midagi head valmistada. Tal oli imeline võime teha köögiviljadest, lihast ja muust tervislikust kraamist maitsvad söögid, mis minu meelest lõppesid alailma liiga ruttu otsa. Ainult Rasmus kippus mossitama ja pirtsutama ning pitsat ja friikartuleid nõudma.
Juba mõnda aega polnud meil enam perekondlikke õhtusööke, kus me kõik neljakesi ümber laua istusime. Ikka oli keegi puudu, kas paps, mina või Rasmus või ema ise nagu täna. Ema oli üldse nüüd palju väljas, peaaegu sama palju kui paps. Kuigi tema ei ilmunud iial koju joobes ega isegi mitte kergelt vindisena – ema võis peaaegu sajaprotsendiliselt karsklaseks pidada –, siis ometi olin üha enam hakanud mõtlema, kus ta oma aega veedab. Minu teada polnud emal häid sõbrannasid, kellega ta oleks tihedamalt läbi käinud. Aga ehk nüüd oli? Teadsin, et talt pole mõtet küsida, sest selget vastust ei tulnud kunagi. „Käisin väljas,” kostis ta mu pärimise peale napilt ja ma ei tahtnudki edasi pinnida. Kui ema ei taha minuga rääkida, mida siis minulgi on üritada.
Paps oli sel õhtul kaine ja enam-vähem normaalses tujus. Vaatasime kahekesi telekast uudiseid ja pärast seda mingit tobedavõitu romantilist komöödiat ning sõime ära üle poole ema jäetud makaronivormist. Rasmus passis meie toas nagu ikka, ehkki ma käisin vahepeal teda meie seltsi kutsumas. „Ei viitsi,” kostis seepeale tema napp vastus. Mis seal ikka…
Märkasin, et isegi papsiga ei suutnud me omavahel enam nii normaalselt suhelda nagu varem. Ta üritas minult küsida kooliasjade ja sõprade kohta, ma natuke rääkisin ka, aga see tundus olevat pingutatud ja vale. Lõpuks andsime mõlemad alla ja vaatasime lihtsalt telekat. Nii tundus olukord kõige normaalsem.
Järgmisel hommikul oli ka ema kodus ja tundis huvi, kuhu ma plaanin minna, kui nägi mind tasapisi sättimas. Rääkisin lühidalt, nagu asi oli, et sain ühe poisiga tuttavaks ja ta kutsus mind külla. Anette probleemi ei viitsinud ma temaga arutama hakata. Emal paistsid nagunii mõtted mujal olevat. Ta ei hakanud mind pinnima, nagu oleksin arvanud, küsis vaid, kus poiss elab ja kas tema vanemad on ka kodus. Selle kohta vastasin ausalt, et ta elab vanaema ja õega ning ilmselt on nood mõlemad seal.
Nad olidki. Mõni tund hiljem Brenti ukse taga kella andes kuulsin seestpoolt vanainimese häält, mis tõreles kauguses kellegagi. „Brent, mine tee uks lahti,” kostis tütarlapse pahuravõitu hüüe. „See plika jõudis kohale.”
Plika. Ma olin plika. Ohkasin ja hammustasin huulde. Algus ei tõotanud just head.
Järgnesid kiired jooksusammud ning hetke pärast seisis Brent ukselävel. Tema juuksed olid sassis ja seljas kandis ta lihtsat tumesinist särki ning lohvakaid teksaseid, aga minu arust nägi ta välja veel armsam kui kahel eelmisel korral, mil olin teda näinud.
Me seisime hetke ja vaatasime teineteisega tõtt. Siis naeratas Brent ja tõmbas ukse lahti. „Tule aga edasi. Mantli saad siia varna riputada.”
Esiotsa ei näinud ma ei vanaema ega Anettet, kitsukeses hämaras esikus polnud peale Brenti, väikese ümmarguse peegli ja nagi kedagi ega midagi. Õhus hõljus tugev rasvahais, ilmselt oli midagi alles hiljaaegu praetud. Kui suur see korter küll on ja kuidas nad siia kolmekesi ära mahuvad, tekkis mul küsimus. Esikus polnud õieti ruumi ennast ringigi keerata. Ja mina olin meie Lasnamäe elamist lootusetult kitsaks pidanud!
Brent saatis mu tillukesse kööki, mis asus koridorist mõni samm paremale minnes. Olin märganud veel kahte ruumi, millest ühe uks oli suletud ning teine paokil. Küllap asusid seal elutuba ning magamistuba.
Köögis polnud kedagi, küll aga laiutas vanamoodsa roosaruudulise linaga kaetud laual suur taldrikutäis praetud ja natuke kõrbema läinud leiba ning teine liuatäis paksu kohupiimakooki. Samuti olid lauale asetatud poolteiseliitrine pakk kirsi-mustasõstranektarit ning mõned kuldsete äärtega taldrikud, mis näisid olevat igivanad.
„Kus siis… teised on?” küsisin natuke nõutult ning toetasin end ümmargusele taburetile, millelt oli värvi tublisti koorduma hakanud. Brent võttis istet minu kõrval ja haaras taldrikult tüki kooki pihku.
„Vanaema hakkas seebikat vaatama ja Anette on meie toas. Meil on ühine tuba,” selgitas Brent.
Noogutasin – ühine tuba oli mulle teatavasti väga tuttav teema. „Aga kas ma neile tere ei peaks ütlema? Ja äkki sa peaks meid tutvustama või midagi…”
„Ah jaa.” Brent tõusis püsti, pani koogitüki taldrikule ja punastas kergelt. „Ma ei tule alati selliste loogiliste asjade peale. Sorry.”
Minu suureks rõõmuks haaras ta mul käest kinni. Suundusime kõigepealt paokil uksega ruumi, mis osutus elutoaks. Tuba oli hämar ja esialgu ei näinud ma muud kui väikest televiisorit, kus jooksis mingi pealeloetud Türgi seep. Siis hakkasid mu silmad hämarusega harjuma ning ma nägin kuklas krunni kinnitatud hallide juustega kõhna naist, kes istus diivani kõrval kitsal kušetil ning jälgis pingsalt ekraanil toimuvat, terav lõug püsti. Tema süles puhkas kudumistöö koos varrastega. Tuba oli väga umbne ja lõhnas kopituse järele. Siin oleks hädasti olnud natukegi õhutamist tarvis.
„Vanaema, see on Susan. Susan, see on vanaema,” vuristas Brent kiirelt ja valjusti, justkui oleks luuletust ette lugenud.
„Tere,” ütlesin võimalikult viisakalt ning oleksin äärepealt niksugi teinud. Viimasel hetkel mõistsin, et see on minu vanuses kaugelt titekas, ja piirdusin kerge peanoogutusega.
„Tere-tere,” kostis tõre vastus. Vana naise pilk püsis endiselt ekraanil, ta ei vaadanud mulle otsagi.
Tundsin end väga ebamugavalt, kuid õnneks tiris Brent mind eemale teise toa poole. Ta lükkas suletud ukse lahti ning ma nägin väga omamoodi tuba, kus asjad ei sobinud omavahel sugugi kokku. Seinad olid kaetud romantiliste lillekestega tapeediga, millele oli hooletult knopkadega kinnitatud lauljate ning näitlejate postreid. Akende ees lehvisid kreemikasvalged pitsilised kardinad ning ühe seina ääres seisis vanaaegne nikerdatud kapike, kus klaasi taga võis näha kristallnõusid ja mõnda raamitud pilti. Kapipealsel vedelesid hooletult hunnikutes noorteajakirjad, õpikud ja raamatud, üks sülearvuti ning paar telefonilaadijat, millest ühe juhe lookles poole põranda kohal.
Toas oli kaks kitsast voodit, üks akna all ja teine seina ääres. Üks oli hoolikalt helepruuni päevatekiga kaetud, teine aga pilla-palla, täis raamatuid ja riidehunnikuid. Selle kõige keskel kõhutas mustade patsi põimitud juustega tüdruk ja oli süvenenud millessegi oma telefonis.
„Anette, see on Susan, Susan, see on mu õde Anette,” kuulutas Brent jälle. „Aga te ilmselt teate teineteist, käite ühes koolis.”
Siinne vastuvõtt ei olnud elutoa omast kuigi palju soojem. Anette vaatas korra üle õla minu poole ja pomises üpris sarkastiliselt: „Väga meeldiv.” Seejärel süvenes ta taas oma telefonis toimuvasse.
Brent seisis veel viivu, justkui tahtes midagi lisaks öelda, aga kehitas siis õlgu ja kutsus mu kööki tagasi. Seal kallas ta mulle mahla klaasi ning hakkas oma koogitükki edasi mugima.
„Nad ei ole minust erilises vaimustuses,” märkisin ettevaatlikult ning võimalikult vaiksel toonil. „Said õiendada, et mu külla kutsusid?”
„Ei, miks? Mina kutsun omale külla, keda ise tahan.” Brent kehitas hooletult õlgu. „Nad lihtsalt ongi sellised. Vanaema ja Anette on selles mõttes sarnased, et kumbki ei usalda eriti võõraid. Vanaemal on ainult kolm sõbrannat: kaks koolipõlvest ja üks õpetaja, kellega ta aastakümneid koos töötas.”
„Su vanaema oli siis kunagi õpetaja?”
„Jah, aga nüüd on ta juba mitu aastat pensionil. Nautis rahu ja vaikust – kuni tulime meie.” Brent muigas kibedalt.
