kord venelaste, kord sakslaste staap. Igas auastmes sõjaväelasi saalis meie kandis kogu aeg.”
Erilist hirmu ei osanud väikemees tunda. Ju näis sõda elu lahutamatu osana, kogetud rahuaeg oli liialt lühikeseks jäänud.
Pärast sõda nägi Tallinna kesklinna suunalt poolsaarele liikuja suurest Kopli tänavast paremat kätt kurva kuulsusega Kopli liine. Barakilaadsetes majades elasid lihttöölised, valdavalt venekeelsed muulased. Perede käsutuses olid paremal juhul toapugerikud, kõike muud jagati koridoris, mille uksed viisid ühisköökidesse, ühispesuruumidesse, ühiskemmergutesse.
Kopli tänavast vasakule, Antsonite poolele, jäid tollase mõiste järgi vaat et luksushooned. Neis elasid eeskätt Balti laevaremonditehase insenerid, meistrid ja muud tähtsamad tegelased.
“Need eri pooled suurt ei suhelnud,” meenutab Antson. “Poisid isegi ei kakelnud omavahel, sest meie poolel oli venelasi piisavalt ja rahvusprobleemi ma teravana ei mäleta.”
Saare kaugem piirkond oli mõistagi pilkude eest peidetud ja range valve all. Seal remonditi sõjalaevu, tegutses tehas nr 890, mille ehitusel ja mehitamisel kasutati ida poolt suurel hulgal toodud tööpataljonlasi. Peagi nimetati tehas erakordse konspiratiivsusega ümber, sellest sai postkast nr 1083.
Üks kuldsete kätega töömees, keda punavõimud suletud alal kasutada mõistsid, oli Antsu ja Helgi isa Artur. Valgast pärit neljaklassilise haridusega mees oli laevatehases töötanud ka eelmiste võimude ajal. Nüüd oli ta üks neist valituist, kes saadeti Kroonlinna sakslastelt võetud trofeeallveelaevu remontima.
“Isa haaras kõike tehnikasse puutuvat lennult. Oma töö kõrvalt koolitas ta seal tehastes noori välja, selle eest maksti hästi,” mäletab Antson. “Isegi minu geenidesse sattus mingit tehnikataju, mõnekümne aasta pärast tegin oma Volga mootorile ise kapremondi.”
Kaluri 13 õuepoolsest küljest. Veranda olnud pere meelispaik.
Järvamaal kasvanud ema Eesi-Erna oli sõja ajal lihaladu juhatanud, sealt siis vasikaliha pere söögilaual. Temagi säilitas ameti, töötades edaspidi Tallinna lihakombinaadi ühe filiaali laojuhatajana.
“Lihapuudust polnud meil ega sugulastel iial, egas ma muidu nii suureks poleks kasvanud,” naerab Antson. “Kombinaadist said juhtivtöötajad osta kogu kaupa odavamalt kui see poodidesse, põhiliselt Leningradi, müüki läks. Ema tähtsamaid ülesandeid olnud kontrollida, et lihunikud ja muud asjamehed lihatooteid spetsiaalsetes vöödes värava taha ei toimetaks.”
Kodune majapidamine, eriti söögitegu, püsis emapoolse vanaema Juuli õlul. Tema polnud iial palgatööl käinud, sest kaasa Hermann teenis heal tasemel tislerina piisavalt. “Suur köök, praeahjuga puupliit ja mu vanaema superkokana toimetamas – see oli vägev vaatepilt. Mulle meeldis vanaema askeldusi vaadata. Sealt jäi endalegi söögitegemise harjumus külge.”
Artur Antson oli nõukogude võimule nii tähtis töömees, et suur korter jäeti tema pere käsutusse. Küll selle vahega, et ühte tuppa majutati tulnukas, keda Ants “kellegi KGB-lasena” määratleb. Maja Kaluri 13 on tänaseni alles.
“Sõjajärgsed talved olid külmad ja kütet nappis. Magasime kõik viiekesi ühes toas: vanaema, ema-isa, meie Helgiga. Vana teenijatuba seisis tühjana, sinna tohtisin mingil ajal fotoharrastuseks pimiku teha. Kopeerisin eestiaegseid fotosid, müüsin neid jõulude ja muude pühade ajal postkaartideks, teenides tibake taskuraha.”
Ants vaatab aastal 2014 majaesisel heldinult kolme kõrget kastanit ja selgitab, et neid olnud omal ajal seitse, puukesed ulatunud talle rinnuni. Ta teeb tiiru ümber maja, näitab, millistes korterites elasid sõbrad Ants Saks ja Osvald Tukman. Näitab verandat, Antsonite pere meelispaika, ja võsastunud ala, mida kunagi katsid põllulapp ja aedviljapeenrad. Kostab lainete laksumist.
Vanaema Juuli ja õde Helgi.
“Meri paistis siia loomulikult kätte. Randa, kus vasakule jäi Bekkeri sadam ja paremale Vene-Balti sadam, oli paarsada meetrit lipata. Alles hiljem ehitasid venelased maju vahele ja merevaade kadus.”
Ants Antson elas aadressil Kaluri 13 olümpiavõiduni ehk aastani 1964 ja teab, et sõja otsesed jäljed olid visad kaduma. “Venelased lohistasid vist 1946. aastal Bekkeri muuli lähistele poole tohutust reisilaevast “Jossif Stalin”. Too oli 1941. aastal sõjaülesannet täites venelaste oma miinide otsa sõitnud. Käisime poistega jääd pidi ilmaimet vaatamas, üsna õudne hakkas, sealt olid laibadki koristamata. Kui vanaema meie uurimisretkest kuulis, sain elu ainsa keretäie, küll üsna sümboolse.”
Peagi saabus uut vaatamist: venelased tõid Saksamaalt sõjasaaki. Euroopa suurim ujuvdokk peaaegu sulges Kopli lahe. Dokis seisid remonti või lammutamist ootavad Saksa päritolu allveelaevad.
Kopli poisikesed olevat mõõtnud mehemeelt: kes söandab kevadisel jääl kaldast kõige kaugemale lahesuu poole minna? Antson kuulunud mehiseimasse tiimi, kelle murdunud jääpank paraku merele kandis. Auhinda ei tulnud siiski postuumselt vastu võtta, appi tulid rannakalurid.
26. koolist võrsus odavisketähti, siin seisab vasakul Antsoni suur eeskuju Charles Vallmann ja paremal klassivend Vambola Poljakov. Nende vahel on tartlane, kahel olümpial võistelnud Mart Paama.
Võimlata spordikool
Seitsmeklassiline 26. kool, kus Antson 1946. aastast õppis, asus poolsaare vastaskaldal, liinimajade taga mere ääres. Sellest pole alles vundamendijälgegi. Spordikuulsus osutab: “Sarnaseid maju siin jätkub.” Nähtav rääm võtab õõnsaks, ei tundu meie sajandisse ega Eestisse kuulvat. Jumalast ja linnavõimudest hüljatud paika võib Tallinna pärapõrguks kutsuda küll.
“Sportimisvõimalused olid Koplis ühtekokku väga head, aga meie koolis tõesti algelised. Võimlat polnud, klassides seisid mõned võimlemisriistad. Talviti jooksime ja hüppasime koridoris. Suusatada võinuks, kuid enamikul polnud ju lihtsaimatki varustust.”
Antson pöördub mere poole ja veab käega laia kaare. “Vaat siit loopisime kive merre! Igal vahetunnil pildusime, õlg läks aina tugevamaks, viskeliigutus nõtkemaks.”
Jah, see mereäär on käinud läbi paljudest spordilugudest, muutunud legendiks. Uskumatu, et pisikoolist võrsus neli Eesti odaviskemeistrit!
Kõige ees liikus odaviskajana Harry Vallmann, kes tuli kolm korda Eesti ja kaks korda Nõukogude Liidu meistriks ning hõivas 1950. aasta maailmatabelis kuuenda koha. Tema 71.66 kuulutati liidu rekordiks, kuid maailmamehe Gustav Sule sõjaeelsele Eesti rekordile jäi see neli meetrit alla.
Ronald Ilves piirdus Eestis ühe odaviskekullaga, eri alade medaleid tõi ta liidu koolinoorte meistrivõistlustelt. Ilves osutas meie spordile teene, kutsudes päristrenni noorema Vallmanni, Charlesi.
Charles Vallmann käis Gustav Sule tulemustest juba üle, nihutas Eesti rekordi 82.26-ni, võitis kuus Eesti kulda ja viis üleliidulist hõbedat-pronksi. 1958. aastal pääses ta Stockholmi EM-ile ja oli maailmatabeli esikümnemehena ka medalitaotleja, ent leppis 12. kohaga. Charles Vallmannist sai Antsonile spordimehe kuvand.
Neljandana 26. kooli poisina tuli Eesti odaviskemeistriks Antsoni klassivend Vambola Poljakov, see juhtus 1967. aastal. Kooli ennast polnud siis enam olemas, küllap sirgunuks sealt muidu odaviskajaid edaspidigi.
26. kool ei piirdunud nelja odavisketähe
