nurgatagused. Praegu olen ma kuu aja jooksul kohanud ainult kahte, aga võib ka olla, et kui ma Hispaania uulitsatel oma lastega valjuhäälselt kraaklen, ei täi viisakam eestlane tulla tere ütlema.
Rehkendasin, et kui ma ostan piletid autole ja perele ja viisad kah, siis… Okei, rämbouuring ja Dakari ralli radade läbimine Marokos jääb järgmiseks korraks, aga kindel, et see peab juhtuma oma käe peal ja autoga. Või äärmisel juhul tsiklisadulas.
“Mis teeme, tagasi koju Carchunasse?” küsisin Tiinalt. Lapsed lasid tagapingil juba öist nurru, üksteise otsas hunnikus nagu kari kutsikaid.
“Jah, aga see Gibraltari kalju, see on ju ka kuskil siin?”
“Vist on.”
Gibraltar ongi ju ainult üks neljasaja meetri kõrgune kivitükk kaldaäärses meres, inglaste majad allservas.
Jäin mõtlema, et mis sott see Gibraltaril kuninganna Elisabethiga viimasel ajal on. Ah, tont seda teab. Korraga tekkis mul tahtmine järele vaadata, kas Gibraltaril on parem- või vasakpoolne liiklus, kas maksab nael ja kas on olemas inglise telefoniputkad, pubid ja Bobby’d. “Lähme vaatame siis.”
Gibraltari kalju all, otse väikest kaljupoolsaart Hispaaniaga ühendava maakitsust täitva lennuvälja ees on piir. Inglased on sellele jalatäiele maale mahutanud ära lennuvälja, aga kuna lennukite maandumiseks pole õieti ruumi, siis läheb maantee Gibraltarisse otse üle lennuvälja, niipalju kui ma aru sain. Vähem lennuk saab ilmselt enne autosid pidama, aga kui suurem jurakas taevast alla tuleb, siis peab neile vist teed andma.
Ja piiril – esimest korda pärast Poola-Saksa piiri – küsiti meilt passi.
Me olime ära unustanud, et meil passid on. Tuhnisin ringiratast taskuid pidi ja ennäe, avastasin oma passi, kuhu laste pildirida minu nõudmisel sisse kleebitud. Aga Tiina pass oli lootusetult kadunud.
Hispaania piirivalvur rääkis hispaania keelt ja ainult. Võtsin Gibraltari piiriprouaga jutu üles. Too oli mõistlik: “Mina laseks teid Gibraltarisse sisse küll selle ühe passiga kamba peale, mul ükspuha, aga hispaanlane ei lase teid Hispaaniast välja.”
Mulle tuli meelde oma viieteist aasta tagune juhtum Taani-Saksa piirilt. Sakslane avastas, et olime olnud Saksamaal illegaalselt, võttis trahviks kogu meil kaasas olnud sularaha ja küsis Taani piirivalvurilt: “Sa lased nad sisse või?”
Motrilist ostsin kaks paari kingi, ühed on praegu jalas
“Miks mitte,” arvas taanlane ja virutas templi mu passi. Ah, mu kiiva kiskunud tunne läks siis äkki jube heaks.
Ma olin lootnud, et piirijama Euroopas on eestlasele jäädavalt minevik. Aga looda sa.
Keerasime auto ringi ja sõitsime piirilt minema. Läbi öise Marbella ja Estepona (see linnake mulle meeldib, täitsa minu feng shui on seal), läbi Maiaga serva. Targu mitte tasulist kiirteed, aga paralleelselt kulgevat muiduteed pidi, mis on sama hea. Mööda Nerjast, kus hollandi kamraadid Mariet ja Jaap peatuvad, La Herradurast, kus ma tormiga vaevu merest välja sain (aga torm oli siuke, et hoia päri või vastutuult suud pärani, jube raske on õhku kopsu sisse sikutada), Almunecarist, kus Kristi ja Sven kunagi kolm ööd-päeva paadi all elasid, Motrilist, kus ma marokolaste juures internetis käin istumas ja kus on üleval silt: srotšnõje denežnõje perevodõ (ma kuulan ka siin autos valjusti vene muusikat, Jankat ja Leningradi, aga kui ma Vahemere kuurortides vene keelt loen või kuulen ja seda juhtub, vajub tuju tossuks); kärutasime veel läbi Torrenuevast, kus paistab olevat litsimaja ja oligi meie koduküla Carchuna.
Enne Don Cactuse kämpingusse keeramist vahtisin pisut merd. Kuuvalgel läikis Vahemeri nagu plekkmeri Mati Küti nukufilmis. Eh, täna enam ujuma ei lähe, homme jõuab, mañana, Peeter, mañana.
Gibraltar
Gibraltar ei andnud rahu.
Nädala pärast avastas Tiina haagissuvilat koristades oma passi. Haagis on nii väike, et kui sa ühte haagiseotsa korda tahad saada, loobid asjad sealt teise otsa. Ja siis teed teist otsa korda ja loobid kõik asjad jälle esimesse otsa. Aga pärast on ikka hea tunne, et kodu on koristatud. Ja hea enesetunde leidmiseks ju igasuguseid asju teemegi, kondame mööda maailma kuhugi välja jõudmata.
Nonii, lähme Carchunast Gibraltarisse teisele katsele.
Kas saame koos kuulsate Gibraltari ahvidega mööda Gibraltari kaljut ringi ronida nagu kari eesti ahve või ei. Tjah, kas sinna neljasajameetrise kalju otsa ikka saab või ei ja kas ronides või rongiga ahviraudteel.
Tiina pani passi taskusse ja pakkis piknikukorvi. Hispaanias polegi suurt muud teinud, kui käinud siin ja seal mägedes või mere ääres pikniku pidamas. Piknik on hea ettekääne päevaseks tretiks ilusasse kohta. Kui on tõrge minna Piia kaasa antud kaardil tähistatud või Let’s Go reisikataloogis kirjeldatud turistipaika. Näiteks turistidest puutumata mägikülla, mis loomulikult kubiseb turistidest, kes seda puutumatust jahivad. Ei, ma liialdan, kaart ja reisijuhid on head õhtul õlle kõrval vaadata, aga sa ei tohi neist liialt sõltuda, ega neid liialt uskuda.
Jama usun, et järgmisel talvel võin ma avastada Tiina Kloogarannas piknikukorvi pakkimas ja küsida: “Sa mõtlesid piknikule minna?”
Jah.”
“Nüüd talvel, kuhu?”
“Eks ikka Hispaaniasse.”
Siis pakun ma küll Maroko välja või eksootilisema Lääne-Sahara. (Aga mitte Alžeeria, sest see on nii eksootiline, et mõned eksootikahuvilised turistid jäävad seal lihtsalt kadunuks. Siingi kohtasin internetikohvikus inglast, kes suure eksootika seest Zimbabwes pääses vaevu eluga ja nüüd eelistab seda eksootikat internetist jälgida.)
Teel Gibraltarisse astusime läbi Larry kõrtsust (sildi järgi Larry’s Pub Tarn Tarn saad sa kohe aru, et õlu lastakse siin pindistesse klaasidesse). Ehk on Larry näinud va sakslast, kes oma vastremonditud villas odavat elamist pakkus. Mulle oli jäänud mulje, et Günther on üks paljudest, kel oli tulnud täpselt sama mõte, mis mul. Tuleks osta Hispaanias maja, see korda teha, osa aega elada seal ise, ja osa aega välja üürida. See mõte tuleb kõigil, kes siin käivad, aga Günther on selle teostanud ja nii veendunult, et elab pea kogu aeg siin.
“Tere, Larry. Ole hea, üks alkovaba ja cappuchino. Güntherit oled näinud, Larry?”
“Güntherit? Oo, jaa. Ta oli eile siin. Või täpsemalt eile pärastlõunal ja täna varahommikul.”
“Siis ta vist täna niipea välja ei ilmu?”
“Siesta ajaks kell kaks on ta kohal nagu iga päev.” (Kui kõik korralikud Hispaania asutused, poed, mitte kõrtsid, on kella kahest viieni siestaks suletud, siis sisserändajad lõikavad oma profiiti just siesta ajal ust lahti hoides.)
Otsisin taskust Güntheri numbri ja kõlistasin. Kutsus pikalt. Olin juba punast klahvi vajutamas, kui Günther toru võttis. Taevake, kuidas ta seal teisel pool hingeldas.
“Günther, mu jumal, see hea Hispaania elu hakkab su tervisele, hoia ennast. Ega sa vist praegu oma Monte los Almendroselt alla Larry juurde ei tule?”
“Ei. Ei. Ma olen liiga väsinud. Pean kõigepealt basseinis käima.”
Nonii.
Kange tahtmine oli Larrylt küsida, et kuidas
