oli neil veekogudel nii vähe, et juba esimesed külmad tõid jääkaane,” meenutab Antson.
Kui pakast lisandus, läks jäässe Toompea lossi kunagisest vallikraavist moodustunud Snelli tiik. “Uisurada kulges kogu tiigi ulatuses. Ühes otsas sai nats kurvi sõita, teises tuli kohapeal ümber pöörata ja hoog uuesti üles võtta. Pikkust oli meie rajal natuke üle kilomeetri,” räägib Antson.
Järgmiseks tuli Harku järv. Lumisel ajal sõitsid kiiruisutajad trenni, labidad kaenlas, ja lükkasid jää puhtaks – see töö läks soojenduse ette. Kui vaja, tehti jäässe auke ja valati konarlik pind veega üle, saadi libedam rada.
“Seejärel pääsesime Kadriorgu, sealne rada mahtus vast platsile 40 x 30 meetrit,” jätkab Antson. “Tähendab, sõitsid nagu üht lakkamatut kurvi. Ja hiljem imestati, kust ma nii hea – kirjutati ka, et maailma parima! – kurvisõidutehnika sain. Asja kurvem pool on see, et vanaduses on vasak jalg paremast oluliselt kehvem, see elas ju kunagi kogu keharaskuse all.”
Õnnistatud päevad olid käes, kui talv Mitšurini tänavale jõudis. “Terve vutiplats valati jääd täis. See oli hea koht! Kella kolmest viieni käis meie trenn, tööpäeva lõppedes lasti linnarahvas tritsutama, väljak oli valgustatud ja puupüsti rahvast täis!”
Olmann suutis spordijuhtidele augu pähe rääkida: ka Lastestaadionile valati jää, raja pikkus oli 250 meetrit. Antson selgitab: “Raja valamine käis tihti nii, et vesi lasti auto paagist välja ja loodeti, et see külmub – spetsmasinaid polnud.”
Nii tegid kiiruisutajad endale 1950. aastatel jäärada. Ühel pildil sebib tuletõrjevoolikuga Aavo Nurm.
Jääd valati ka Komsomoli staadionil, aga Antson kirub Kalevit, oma Spartaki-järgset spordiühingut: “Sellel rajal oli kehv jää!”
Vahelduva eduga kattis jää Dünamole kuulunud Kadrioru staadioni, kuid Antsoni mäletamisel kergejõustiklased nurisesid. Uisutajate rajatrajektoor ei kattunud jooksjate omaga ja muru sai talviti kannatada.
Tallinna uisutajate lähim ja armastatuim laagripaik oli Aegviidu-Nelijärve. Purgatsi järve rajal selgitati korduvalt isegi Eesti meistreid, kuigi pealtvaatajaid polnud. 400-meetrilist rada puhastasid-lappisid sportlased ise.
“Ühegi raja puhastamine polnud imeasi. Vahel, kui Lastestaadionil läks lumekiht paksuks, oli seda keeruline käsitsi kühveldada. Otsisime linna pidi lumetõrjemasinaid, aga nendel oli ju tänavatel tähtsamat teha. Ometi ei mäleta, et me jää olemasolul – peitus see siis nii sügavale lume alla kui tahes – trenne ära jätnuks!”
Ka Tallinnast kaugel asus tähtsaid uisuradu.
Sõja eel oli uhke uisukants Tartu, kus võisteldi Raadil, Kalevi staadionil ja Emajõel. 1929–1939 korraldasid Eesti meistrivõistlusi üksnes tartlased. Pärast sõda, 1952. aastal uisutati tiitlite eest Tamme staadionil.
Elutähtsaks keskuseks kasvas Elva, sealne 333-meetrine rada kulges tavaliselt Arbi järvel. “Elvas oli alati, põhiline ilmaga võitlemine, ükskõik millisel aastal. Muidu oli hea rada,” meenutab Antson. “Austasin põlist rajameistrit Richard Antonit sedavõrd, et lükkasin kord Elva-võistlusel osalemiseks Sverdlovski koondiselaagri alustamise hilisemaks, mind noominud vene treenerid saatsin kuradile.”
Richard Anton oli entusiast. Vajadusel rakendas ta hobuse suure plaadi ette ja tugev loom vedas raja lumest puhtaks. Vahel olid pätid uisuraja lambid ja lüliti katki peksnud, aga pirnid vahetati ja neid tohtis kogu ööpäevaks põlema panna. Rippuvad traadiotsad tuli ühendada ja trenn võis alata.
Legend räägib, et kord, kui ilm ei lasknud rada järvele teha, valas Anton jää staadionile. Läti kalamehed, kes Elvas igal talvel sikuskapüügil käisid, teadsid täpselt: hea püügikoht on uisuraja keskel. Seal staadionil nad siis puurisid, kuni punase savi ja liivani jõudsid ning häbiga kodu poole punusid.
Sillamäel oli 400-meetrine päris kiire jää, seal sõideti rekordeid. Sillamäelased said nii uisutajatelt kui ka vaatlejatelt eriti kõvasti kiita 1963. aastal, kui olid valmistanud Eesti–Läti matšiks ja Eesti meistrivõistlusteks vinge raja.
Lõpuks võitis Antson oma seitsmest Eesti absoluutse meistri kullast neli Elvas ja ühe nii Tallinna Lastestaadionil, Aegviidu-Nelijärvel kui ka Sillamäel.
Elva suur rajameister Richard Anton.
Elu 0,8-millimeetrisel uisuteral
Tallinna Lastestaadion, märts 1956. Ants Antson võtab peakohtunik Albert Vainolt vastu Spartaki noortevõistluste võitja auhinna.
Ants Antson võttis esimese kiiruisudiplomi vastu 4. märtsil 1955, kui võitis Spartaki uustulnukate võistluse. “Kui väikesena kaherattalisele jalgrattale istusin, hakkasin kohe sõitma, ju oli loomulik tasakaal hea. Ka 0,8 millimeetri paksune uisutera tähendas mulle esimesest hetkest piisavalt kindlat pinda. Mind võlus kiirus. Tuul viliseb kõrvus, kaval tehnika toimib, keha on heas vormis – kui kiiruisutajal kõik klapib, saab sõidust tõelise rahulduse!”
Kopli poiss Antson oli kiiruisutamises õnnelik.
Tulevase olümpiavõitja esimene kiiruisudiplom.
Uisus meeste, takistusjooksus noorte meistriks
Uisuradu pruugiti Eestis 19. sajandi eelviimasest kümnendist. Meistrivõistlusteni jõudsid kiiruisutajad varem kui teiste alade sportlased, nimelt 1910. aastal. Mehed uisutasid tookord Snelli tiigil kaks distantsi, mõlemad – 500 m täpselt minutiga ja 5000 m 10.34,0ga – võitis Tallinna Valvaja staar, suur spordikorraldaja ja mitmekülgsuse etalon Artur Kukk. Naiste esimeseks meistriks krooniti 500 meetri 1.39 eest Emma Uhl. Traditsioon kandus edukalt läbi käredate külmade ja suurte sulade. Liigse külma pärast polnud meistrid iial selgitamata jäänud, sula suutis hukata vaid 1925. aasta võistlused. Neljal aastal: 1919 ja 1943–1945 ei lasknud võidu uisutada sõda.
Eesti 43. meistrivõistlused peeti 2. ja 3. veebruaril 1957 nn väikese mitmevõistlusena Tallinna Lastestaadioni 250-meetrisel rajal. Debütantide sekka kuulus abiturient Ants Antson.
Riia Daugava staadionil harjutavad Ants Antson ja veel Eestit esindav Toivo Kauniste (taga).
1955. aasta MM-pjedestaali ülaastmel seisab Antsoni iidol Sigvard Ericsson. Tema paremal käel on hõbe Oleg Gontšarenko ja vasakul pronks Boriss Šilkov – esimesest sai kommentaator, kes Antsonisse alati soojalt suhtus, ja teisest Antsoni treener.
500 m võitis 52,1-ga favoriit Toivo Kauniste, Antson oli 52,6-ga teine. 3000 meetris olid nad teistest taas üle, aga Antson (5.53,5) sõitis kuus ja pool sekundit kiiremini, tõustes liidriks. Uuel päeval sai Kauniste (2.45,5) 1500 meetris Antsonist (2.45,8) napilt jagu, kuid 5000 m ei jätnud kahtlust, kes on kes. Antson lõpetas 10.15,3 ja Kauniste 10.21,5-ga. Punkte, tegelikult miinuspunkte, koguti 228,313 ja 229,416.
Hooajatabeleid juhtinud ja üleliidulistes laagrites osalenud Kauniste vastu ei tundnud Antson aukartust. Ta muheleb: “Toivot kutsusime Kõrvikuks. Tal oli läkiläki alati
