ainsast pilgust, mõistmaks, kellega on tegu. Mees on papsi noorem vend Tarmo, kes elab Mustamäel, ja koer on tema Hunt, kellega ta armastab igal varahommikul enne tööleminekut korralikke jalutusringe teha.
Järsku mõistan ma, et Tarmo ja Hunt ei ole ainsad siin metsas viibijad. Kuulen veel kellegi kahisevaid samme ja murduvate okste praksumist tema jalgade all. Näen puude vahel ka tema liikuvat kogu ja mulle näib, et see on samuti mees, aga midagi rohkemat ei suuda ma tema kohta tuvastada. Tarmo ja Hunt lähevad edasi, nad ei paista selja taga viibijat tähele panevat. Ühtäkki märkan, et mees võtab põuetaskust midagi välja ja sirutab selle käe ettepoole. Kõlab lask. Siin kaugemal tuule käes ei kosta see kuigi valjusti, aga ma mõistan kohe, et see mees tulistas Tarmot. Ja siis ei tea ega näe ma enam midagi, tõstan vaid mõlemad käed silmade ette ja karjun.
Kargasin üleni higisena voodis istukile. Hingeldasin ja tundsin, et olen külma higiga kaetud. See oli ainult uni! Jälle seesama võigas uni, mis on mind kummitanud juba aasta aega.
Elutoast kostis hääli, järelikult olid paps ja ema tagasi jõudnud. Nad tundusid jälle tülitsevat, ehkki üritasid nähtavasti mõlemad minu ja Rasmuse pärast teha seda võimalikult vaikselt. Libistasin ennast vaikselt voodist välja, tegin toaukse paokile ja kükitasin maha. Nüüd võis natuke kõrvu kikitades nende jutust täitsa hästi aru saada.
„Saad aru, minu kannatusel on ka piirid,” kuulsin ema sisistamas. „Ma ei jaksa enam, ma lihtsalt ei jaksa seda taluda!”
Paps kohmas midagi väga vaikselt ja kuigi ma sõnu ei kuulnud, mõistsin tema häälekõlast, et ta on joonud. Jälle.
„Ma saan aru! Ma olen juba aasta otsa aru saanud, aga nüüd oleks sinul ka aeg hakata taipama, et niimoodi jätkates hävitad sa kõik, kogu meie elu!” Ema hääl oli tõusnud peaaegu kiledaks, aga siis sundis ta end nähtavasti jälle rahulikumaks. „Kas Tarmo oleks seda tahtnud? Kas ta oleks sinu meelest tahtnud, et sa tema pärast terve oma elu põhja lased?”
Läbi seinte kostsid karedad nuuksed. Pigistasin oma käed nii kõvasti rusikasse, et hakkas valus. Ma ei talunud, kui paps nuttis. Suurivaevu hoidsin end tagasi, et mitte tema juurde joosta ja talle kaela viskuda.
„Sa ei saa jäädagi leinama,” jätkas ema hoopis tasasemal häälel. „Kas sa, inimene, tõesti ükskord aru ei saa, et joomine teeb kõik ainult hullemaks, meie kõigi jaoks? Töölt lasti sind lahti, seepärast kaotasime ka kodu. Mis edasi? Kas sa tahad oma perest samuti ilma jääda?”
Paps ei vastanud seepeale musta ega valget, mina aga püüdsin südame pekseldes aru saada, mida ema oli viimase lausega öelda tahtnud. Perest ilma jääda? Ema ja paps olid omavahel joomise pärast palju tülitsenud, aga kas see võis tõesti nüüd lahutuseni minna?! Seni polnud ma selle võimaluse peale julgenud mõeldagi. Aga muidugi, nentisin endamisi kibedusega, just see meil veel puudu oligi. Ikka allapoole ja üha hullemaks. Millega kõik lõpeb? Kas sellega, et keegi meist läheb Tarmole teise ilma järele?
Ma ei jaksanud enam kuulata. Ronisin voodisse tagasi ja võtsin ema õmmeldud igivana viledaks kulunud kaltsunuku Leenu kaissu. Oleksin tahtnud uuesti magama jääda, aga kartsin kangesti, et see unenägu tuleb jälle mind kummitama.
Erinevalt unenäos nähtust ei olnud ma, jumal tänatud, tegelikult juhtunu tunnistajaks olnud. Minu elav kujutlusvõime oli ilmselt oma töö teinud ja mind sinna metsaveerele õuduses seisma ja abitult jälgima pannud.
Päriselus olin ma tol õhtul pahaaimamatult halloween’i-peolt koju saabunud ja leidnud eest täieliku kaose. Papsile oli juba päeval teatatud, aga mina olin koolis ja pärast seda Mariani juures ning siis peol, kust Mariani isa oli mind hiljem koju sõidutanud, kuna nad läksid perega õhtuks Paldiskisse sugulase poole ja tee viis nagunii meie kodukandist mööda. Ilmselt oli nii emal kui ka papsil sel päeval kuhjaga muud teha ja mõelda kui mulle sellest asjast telefoni teel teada anda. Niisiis viibisingi ma uksest sisse tuhisedes õndsas ja naiivses teadmatuses. Mull purunes kohe, kui nägin nende nägusid. Paps istus elutoas tugitoolis, lihtsalt istus, tühi pilk silmis. Ema istus veidi eemal teises tugitoolis ja lappas värisevate kätega ajalehte ühelegi küljele pilku heitmata. Rasmust ei olnud näha ja tema toa uks paistis olevat suletud.
„Kas juhtus midagi?” küsisin, tugev halb eelaimus südames.
Hetke valitses toas vaikus ja ma arvasin, et keegi ei kavatsegi mulle rääkida, mis toimub. Siis heitis ema lehe kõrvale ja puhkes nutma. „Tarmo,” nuuksus ta. „Tarmo leiti täna hommikul surnult.”
Sel hetkel valdas mind korralik paaniline ehmatus ja ma ei suutnud isegi midagi rohkem küsida, kuid hiljem sain teada, mis oli juhtunud. Üks väikese koeraga jalutanud pensionärist meesterahvas oli leidnud Tarmo tema kodu lähedalt männimetsast. Me teadsime, et Tarmol oli tavaks Hundiga just seal jalutamas käia.
Keegi oli Tarmot pähe tulistanud. Lahkamisel tuli välja, et ta suri silmapilkselt – see oli üksainus, väga kindel ja täpne lask. Hundist polnud esialgu mingit märki, aga mõni päev hiljem leidsid naabrid ta nende maja juurest luusimast. Temal ei olnud mingeid vigastusi. Saatsime vaese peremeheta jäänud koera maale emapoolse vanaema juurde elama.
Uurimine ei andnud mingeid tulemusi, tulistajat ei leitudki üles, ja ma arvan, et see oli üks peamisi põhjusi, miks papsiga läksid lood nii halvaks. Nad olid olnud Tarmoga väga lähedased, mitte ainult vennad, vaid ka eluaegsed parimad sõbrad. Papsi ja Tarmo vanemad lahutasid, kui nad olid kolme- ja viieaastane, ning paps räägib alati, et just teineteise abiga suutsid nad sellest üle saada ning emalegi toeks olla.
Meie Rasmusega olime samuti harjunud Tarmot rohkem heaks sõbraks kui mingiks väärikaks onufiguuriks pidama. Väiksemana ootasin alati kannatamatult tema külaskäike, kuna Tarmo viitsis lastega mängida ja mässata. Mul on hästi meeles, kuidas ta tegi mulle kätest kinni hoides lennukit, kuni mul hakkas pea ringi käima, aga ma nõudsin seda veel ja veel… Ja tal oli alati mahti kuulata, kui ma rääkisin talle raamatutest, mida olin lugenud, ja filmidest, mida olin näinud. Väiksemana ladusin talle alailma oma nukud nina alla ja jutustasin, mis on kellegi nimi, kuidas nad on omavahel suguluses ja mida teevad. Tarmo kuulas alati niisuguse moega, nagu pakuks mu jutt talle tõsiselt huvi.
Sama kehtis Rasmuse kohta. Kui Tarmo tuli külla, leidis ta ikka aega, et ehitada poisiga koos legodest kindlusi ja maju või kihutada autodega uhkel võidusõidurajal, mille vend oli mõni aasta tagasi jõulukingiks saanud. Ime siis, et Rasmus uuris pidevalt, millal on Tarmot jälle meile oodata, ja hõiskas heameelest, kui kuulis, et ta on tulemas või meie läheme tema poole.
Tarmol endal perekonda polnud. Kolmekümne viiesena leidis ta ikka veel, et sellega on aega ning talle piisab esialgu meiega möllamisest ja tegelemisest küll ja küll. Nii elas ta üksinda, või ei, õigemini koos Hundiga Mustamäel kahetoalises korteris.
Mitte keegi ei kujutanud ette, kes ja mis põhjusel pidi Tarmole halba soovima. Ta oli lihtne füüsikaõpetaja, mitte küll minu koolis, aga ühes Mustamäe gümnaasiumis. Marian teadis paari tüdrukut sellest koolist ja nende jutu järgi olevat ta olnud väga armastatud ja popp õpetaja, kes suutis oma aine ka kõige hullematele puupeadele hästi selgeks teha.
Miks pidi keegi Tarmo tapma?! See küsimus keerles meil kõigil peas terve aasta ning kogu lugu hävitas meie peret järjepideva visadusega. Paps hakkas varsti pärast neid jubedaid uudiseid jooma ning mida aeg edasi ja mida rohkem ta politseilt kuulis, et tulistajat pole ikka kätte saadud, seda hullemaid tuure tema joomingud võtsid. Olgu öeldud, et paps pole kunagi karsklane olnud, aga mitte iial pole ta joonud sel kombel nagu nüüd. Nähes teda hilisõhtuti uksest sisse tuikumas, mõtlesin tihtipeale, et talle ei lähe enam mitte miski korda. Ka meie mitte.
Samas tundus mulle mõnikord, et paps vajab meie tuge, aga meie ei suuda talle seda pakkuda. Ema
