Evald Teppandit. “Ta oli kehalise puudega, aga suure hingega spordimees, sütitaja. Lisaks põhitööle ajas ta meile TPI spordisaalis pühapäevadeks trenniajad välja. Ise kütsime ahju, et pesuks sooja vett saada.”
Teine kiitus läheb Heino Sehverile, Teppandi ametivennale, kes töötas 22. koolis. “Sehverita poleks minust vist odaviskajat saanud, ma jäänuks korvpalli juurde. Kooli kergejõustikuvõistlustel oli kavas granaadivise ja ma teadsin, et olen selles päris tugev. Staadion, kus pidime võistlema, oli selgelt väike. Ütlesin seda õpetajale ja kui ta mu üle naerma hakkas, virutasin granaadi üle tagumise aia. Sehver tõsines ja viis mu joonelt tunnustatud treeneri Ervin Uugi juurde. Uuk saatis mu proovimata ära – tal olevat niigi liiga palju õpilasi. Sehver ei jätnud jonni, tutvustas mind Aleksander Lohule. Lohk treenis mind sedavõrd, et aasta hiljem panin Uugi odapoistele kümne meetriga ära. Veel meenub Sehverist, et ta ei nõudnud spordipoistelt, nagu Antson, Rein Sprenk, Avo Viil ja mina, tundide vägisi kaasategemist. Mis trenniminejad me kohe pärast tugevat võimlemistundi oleks olnud! Kuid tundsin õpetajaid, kes programmist raudselt kinni pidasid ja spordipoisid poolväsinuna trenni saatsid.”
“Sehver oli spordifanatt ja hea jutumees ühes isikus, ta veenis poisse sporti tegema – mind ka,” lisab Antson.
Sõjajärgsel vaesel ajal oli kerge spordi juurde sattuda. Kuid Kopli poisid, mitte üksnes meistrid, vaid paljud teisedki, jäid spordi juurde kauaks. Kodustele platsidele koguneti pallilahinguid pidama veel täismeestena. Tiblad olid nende poolsaarel vandaalitsenud, aga sportlased olid ja on päritolu üle uhked. Kopli poiss – Eesti spordis tähendas see sõnapaar kaua kvaliteedimärki.
Vestu kooli au kaitstes
Tallinna 22. keskkooli 8.b jalgpallitiim: Heino Roolaht, Toivo Nurmela, Rein Sprenk, Peeter Relve, Vambola Poljakov, Avo Viil, Ants Antson, Aado Luksepp, Aarne Jääger, Vello Keldosild ja Eugen Olle. “Me võitsime selle kambaga abituriente 11: 0 või umbes nii,” meenutab Olle.
Sügisel 1953 ühendati Kopli trammiliin Põhja ja Mere puiesteed pidi linnaliinidega. Antsonile see sobis, sest ta hakkas just siis kesklinnakoolis käima. “Kopli liini tagaotsas veel ringi polnud, juht istus tulles trammi ühes ja tagasi sõites teises otsas,” tähendab Antson.
Mentor Kree pakkus reketi asemele luuda
Esmalt läks Antson 2. keskkooli, mis kannab praegu taas Tallinna Reaalkooli nime. Nagu läbi aegade – ikkagi esimene kooliks ehitatud kool pealinnas! –, oli see toonagi prestiižne õppeasutus. Seal õppisid viimast aastat vaid poisid ja Antson lõõbib: “Tuli kooli vahetada, sest plikad mulle meeldisid!” Loomulikult nali, sest ka tema uus kool võttis tüdrukuid vastu alles sügisest 1954.
Tõsinedes ütleb Antson, et teda ei rahuldanud reaali sportimisvõimalused. “Noortevõistlustel märkas mind 22. keskkooli teenekas võimlemisõpetaja Heino Sehver. Paistsin juba spordiväljakutel, eriti palliplatsidel silma, kui mitte muuga, siis pideva õiendamisega. Elasin asjasse sedavõrd sisse, väljaspool sporti olin pigem flegma. Hiljem selgitas spordi suurkuju Joann Lõssov, et õige mängija ongi õiendaja, see näitavat pühendumust. Nojah, Sehver ei kutsunud otseti üle tulema, aga andis mõista, et olen oodatud. Pikka mõtlemist polnud, sport tõmbas võimsalt.”
Tõsi, vahel on Antson ka pisut teisiti arvanud. 2014. aastal küsitles Jüri Aarma teda Maalehe tarbeks ja kirja läks: “2. keskkoolis ei olnud hinded mul just kõige paremad, pühiti välja. Ega sinna 22. kooli ka eriti võtta tahetud. Õnneks mõni seal teadis, et teen väheke sporti.”
Kevade tänava väärikasse 22. keskkooli, Jakob Westholmi gümnaasiumi, lahkus reaalist Antsoni mäletamist mööda veel kolm-neli aatekaaslast. Vestu koolis, uute klassivendade seas, leidus spordimehi, teiste hulgas Antsonist pool pead pikem Rein Sprenk, Eesti tulevane kuulitõukeliider.
Tallinna 22. keskkooli spordipoisid Rein Sprenk (vasakult), Vambola Poljakov, Avo Viil ja Ants Antson – vähemasti Eesti meistriks tulid nad edasises elus kõik.
Vambola Poljakov mäletab koolivahetust nii: “Neli-viis meie Kopli-kooli poissi suunati algul reaali, kuigi see polnud elukohajärgne. Ma ei tea, miks suunati, aga täiesti selge, et meie tase ei vastanud reaali nõudmistele. Emakeele kirjandi eest saime kui üks mees veenva kahe ja peagi viidi meid üle 22. kooli, mille sporditase oli tõesti kõrge.”
Klassivend Eugen Olle kiidab: “Meil sai kokku kõva spordipoiste kamp, klassi meistritiitlit oli raskem võita kui kooli oma. Kõik lõid kaasa kõigil aladel, näiteks Antson oli ka riistvõimlemises kõva käsi.”
Samal sügisel läks Antson koos sõber Osvald Tukmaniga esiti hoopis Evald Kree juurde tennist mängima. “Tegin Kree käe all elu esimesed õiged treeningud, ehkki tal kui meistrite kasvatajal andetute kuttide jaoks eriti aega polnud. Kui Kadrioru väljakud kattusid värviliste puulehtedega, teatas Kree, et mul tuleb hakata luuaga kolm aastat nooremale tõusvale tähele Toomas Leiusele platsi puhastama. Saatsin ta kuu peale ja tulin ära!” meenutab Antson.
Tenniseharrastusest kirjutas Antson 1964. aasta olümpiajärgses Kehakultuuris: “Kolme kuu kestel käisin enam-vähem korralikult Kadrioru tenniseväljakuil, et õppida kaks-kolm korda nädalas selle mängu algelemente. Ei tahaks öelda, et mul püsivust ei jätku, kuid kuiv drill nööri otsa riputatud pendelpallidega kustutas kogu mu tennisehuvi.”
Nüüd ta lisab: “Nii palju spordimõistust mul oli, et aru saada: tennis on põnev ja tore mäng, ent olen alustamiseks liiga vana; harjutagu ma palju tahes, Leiuse võitmiseni ei jõua.”
Südameala otsingud jätkusid.
“Vastu talve rääkis Osvald Tukman, et ta onu näinud Spartakis kiiruisutama kutsuvat teadet. Oss arvas, et tasuks asja uurima minna. Et Spartaki ruumid-platsid olid kooli lähedal, jäin nõusse. Meid oli paarkümmend, kes me Olaf Olmanni juures üheskoos alustasime. Näiteks minust vaid aasta vanem Toivo Kauniste oli juba kogenud kiiruisutaja. Ega treener tegelikult uskunud, et minust võib asja saada, aga ära ka ei ajanud. Ju arvas, et küll kaon ise.”
Treener Olmann meenutas Antsoni tulekut 1963. aastal ajakirjas Kehakultuur. Poiss olnud teistest mitu aastat vanem, andnud mehemõõdu välja. Olmann arvanud, et ju ta treeningute karmistumisel lahkub, kuid peagi selgus, et just raskustega nooruk võidelda tahabki.
Esimene Eesti kuld. Jäähokis!
Antsoni ellu sekkus lapsepõlvest armas jäähoki, koolis võimutses mängu buum. 22. keskkooli põhikuuikus valvas väravat Rein Lainsoo, kaitses mängisid kapten Rein Lilla ja Rein Tammis ning edurivis Ants Vaino, Avo Viil ja Ants Antson. Tulevased hokikuulsused Lilla ja Vaino vahetasid kohad, kui ründerahmeldaja väsis. Lisaks neile tuli hiljem Eesti hokimeistriks Lainsoo, Viil aga kogus korvpallikulda ja Tammisest sai ENSV teeneline autosporditreener. Meeskonda juhendas Karl-Rudolf Sillak, kes oli kuulunud Eesti koondisse nii jalgpallis, jääpallis kui ka jäähokis.
1956. aastast alates tehti pealinnas puhas töö, kõiki vastaseid võideti, väravate suhe oli 80: 2. Pääseti Kohtla-Järvele Eesti koolinoorte esivõistluste finaalturniirile. Seal alistati narvalased 19: 3 ja raskes poolfinaalis Kohtla-Järve põlevkivi töötlemise tehnikum 9: 7. Finaalipäeval paukus 20-kraadine pakane, poisid toppisid ajalehed soojustuseks püksi. Favoriidiks peeti Jõgeva keskkooli, ent tallinlased jäid peale 12: 9.
Ants Antson teenis oma esimese aastaraamatutesse jõudnud tiitli jäähokimängijana. Kohtla-Järvel peetud Eesti koolinoorte meistrivõistluste finaalturniiri otsustavas mängus olid Tallinna
