulle ette üteldakse ja näpuga näidatakse. Ma ei oska teiste vigadest õppida, pean kõik ise läbi kogema. Kui isa ütleb, et “kulla poeg, ära mine sinna litsimajja, seal on kõik litsid tripperis”, siis ma lähen ikka.
Värska keskkool oli ka tore. See asus hästi vanas kahekordses puumajas, mis oli nagu orel: iga trepiaste kägises omamoodi. 15 meetrit koolimajast eemal oli järv, vahetunni ajal läksid, tragisid paar latikat välja, panid mätta alla ja läksid uuesti tundi. Õhtul viisid seljakotitäie kala koju kuivama.
Meid viidi teatrisse veoautoga. Klasside kaupa, rohkem ei mahtunud korraga peale. Oma 80 kilomeetrit oli Tartusse, siis veoautoga tagasi Värskasse. Sealt oli mul veel 17 kilomeetrit koduni, pidin ise vaatama, kuidas saan. Vahel oli mul kuskil mootorratas, vahel olin ööd sõbra juures.
Ma olin aktivist, korraldasin igasugu spordivõistlusi, mängisin klassi bändis basskitarri. Kuna ma olin elava loomuga, siis pandi mind ka komejanti tegema. Olin kümnendas klassis, kui mängisime Jaan Krossi “Mardileiba”. Mina mängisin peategelast Marti, minu tolleaegne kallim mängis apteekri tütart ja sõber Indrek Raudsepp apteekrit. Võitsime rajoonis kooliteatrite festivali ja meid saadeti edasi vabariiklikule konkursile. Siis ma sattusin esimest korda elus Tallinna. Ma olin 16aastane, kui esimest korda Tallinna pääsesin, aga ma olin kuueaastane, kui esimest korda Ermitaaži
