Meriforell ja jõeforell
Meriforell (Salmo trutta morpha trutta) ja jõeforell (Salmo trutta morpha fario) on lõhilaste (Salmonidae) sugukonna lõhede (Salmo) perekonda kuuluva forelli (Salmo trutta) erinevad ökoloogilised vormid. Forelle portreteerib ihtüoloog, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse vanemteadur Arvo Tuvikene.
Meriforelli rahvapärasteks nimedeks on forell, iherus, lõhi (lõhega ühine üldnimetus), norjas, taimo. Jõeforelli rahvapäraste nimetustena on kasutatud järgmisi nimesid: forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, jõelõhe.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses arvati veel, et tegemist on kahe erineva liigiga, kuid nüüdseks kinnitavad geneetilised analüüsid, et tegu on ühe ja sama liigiga.
Lisaks neile vormidele elab mujal maailmas veel mitmeid selle liigi alamliike ja ökoloogilisi vorme. Üks neist on näiteks järveforell (Salmo trutta morpha lacustris), järvevorm, mis on levinud Skandinaavias, Põhja-Venemaal, Briti saartel ja varasemalt Kesk-Euroopa Alpi-järvedes. Ta tõuseb kudema järve suubuvatesse jõgedesse ja ojadesse, kuid peamiseks toidulavaks on talle siiski järv.
FORELL VÕI LÕHE? Kuidas forelli lõhest eristada ja kuidas forellide ökoloogilisi vorme omavahel eristada? See küsimus on nii mõnegi kalamehe pannud pead murdma.
Täiskasvanud meriforelli on lõhest (Salmo salar) võimalik eristada, kuid see nõuab teatud vilumust. Meriforelli keha on pisut jässakam ja sabavars pisut jämedam kui lõhel. Suu ulatub tal silmast kaugemale. Seljauim on meriforellil tähniline, aga lõhel tähnid seljauimel puuduvad. Meriforelli kehal on rohkesti tähne ja neid on ka küljejoonest allpool, aga lõhel on vähem tähne ja need paiknevad valdavalt küljejoonest ülevalpool.
Meriforelli sabauime serv on tavaliselt sirge või kumer, lõhel nõgus. Meriforelli pulmarüü on võrreldes teiste lõhilastega tagasihoidlik. Nagu paljudel lõhilastel, tekib isastel alalõuale konksjätke, kuid erinevalt paljudest teistest sugulasliikidest on see väike. Samuti suureneb kehal roosakate tähnide arv. Emastel meriforellidel muutub välimus kudemisperioodil veelgi vähem.
Kui käes on ainult üks noorjärk, siis pole sageli lihtne öelda, kumb ta on. Vahel teeb määramise eriti raskeks see, et lõhe ja meriforell annavad omavahel ristandeid – neid on mõni protsent forellide ja lõhede hulgast.
Tähnikute laigud kipuvad kala vanuse kasvades kaduma. Isasel forellil on suhteliselt suurem pea kui emasel, aga emasel on suhteliselt suurem tagakeha.
SOOME LAHES LEVINUD. Meie parimad meriforellijõed suubuvad Soome lahte ja neid on kokku neljakümne ringis.
MERIFORELL VÕI JÕEFORELL? Palju raskem või peaaegu võimatu on omavahel eristada meri- ja jõeforelli. Jões elavate 1–2-aastaste forellide puhul pole võimalik vahet teha, kes laskub merre ja muutub meriforelliks või kes jääb kogu eluks jõkke elama ja muutub jõeforelliks. Kirjanduses leidub viiteid tunnustele, mille abil saab meri- ja jõeforellil vahet teha, aga praktikas võib see väliste tunnuste põhjal osutuda pea võimatuks. Jõeforelli peetakse kehakujult meriforellist pisut jässakamaks, hambad sahkluul on tugevamad ja püsivamad kui meriforellil.
Äsja merest jõkke tulnud meriforell on hõbedase värvusega ja teda on lihtne jõeforellist eristada. Kala hõbedane värvus on tingitud kala nahas suurenenud guaniinikristallide sisaldusest, mis varjab teised, tumedamad pigmendilaigud. Kui aga kala on viibinud juba mõnda aega magevees, siis guaniinikristallide hulk nahas väheneb ja nende alt hakkavad välja paistma jões elavale forellile iseloomulikud mustad ja punased tähnid – siis on tema eristamine jõeforellist juba raskem.
Kuna tegemist on geneetiliselt ühe ja sama liigiga, siis sageli on nende kahe vormi kindel eristamine pea võimatu, kuid alljärgnevas tabelis on kirjeldatud mõned erinevused.
Jõe- ja meriforelli eristamine muutub keeruliseks ka seetõttu, et meriforell võib jääda pärast kudemist jõkke elama, jõeforell aga minna pärast kudemist merre, s.t nad võivad muutuda siirdekalast paikseks ja vastupidi ning seda ka korduvalt. Teadlased on märgistamis- ja asustamiskatsetega seda ka tõestanud.
Kui tahta päris kindel olla, kas tegu on isendiga, kes on mingi aja meres elanud, siis tuleks vaadata mikroskoobi all soomuste aastaringe. Nimelt kasvab siirdevorm meres parema toidubaasi tõttu kiiremini ja sellel ajal tekkinud aastaringide vahed on jões elatud aastate jooksul tekkinud aastaringidest palju suuremad.
Teadlaste arsenalis on veelgi täpsemaid meetodeid, kus soomuste ja kuulmekivide ehk otoliitide keemilise koostise järgi on võimalik täpselt öelda, millal kala elas meres, millal jões ja kas ta üldse on meres käinud. Nendeks keemilisteks „sõrmejälgedeks“ on näiteks keemiliste ainete strontsiumi ja kaltsiumi sisalduse suhe. Nimelt meres on strontsiumit palju rohkem kui jõgedes.
„Praktikas võib meri- ja jõeforelli eristamine väliste tunnuste põhjal osutuda pea võimatuks.“
MIS MÄÄRAB EDASISE ELU? Kas jões sündinud forellist saab merre rändav (anadroomne) meriforell või jääb ta jõkke elama ja saab temast jõeforell, sellele panevad aluse geneetilised eeldused, aga peamiselt siiski elutingimused. Kui jões on vähe toitu, siis enamik noori forelle otsustab merre parema ja rikkalikuma toidulaua juurde laskuda. Samuti otsustab suurem osa forelle merre laskuda siis, kui jões on vett vähe. Merre laskub just eriti palju emaseid forelle.
Arvatakse, et mere rikkalikum toidubaas on kalale vajalik selleks, et edaspidi jõkke kudema tulles oleks tal edukaks kudemiseks piisavalt energiat. Meriforellil nagu lõhelgi, on paikseid, nn kääbusisaseid, kes võivad järglasi anda merest kudema tõusvate emaste meriforellidega. Ka merest kudema tõusvad isased meriforellid annavad järglasi jões elavate emaste jõeforellidega, kuigi seda on siiski vähem täheldatud. Kui merrelaskumine mõne takistuse tõttu pole võimalik, jäävad forellid kogu eluks jõkke elama ja muutuvad seega jõeforellideks.
MERIFORELLI SOOMUS. Soomuse järgi võib öelda, et see meriforell elas kaks aastat jões ja siis laskus merre, kus tema kasvukiirus oluliselt kasvas.
JÕEST MERRE. Meriforelli soomus, kus on näha, et kala elas kaks aastat jões ja siis laskus merre. Esimesel mereaastal oli tema kasvukiirus väga suur, hiljem see langes.
LEVIK JA ELUPAIGAD. Algselt on forellid levinud valdavas osas Euroopast, Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aasias. Põhjapoolne levila ulatub Barentsi mereni ja asustab ka Islandi saart. Ta asustab pea kogu Põhja-Euroopa rannikut ja kogu Läänemerd. Lõunas ulatub looduslik levila Vahemere rannikule, aga ka Vahemere suurematele saartele, nagu Korsika, Sardiinia ja Sitsiilia. Põhja-Aafrikas elab forell Atlase mäestikus, idas ulatub Uurali mäestikuni.
19. sajandi keskelt alates hakati forelli laialdaselt introdutseerima nii Ameerikasse, Aasiasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale kui ka Lääne-Aafrikasse.
Võrreldes teiste lõhilastega talub forell kõrgemat temperatuuri ja see annab talle eelise soojemates veekogudes. Enamasti asustati jõeforelli, kuid kohtades, kus jõed olid meredega ühenduses, muutus osa jõeforellidest meriforellideks. Tänapäeval
