kehakultuurikateedris tööle kolm aastat enne diplomi saamist. Õppejõuks Sprenk jäigi, ta koolitas mõnda aega ka Antsonit.
Kuulitõukaja-kettaheitja Rein Sprenk.
Sprengi tähelendu sai näha kevadel-suvel 1960, kui ta veel 21-aastasena uuendas kolm korda Eesti rekordit ja teenis liidu hõbeda. Rooma olümpial andis täpselt tema tippmark 17.90 neljanda koha, ent Sprenki koondisse ei võetud. “Vaimustus lahtus, motivatsioon hääbus,” tunnistab Sprenk. “Eestis võitsin edaspidigi, aga õppimine, töö, abielu ja laps olid kuulitõukest oluliselt tähtsamad.”
Asjatundjad uskusid, et Tokyoks 1964 olnuks Sprenk paar meetrit tugevam. Tokyos andis medali 19.39. Tähendab, 1953. aastal 22. keskkooli 8.b klassis ühist teed alustanud spordipoisid Antson ja Sprenk võinuks 1964. aastal vabalt kahekesi olümpiamedalil olla!
“Olime mitmekülgsed spordipoisid kõik, mina tagusin esiti rohkem võrkpalli. Antsuga koos vutti lüües nägin tema annet kõige lähemalt, teadsin varakult, et ta on paljuks suuteline. Kergejõustikutrennis puutusime vähe kokku, aga võistlustel nägin tema kui jooksja perspektiivi. Seda enam üllatas Antsu alavalik. Kiiruisutamine?!” Sprenk on tänaseni hämmeldunud.
“Noor Ants inimesena? Mis ma öelda oskan – olime lihtsalt mõnusad kutid, kes tegid sporti hingega. Normaalsed inimesed olime.”
Antsoni ja Sprenki klassivend Eugen Olle meenutab, et kord mõõtnud kaks kanget spordipoissi vahetunnis poksivõimeid, ikka kinnastega ja puha. Antsonil tulnud üks löök iseäranis hästi välja, Sprenk saanud kõvasti vastu nina. Keevaline Sprenk oli näinud määruste rikkumist, haaranud maast pika võimlemispingi ja astunud sellega Kalevipoja kombel vehkides Antsoni poole õigust mõistma. Teised karanud vahele ja neil vajunud suu lahti, kui nägid, millise vaikse hellusega rahunev vägimees raske pingi põrandale tagasi paigutas.
“100 meetrit kõndisime kätel nagu nalja!”
Kaluri tänava majas number 13 oli neli korterit ja kolmest jõudis perepoeg heale kiiruisutasemele. All elasid Antsud: peauksest arvates paremal Antson ja vasakul kuus aastat noorem Saks, tulevane Eesti meister. Saksa kohal elas Antsonist aasta noorem Tukman, kes pärast Eestis võidetud poistemedaleid jätkas õpinguid Venemaal ja uisutas seal korralikult. Just sõber Oss kutsus Antsoni kunagi uisutrenni.
“Käisin samas 26. koolis, kus teisedki meie kandi poisid, aga mitte eestikeelses, vaid pärastlõunases venekeelses õppes. Ema oli venelanna, aga vene keele valisid vanemad mulle põhjusel, et ehk ootab poissi sellekeelne kõrgkool. Ootamatult oli neil õigus.
Koos Osvald Tukmaniga (vasakult) istuvad lauas Ants Antson ja Osvaldi maadlejast onu Viktor Tukman, toosama, kes leidis Spartaki teadetetahvlilt treener Olaf Olmanni kiiruisukutse. Ah jaa, need pudelid noormeeste ees … Kui Antson mäletab, et proovis alkoholi maitset alles pärast spordikarjääri lõppu, siis Oss on ajaloo vastu leebem: “No eks me veini ikka natuke võtsime.”
Vene poolel oli riistvõimlemine popp, õpetaja korraldas seda ka tunniväliselt. Kui kätelkõnni selgeks sain, näitasin kodus Antsule ette. Ta omandas kunsttüki ning sada meetrit kõndisime kätel nagu nalja!”
Antson on öelnud, et käis kätel ka staadioniringi ehk nelisada meetrit, aga Tukman peab naeru. “Pole näinud ega usu, ju ta luiskab.”
“Vallmannid olid meist tükk maad vanemad, aga Antsuga tegime lapsest peale kõike koos. Jahtisime kalu ahinguga, panime põhjaõngesid, loomulikult sportisime. Millalgi, kui TPI rajas tenniseväljaku, tegime ise reketid ja saime maigu suhu. Läksime Evald Kree trenni. Just ajal, kui Kree Moskvasse liidu koondise juurde kutsuti, luges mu maadlejast onu Viktor Tukman Spartaki teadetetahvlilt, et poisse oodatakse kiiruisutrenni. “Minge proovige, teil ju uisutamine käpas!” soovitas onu. Kutsusin siis Antsu kaasa ja läksime. See oli novembris 1954.”
Rajal on Osvald Tukman, Antsoni oma maja poiss, kellega koos Spartakisse kiiruisutrenni mindi.
Uued uisutrenni pürgijad kogunesid Spartaki raskejõustikumajja. See asus kunagises ja ka nüüdses Rüütli tänavas, mis aastatel 1950–1987 oli Rataskaevu tänava pikenduseks degradeeritud.
Tänava nimi selleks, aga auväärses hoones lõid poksijad ninasid rulli, maadlejad virutasid üksteist matile ja tõstjad puhkisid rauale tuult alla! Tegemist oli 1531. aastal valminud, venelaste 1944. aasta pommitamistest imeväel pääsenud ja Spartaki kasutusse antud Rootsi Mihkli kirikuga! Hiljem läks maja üle Kalevile, kes seda lauatennisesaaliga rikastas ja keldris basseiniehitust alustas. Arvestades sigadustega, mida nõukogude võim oli suuteline korda saatma, võib öelda, et Rootsi Mihkli kirikul läks hästi. Sport pole ju pühaduseteotus ja kui kirik 1992. aastal Mihkli kogudusele tagasi läks, olid tingimused ennistustöödeks olemas.
Niisiis, Antsoni uisutee algas kehalise ettevalmistusega Rootsi Mihkli kirikus: sõber Oss Tukmani kutsel ja kiriku seinu ehtivate Lenini-Stalini portreede all. Ilma külmenedes laskuti Snelli tiigi jääle.
“Ants edenes kohe kiiremini, tal olid spordiks paremad eeldused, ta oli kehaliselt üle. Kuid mulle meeldisid treener Olmanni töö ja kogu tema grupp ning ka mul oli tulemusi,” selgitab Tukman.
“Kõik oli spordielus ilus, kuni TPI-sse sisse ei saanud. Et mitte joonelt sõjaväkke minna, astusin Leningradis siseministeeriumi tuletõrjekooli. Uisutasin edasi, aga 1961. aastal kahanes trennimaht kooli lõpetamise tõttu tublisti. Tagasi Eestis, ühinesin Olmanni rühmaga ja harjutasin himuga. Ilmselt pääsenuks ma uue aasta hakul ka rahvaste spartakiaadile, ent ületreeningu tõttu hakkas süda jupsima. Otsustasime Olmanniga, et pole mõtet võistlemisega riskida.
Jätkasin õpinguid ja uisutamist Moskvas. Täpsed tulemused on koos päevikuga kadunud, aga usutavasti sõitis neil aastail kiiremini üks eestlane: Ants Antson. 1965. aastal läks põlv nii paiste, et mõistlik oli lõpetada.
Koolid läbi, tulin kodumaale tuletõrjetööle ja tegin ka rakendussporti, olin tuletõrje teatejooksus Eesti meister.”
Kolmas Kaluri 13 uisutäht Ants Saks lahkus veerand sajandit enne meie raamatu ilmumist manalateele, aga Tukman on suuskadel läbinud kümme Vasaloppetit ja võib uhkusega näidata saavutust kinnitavat medalit. Tartu maraton jäi 2015. aastal üle aastate külmetuse tõttu vahele, seda kindlamalt tahab veteran uuel talvel jälle starti minna.
Koolipõlves oli mitmekülgsel, ka tehniliselt taibukal sportlasel üks põnev harrastus veel. Ta ehitas jääpurjekaid, millega sai käbedalt näiteks üle Kopli lahe Kakumäel ära käia. Vene piirivalvurid puhastasid kihutavat poisinolki nähes binokliklaase ja neile tundus uuelgi uurimisel, et nii kiire sõidukiga on Soome jõudmine täiesti võimalik. Nad konfiskeerisid ühe jääpurjeka teise järel, vahi alla võetud Osvaldile kutsuti isa kordonisse järele.
Ühes on Ants ja Oss ühel meelel: nad elasid väga kvaliteetses majas. Ants armastas trompetit puhuda ja puhus ka, jäljendades džässi suurmeistrit Louis Armstrongi ja saades Eesti selle ala ladvalt Abi Zeiderilt kiita. Aga üles Ossi juurde polnud trompetit kuuldagi, nii hästi olid laed-põrandad ehitatud!
Lumelabidaga trenni
1954. aasta lõpul astus Antson Mitšurini, praeguseks taas Wismari tänava staadionil esimest korda kiiruisurajale ning poordide ja tõeliste väravatega hokiväljakule. Siin süttis armastus, kasvas kirg.
Tavaliselt algas Olmanni tollaste uisunoorte jäähooaeg Koplisse viiva tee
