rel="nofollow" href="#b00000178.jpg" alt="Ants_Antson"/>Hokilahing Eesti parima kooli tiitlile on lõppenud ja põhikuuikud ühispildil. Taga vasakult Kaljo Merioja (Jõgeva), Rein Lainsoo (Tallinn), Rein Lilla (Tallinn), Märt Räli (Jõgeva), Ants Antson (Tallinn), Jaan Annus (Jõgeva) ja Avo Viil (Tallinn), ees Vello Saidla (Jõgeva), Jüri Vainomets (Jõgeva), Rein Tammis (Tallinn), Ants Orren (Jõgeva) ja Ants Vaino (Tallinn).
Sellest mängust tuleb Antsonile esimene kodumaine meistritiitel.
Antson lükkab rinna kummi: “Minu amet oli kollilöömine. Finaali viimase värava viskasin mina!”
Vaino jahutab Tiit Lääne kogumikus “Ants Antson” nimitegelase hokihoogu: “Ants mängis meie meeskonnas ja oli muidugi päris hea uisutaja. Hokimängijana ta siis midagi erilist ei olnud, kuid oli samal tasemel nagu teised. Meie pidime koos Lilla Reinuga kahekesi mängud ära tegema, teised poisid hoidsid rohkem seisu.”
“Nii jah, Vaino ja Lilla olid teistest peajao üle,” soostub Rein Tammis, kes on meeskonna ürikuid ja fotosid korras pidanud.
Mitmetes pallimängudes kooli esindanud Avo Viil ütleb: “Antson kuulus jäähokis kooli meeskonda, jalg-, võrk- ja korvpallis oli ta klassi nii viies-kuues käsi. Aga ta oli väga talisportlik! Kui küsitakse, mis klassivend Antsonist esimesena meelde tuleb, vastan nii: “Ta istus minu ees ja nokkis, vaikne nagu ta oli, pidevalt külmavõetud kõrvu.””
Kohtla-Järve 1956. Takso-Pobedasse siseneb esimesena Ants Antson, ju tema maksab.
Viil meenutab ühe soojaga lõpuklassi kirjandustundi, kus õpetaja Vladimir Majakovskit luges.
“Mina –
luuletaevast, armastusest suurest
hüppeks kommunismi
tiivad olen haaranud.”
Abiturient Antson oli kommunismi hüppajale poolihääli kaasa tundnud: “Oi, kui kõrge kukkumine …”
Kui Antson 1964. aastal maailma vallutas, rääkis ema, et poeg tegi esimese spordireisi just hokimängijana. “Küll siis oli muret, mida ühepäevasele võistlussõidule kaasa pakkida. Nüüd on ära vahel mitu kuud, teateid toovad vaid ajalehed ja harvad kirjad, muret on aga hoopis vähem.”
Üks korüfee nägi jooksjat, teine koorilauljat
Komsomoli, nüüdsel Kalevi staadionil askeldas mees, kes lootis Antsoni jäält ära kutsuda ja kes selle nimel kolleeg Olmanniga ka läbirääkimisi pidas. See oli Aleksander Tšikin (1915–2006), kellest pärast Leningradi kehakultuuriinstituudi lõpetamist sai erakordselt mitmekülgne kergejõustikutreener. Tema juhendamisel õppisid loorbereid lõikama kõigi alade tegijad: jooksjad, hüppajad, heitjad, mitmevõistlejad.
“Tšikin nägi mind koolivõistlustel ja kutsus jooksjate kampa. Läksingi, kuigi tegin Olmanni juures juba himuga trenni. Tagantjärele usuvad paljud, et Tšika mu kiiruisutamisele päästis. Kui oleksin paljude talisportlaste kombel jalad suveks seinale visanud, poleks ma aastaringselt arenenud! Olen Tšikale tänulik, Olmann oli ka,” sõnab Antson. “Tšikinil oli uudne metoodika. Jooksjad tegid palju intervalltreeningut, mahud polnud suured, intensiivsus oli kõrge. Kui olin Tšika meetodid omandanud, koostasin trenniplaani ise, sest tundsin end paremini. Võtsin parima ka kiiruisutamisse.”
Legendaarne kergejõustikutreener Aleksander Tšikin pidi südamevaluga loovutama Antsoni kiiruisutamisele.
Toivo Kauniste: “Antson oli Olmanni uude gruppi tulles tavaline poiss, kuni hakkas Tšikini juures kergejõustikku tõsiselt võtma. Siis läks ta ka kiiruiskudel kiirrongina eest.”
“Tšikin õpetas palju,” jätkab Antson. “Kui esimesi kordi Venemaal käisin, saatis Olmann mu rongile ja edasi pidin ise toime tulema. Mind aitas see, et vene keel oli Koplist suus. Aga kui palju võib pudel Vana Tallinna reisimeest Venemaa avarustes aidata, selgitas Tšikin. Vana Tallinnaga liikudes polnuks keelt vajagi!”
Igatahes said Olmann ja Tšikin Ants Antsoni asjus kaubale, teineteist segama nad ei hakanud. Küll otsustas Olmann, et Antsoni kiiruisuarengus on jooksul oma osa. Ta nõudis peagi kõigilt oma sportlastelt krossi- ja staadionijooksudes osalemist.
Korraks näis, et sport võib Antsoni seni korralikult kulgenud õppimist segama hakata. Klassijuhataja Helju Haasmaa suhtus spordipoistesse soosivalt, aga kui avastas, et nooratleedid Sprenk ja Antson on nädalaga viis kahte kogunud, tegi koduvisiidid. Sprenki puhul polnud sekkumisest abi, ta jäi aastaks istuma. Antson sättis koolisammu sirgeks tagasi.
Tagareas seisva Antsoni klass, selle juhataja Helju Haasmaa istub teise rea keskel.
“Spordisaalid, uisurajad, hokiplatsid, staadionid … Hingelähedasi trenne läks paljuks, energia jäi sinna. Õppimine hakkas spordi nahka minema. Väljaspool klassi ma ei õppinud, kodutööd jätsin tegemata,” tunnistab Antson.
“Õpetaja Haasmaa ja ema vestlesid südamlikult, õpetaja otsis tõesti lahendust. Ega ema minuga pärast kurjustanudki. Pigem liigutas mind ennast, et klassijuhataja, noor ilus naine, minu käekäigu vastu sedasi huvi tundis! Õppimine polnud mulle tegelikult ju raske, paljud ained, eriti matemaatika ja geograafia, lausa meeldisid. Parandasin kahed kiiresti ja edaspidi polnud minuga mingit jama. Mõistvat õpetaja Haasmaad meenutan hea sõnaga.
Kui 26. koolis oktoobrilasteks ja pioneerideks hakati, jäin mängust kõrvale. Vanaema oli usklik naine, ju hoidis mu ema ta tundeid. Kui 22. koolis kommunistlikke noori hakati värbama, ajasin ise sõrad vastu. Olen klassijuhatajale sellegi eest tänulik, et ta mind sundima ei hakanud. Kunagi hiljem, kui juba välismaal käisin, uuriti Venemaal mu ankeeti imestusega. Kuidas nii, et ei ole kommunistlik noor, aga oskab uisutada! Pole võimalik!”
Õppimise ja kergejõustiku kõrval leidus veel üks kari, mis uisukarjääri ohustas. See oli muusika. Laulmist õpetas 22. koolis Aksel Pajupuu (1926–2009), koorijuht ja muusikakorraldaja, kes tegutses 1955. aastast laulupidudel laste- ja poistekooride üldjuhina. Härra Pajupuu uskus kaljukindalt, et musikaalsele õpilasele Antsonile passib koorilaul paremini kui spordiplatsidel rähklemine. Ta astus samme võimeka kuldkõri mõjutamiseks.
“Jah, Pajupuule meeldis mu bassihääl ja laulsingi tema kooris. Ent kui treeningu- ja lauluajad kokku langesid, valisin spordi. Pajupuu käis Olmanni juures mind laulma kauplemas ja neist said lõpuks head tuttavad.”
Vägev klassivend tahtnud Antsoni maha lüüa
Kui Antson 1957. aastal Eesti uisumeistriks tuli, hindasid koolisõbrad seda kõrgelt. Ometi oleks 22. keskkooli parimaks sportlaseks hääletatud ilmselt Rein Sprenk.
Sprenk käis algul Antsoni klassis, aga jäi korra istuma. “Sport polnud süüdi. Mu vanemad lahutasid ja vaim sai räsida!” selgitab hilisem õppejõud. Sprenk püstitas mais 1957 nii kuulitõukes kui ka kettaheites Nõukogude Liidu noorterekordi. Seitsmekilose kuuli 15.68 viis juba Eesti meeste paremikku.
Kuulitõuge oli Eesti ala. Esimestel EM-võistlustel jätkus kulda vaid eestlastele: Torinos 1934 võitis Arnold Viiding ja Pariisis 1938 Aleksander Kreek. Aastatel 1947–1951 käis Heino Lipu jaks Euroopa rekordist üle kuus korda, teda punavõim suurvõistlustele
