nagu alati ja see pisut punakas silmgi pritsis lausa tulesädemeid. Larry päris: “Kuhu siis eestlased nädalavahetusel lähevad?”
“Mõtlesime Gibraltarisse minna.”
“Oo, seal tasub käia.”
“Mis mõttes?”
“Otseses mõttes. Suitsupakk ja napsupudel on seal ju hulga odavamad.” Larry seda asja teab.
“Maksuvabad, jah? Siis me oleme ju täitsa valed inimesed Gibraltarisse minema. Meil on juba poolteist aastat peres, nagu meie sõbrad venelased ütlevad, kuiv seadus, Larry.”
“Noo, Peter, siis sa pead Tiinale suure pudeli lõhnaõli ostma, jäta meelde.”
Õige-õige, mõtlesin ma Gibraltari poole kärutades. Gibraltar on ju maksuparadiis. Hm, peaks õige kah Gibraltaris oma maksuvaba firma ära registreerima. Kurat, et me pühapäeval ka pidime Gibraltarisse minema, kus ma täna oma firma registreerin. Nii jäävad mu miljonid veel teenimata. Kogu mitmetunnise tee Gibraltarisse kaalusin, mis nime ma oma maksuvabale firmale panen. See, millega mu maksuvaba firma miljonilisi kasumeid tekitades tegelema võiks hakata, tundus mulle üsna teisejärgulise teemana. Ilus nimi on palju tähtsam.
Malagast mööda sõites kiikasin ühe silmaga, kus on need maavärinas kokku kukkunud majad? Äsjase maavärina epitsenter oli küll Maroko rannikul, aga Malagaski oli maju kokku kukkunud. Lehes nägin efektset pilti, kus vana naine istus nõutu näoga kivihunnikul, mis veel eile oli ta maja olnud.
Aga Maiaga tundus päikesepaistes terve ja muretu.
Otsustasin, et nagu ikka, on fotograafid ainsast Maiaga kokkukukkunud majast head pildid teinud ja need nüüd levivad Reutersi abil üle maailma, aga mõni Maiaga äärelinna joodik pole maavärinast kuulnudki.
Minagi lugesin paar päeva pärast suur värisemist lehest, et maa oli värisenud ka meie juures. Aga siin surfirannikul on igal ööl nii suur tuul, et haagis kõigub nagunii kogu aeg siia-sinna. See kiigutamine teeb muidugi nii hea une, et väiksem maavärin jääb täiesti mu valju norskamise varju. Kui pool ööd välku lõi, see ajas üles, aga kui kolmene Rulli arvas, et küllap jumal teeb meist välklambiga pilti, siis ma sain aru, et asjad on korras ja jäin uuesti magama, juureldes omaette, missugune jumala fotoalbum välja näeb ja kas me oleme seal aukohal või kuskil tagalehekülgedel.
Pühapäeval Gibraltari-Hispaania piirile jõudes oli pilt teine kui eelmisel korral öösel. Nüüd sain ma aru, miks on enne piiri pikk liigeldi loogeldi kõvertee mere äärest läbi. Need kõverused olid nüüd kõik autosid täis. “Oh, shit,” mõtlesin ma, “kas need on kõik hispaania kõrtsmikud, kes Gibraltarist odavat viina ja suitsu käivad toomas?” Ma ei tea, aga võimalik, et paljud neist tõesti vähendasid perekonna kuu joogieelarvet väikse Gibraltari-tiiruga. Igatahes kui me hilisõhtul Gibraltarist välja sõitsime, peatas meid Hispaania piirivalvur: “Nii, ja palju teil alkoholi ja suitsu kaasas on?”
“Ei ühtki pudelit, ei ühtki pakki suitsu.”
Hispaanlane vaatas uinuvat lastekarja, vaatas räämas autot: “Olgu siis, head teed.”
Kindlasti teen ma talle liiga, kui oletan, et ta arvas, et kui ta meie salasuitsud ja joogid autost üles leiaks, siis oleksid need kõige odavamat sorti, sellised, mida ta ei joo, ei tõmba ega müü.
Autojärjekord piiril oli nii heidutav, et kui ma poleks olnud juba teisel Gibraltari-katsel, oleksin ma ilmselt otsa ringi keeranud. Nüüd tundsin, et tagasipöördumine tähendanuks, et peame veel kord tulema. Okei, avasin lõõmava päikese all vaevaliselt liikuvas konditsioneerita autos meretuultele aknad ja võtsin sappa.
Pisike hispaania vanamees suure korviga kõndis piki autoderivi, müüs pähkleid.
Tunnikese pärast olime piiril ja seekord ei huvitanud Hispaania piirivalvet meie passid. Okei. Sõitsime üle Gibraltari lennuvälja ja kohe tundsin, et järjekorras seismine on tasutud. See siin oli killuke inglise vaimu ja elustiili. Vasakpoolset liiklust küll mitte, aga pubid ja inglise telefoniputkad olid omal kohal ja nael maksis. Euro enamasti ka. Tiirutasime läbi linnakese, aga see on vaid mõnisada meetrit pikk ja selge, et peagi hakkad otsima kohta, kust Gibraltari kalju otsa pääseb. Linna keskelt läks köisraudtee, aga see justkui seisis. Otsisin teisi teid. Kanäe, sealt viis kiira-käära autotee mäkke. Kiira-kääratasime ja jõudsime kassani. Hm, mäe otsas on looduspark ja sinna peab pileti ostma. Gibraltar müüb oma kaljut. Mees kiikas autosse, luges meid üle ja ütles hinna. Päris krõbeda.
“Mis ma selle raha eest saan.”
“Mäe otsa sõita.”
“Kas see köisraudtee ka liigub?”
“Pole aimugi, nemad on teine firma, aga ma pole täna ühtki vagunit üles minemas näinud.”
Teine firma, ma mõtlesin, et see on siin riiklik bisnis. Võiks siia kõrvale pisikese jalgrajakese teha ja pisikese tõkkepuukese ja veel ühe pisikese piletikassa. Ja ise kah raha koguda.
“Aga ma teen teile väikse hinnaalanduse. Ütleme, et väiksem sell läheb üles tasuta.”
Hm, raha oli ikka päris suur. Sihtisin, kust alla tagasi saab keerata. Minusuguseid koonreid käib siin tiheminigi.
“Kui te üles ei lähe, siis võite siit läbi sõita ja alla saate keerata, näe, sealt.”
“Ah, olgu peale,” otsisin vastumeelselt taskust raha välja.
Ja mees ütles ehtinglaslikult, kui ma otsuse maksta olin juba teinud: “Hästi, ma lasen kõik lapsed tasuta üles, saate peaaegu poole hinnaga.”
Gibraltari ahv
Masin urises kaljutpidi üles ronides. “Ja kus on ahvid,” nõudis Rull, sest me olime talle pikalt ja laialt rääkinud, kuidas kuulsad Gibraltari ahvid, sama suured kui meie väike Sissi, teda ootavad.
Ja ootasid ka.
Vaevalt sain auto pargitud, kui ahvid olid kohal. Selge, miks nad kohe meie auto ümber platsi võtsid. Meil on Euroopa räpasemaid autosid. Autos on laste käes (ja mitte ainult laste käes) ümber läinud lugematul hulgal kartulikrõpsu- ja pähklipakke, mahla- ja limonaadipudeleid. Gibraltari ahvid liigutasid korra ninaga ja prääksatasid semudele: “Poisid-tüdrukud, tulge, siin on, siit saab.” Ja nad tulid kogu kambaga. Ainult üks vanamees jäi sügaviku kohal koiba kõigutades kaljunukile istuma, vaatas iseteadlikult Hispaania poole ja sülitas laisalt alla.
Kaheksakuune Sissi istus ees Tiina süles ja üks ahv võttis platsi auto parempoolsel küljepeeglil. Jah, täpselt Sissi suurune, aga musta, krimpsus ja karvase näoga. Vaatasin, kämmalgi oli üsna inimese moodi, mustad näpud pikad ja küünealused ka mustad. Kohe, kui ta oli peeglil posängi sisse võtnud, tundis ta end seal nii hästi nagu olekski see tema koht ja ta istuks seal juba aastaid. Ta vaatas läbi klaasi mõtlikult ja targalt Sissile otsa: “Jah, tütarlaps, siin me nüüd kohtusimegi.”
Sissi pistis röökima.
Ahvid surusid nägusid vastu aknaklaase ja lapsed olid ärevuses. Paotasin murelikult autoust, ega need tüübid sisse ei pressi? Ahv seisis ukse juures ja vaatas mulle otse silma. Ja siis liigutas ennast märkimisväärse nobedusega. Ma olen alati suure huviga käeosavaid inimesi jälginud. Taskuvargaid või sõrmkübaramängijaid, kes suudavad liikuda kiiremini, kui sa jõuad jälgida. See ahv oleks võinud neile tunde anda. Ma vaatasin
