Aga Anettega on neil kogu aeg omavahel ütlemist.” Brent mõtles hetke ning lisas: „Ja usu mind, „ütlemist” on väga leebelt öeldud.”
Ma ei söandanud selle kohta rohkem midagi uurida, vaid seedisin öeldut endamisi. Anette oli koolis jätnud vaikse ja endassetõmbunud tüdruku mulje, aga tegelikkus oli siis teistsugune?
Brent sai vist mu näo järgi aru, mida olin mõelnud. Ta jätkas: „Jah, need kaks kraaklevad kogu aeg nagu väikesed lapsed. Küll ei kõlba Anettele memme söök või see, et ta vaatab nii palju seriaale ja tema ei näe sel ajal midagi telekast. Küll ei kõlba memmele see, et Anette meigib ennast ja istub nii palju arvutis. Pidevalt on mingi jama majas. Ükskord… sa ei usuks, Susan.”
„Mida siis?” Olin põnevusest peaaegu Brenti vastu nõjatunud ja märkasin seda alles nüüd. Tal ei paistnudki midagi selle vastu olevat!
„Memm viskas Anettet saapaga!”
„Ah?!” Vaatasin Brentile jahmunult otsa, tema aga itsitas.
„See oli talle tegelikult paras. Teema oli nõude pesemine. Memm palus, et Anette peseks pärast õhtusööki nõud ära. Me teeme seda kõik, kuidas kunagi, aga seekord hakkasin mina võrkpallitrenni minema, memmel pidi telekast mitu sarja järjest tulema ja Anette tahtis minna arvutisse oma tüübiga tšättima. Nii nad õiendasid ja õiendasid teineteisega, Anette väitis, et tema teeb niikuinii rohkem kui teised, kuna keedab meile kõigile igal hommikul putru – okei, ta teeb seda jah, aga vabatahtlikult, sest talle maitseb puder, kuid memm kipub seda põhja kõrvetama. Memm väitis, et nii suur tüdruk peabki kodutöödes abiks olema, ega ta enam abitu titt ole, kellele peab kõik ette-taha ära tegema. Anette hakkas töinama, et memm tahtis lihtsalt tasuta koduabilisi saada, kui meid enda juurde võttis…”
„Appi, nii ütleski?”
„Jah. Siis nad karjusid veel teineteisele igasugu inetusi, kuni memm haaras vihahoos esikust saapa ja viskas Anette poole. Pihta ta ei saanud ja minu arust ei tahtnudki saada, aga Anette solvus jubedalt. Tormas töinates meie tuppa ega rääkinud memmega mitu päeva.”
„Siis on nad tõesti paar parajaid!” Mulle tundus kogu lugu päris uskumatu. Vanaema loobib lapselast saabastega? Samas oli lapselapse käitumine ka parajalt õel ja vastik. Mõtlesin, et kui minu vanematega juhtuks midagi ja keegi sugulane võtaks mu enda juurde, kas ma siis käituksin temaga niimoodi? Ei iialgi, olin ma kindel, ent lõin kohe kõhklema. Olin viimasel ajal nii palju näinud, kuivõrd võib lähedase kaotus inimesi muuta. Anette ja tema vanaema olid ju mõlemad kaotanud oma kõige lähedasemad – üks oma vanemad, teine lapse…
„Jah, nende kohta kehtib see vanasõna, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu,” nõustus Brent. Ta hakkas veel midagi ütlema, kui kellegi vihane hääl katkestas teda: „Ise oled üks paras kivi!”
Vaatasime ehmunult ukse poole. Lävel seisis Anette, käed risti rinnal ja lõug just samamoodi trotslikult püsti, nagu olin ta vanaemal ennist näinud.
„Jube tore on klatšida, eks ole?” heitis ta tigedalt Brentile, tumedad silmad vihast välkumas. „Sulle meeldivad sellised kutid?” pöördus ta siis minu poole. „Sellised turueided, kellele pöörad korra selja ja kohe lööb sulle noa selga!”
„Anette, ma ei…” püüdis Brent midagi öelda, aga õde ei teinud teda kuulmagi.
Anette vaatas ikka veel minu poole. „Tore, kui mu vend arvab, et võib mind klatšida, siis võin mina ka seda teha! Susan, kui sa teaksid, milline hale argpüks ja titekas ta tegelikult on, ei tahaks sa sellisega mingit tegemist teha! Ta on kuusteist, aga kardab pimedust!”
„Jää vait!” hüüdis Brent. „Midagi ma ei karda!”
„Ei karda?” Anette kergitas pilkavalt kulmu. „Mutt pidi sinu pärast isegi öölambi ostma, sest sina ei julgenud pimedas toas magada! Kardad kolle või jumal teab mis asja…”
„Ma ei karda mingeid kuradima kolle,” röögatas poiss ja kargas püsti. „Kasi minema, debiil!”
„Ja ta tassib igale poole oma väikest mängukoera kaasa, see on tal koolikoti sahtlisse peidetud,” teatas Anette võidukalt naeratades. „Ja oh, Susan, kui sa veel seda teaksid, mis põhimõtted tal tüdrukutega on!”
Kogu jubedast piinlikkus- ja vastikustundest hoolimata tekkis mul viimaste sõnade juures ometi huvi.
Brent haaras õel ümbert kinni ja üritas teda jõuga köögist välja lükata, aga Anette surus jalad tugevasti vastu maad ja karjus: „Ta pole kellegagi seksinud, sest ta ootab SEDA ÕIGET! Nagu mingi aadlipreili keskajal! Üks tüdruk juba jättis ta sellepärast maha, sest Brent keeldus temaga magamast…”
Seepeale tõukas Brent Anettet sellise jõuga, et õde kaotas tasakaalu, aga kukkudes haaras ta vennal käest ja nad prantsatasid mõlemad köögiukse vahelt esikusse maha.
„Mis siin sünnib?” kostis järsku range hääl. Brenti ja Anette vanaema seisis koridoris, käed sõjakalt puusas. „Hulluks olete läinud mõlemad või?! Lõpetage otsekohe!”
Õde-venda lasid teineteisest lahti ja ajasid end põrandalt püsti.
„Brent on alatu siga, ta rääkis mind oma tüdrukule taga,” teatas Anette otsekohe.
„Kes siin suurem siga on, ah?” ei jäänud Brent vastust võlgu.
Ma ei suutnud seda enam kuulata ega pealt vaadata. Kargasin püsti ja jooksin nende kolme vahelt esikusse, kus kahmasin nagist oma mantli.
„Susan, oota, ära mine!” hüüdis Brent, aga ma ei teinud teda kuulmagi.
Mantlihõlmad laiali ja saabaste lukud ainult poolenisti kinni tõmmatud, tormasin uksest välja. Milline lollus oli olnud siia tulla! Kuigi kurgus kripeldasid pisarad, tuli mul peaaegu naer peale, kui meenutasin, miks oli Brent mind külla kutsunud. Et ma tema õega sõbraks saaksin! Hahaa! Ma polnud kogu oma elu jooksul veel iial, mitte iialgi näinud nii jubedat ja õelat tüdrukut nagu Anette. Enam ei imestanud ma üldse selle üle, kui teda koolis kiusatakse. Kuigi, jah, natuke imestasin siiski – Anette jättis nüüd tunduvalt rohkem mulje kiusajast kui kiusatavast.
Olin jõudnud poolele teele trollipeatusesse, kui kuulsin selja tagant jooksusamme ja kedagi mu nime hüüdmas. Hetke pärast oli Brent mu kõrval. Ka tema polnud vaevunud oma jopet kinni tõmbama, see tolknes tal lahtiselt seljas ning ma võdistasin ennast, nähes poisi paljast kaela ja õhukest T-särki jope vahelt välkumas. Alles teda märgates taipasin ma aga ka omaenda mantli lõpuks kinni nööpida.
Me astusime mõne sammu vaikides edasi, Brent ainult hingeldas.
„Susan, anna andeks,” ütles ta siis. „Mul on jubedalt kahju, kõik läks nii lollisti ja see on ainult minu enda süü. Sa ei taha minust vist enam midagi teada?”
Jäin üllatunult seisma. „Mina sinust?! Ma mõtlesin, et sina ei taha mind enam näha, nüüd kus su õde ilmselt vihkab mind ja meist ei saa eluilmaski sõpru.”
„Susan, Anette ei vihka sind. Ta oli lihtsalt minu peale tige ja viimasel ajal ta maandabki ennast kodus, küll memme, küll minu peal. Aga ta ütles minu kohta nii isiklikke asju, et… ma tõesti ei imestaks, kui sa mind enam tunda ei tahaks.”
„Ta ei öelnud ju midagi nii hirmus hullu,” imestasin. „Need asjad, mida ta ütles, ei ole midagi erilist. Igaühel meist on mingeid hirme või põhimõtteid või mis tahes…”
„Noh,
