on>ÕNN: ÜLE
Linnad kasvavad tublidusest.
Aga nii kiiresti kasvavad nad,
et saatus justkui armastaks neid.
Hele valgus voolab neist üle
justkui õnne enese pilk.
Linnaserval avaneb sinilill,
millel on seitse õielehte.
Ülasel on neid üheksa,
ristikul neli, sirelil viis.
Heledad majad ulatuvad nüüd
märksa kaugemale kui silm.
Vanas raamatus «Elusloodus»
kujutab foto väikesi käsi:
mõlemal käel on kuus sõrme.
Pikalt õnne üle mõeldes
on raske magada.
Õnn: need sinu kujutised –
õnn: sa oled üle –
neljalehine ristik,
viie õielehega sirel,
inimnäoline planeet,
kaugele jookseb valgus.
VASTUTUSEST: ÕUDUSFILM
Üks mees (või naine, lühem on küll «mees»)
läks tuppa, ise uskus, et on värske.
Toaseinal rippus kellegi portree.
«Näe, sina,» ühmas talle võõrustaja.
«Ei ole mina,» ütles mees ja naeris.
Ta teadis, et tal polnud sellist nina
või silmi, kulme, lõuga, juukseid, põski.
Tol kunstnikul ei olnud temast aimu.
«Mis kurat!» hüüdsid majaelanikud.
«Sa peeglit ikka oled näinud, tüüp?»
Ja tuppa tõid, ja rõdule ja aeda
nii palju asju, mis kõik peegeldasid.
Mees võpatas. Jah: nina, silmad, lõug.
«Sa vaata kaugemale. Kõik need tornid.
Ja kõhnad tüdrukud, katkised poisid.
Sukkpüksid taeva all on sinu psüüühhhe!!»
«Mis jama,» ütles vaikselt mees. «Mis jama.
Mis peegeldus sai tulla enne mind?»
Ta pole pilti päris omaks võtnud
ja püüab liigset nägu vältida
ja vaadata, kas saab veel hakkama.
Sealjuures loodab ta ehk olla kena.
UJUJAD
Ta sõi pistaatsiajäätist ja siis nägi:
nad oli tulnud üle terve vee.
Nad olid tokris, sinised ja kõhnad
ja pilgud olid pingul, tundlikud.
Nad tulid sealt, kus kunagi sai oldud.
Nad teadsid, aga hääled mateti.
Nad olid tulevikust nagu meie,
ent tulid praegu otse orjusest.
See roheline jäätis valgus pihku.
Üks ujujatest oli tumeblond.
Jah. Muidugi, ta mõtles nad ju välja.
See kujund meeldis. Palav oli rand.
Ta tahtis suurest kriisist osa saada!
Ja kaasa tunda, teha välja kohv.
Suplejad olid temast kasitumad.
Neil oli märksa rohkem hobisid.
Internet Point, Phone Center, tume kvartal:
miks teda saatis õudne noogutus?
Majandus kasvab, meil ta kasvab rutem!
Ujujad naeratasid, möödusid.
DEMOKRAADI UNI
Küll lehvis seal vast vänge hais,
küll ilmed olid töllakad
ja küll see mõmin oli tuhm,
kui nemad aina valisid.
Need korpas käpad hädiselt
nii kaua täitsid sedeleid,
et kui nad lõpuks valmis said,
siis tõusis kuldne valguskiir.
Ta sündis: peen ja sädelev
ja jumalikult jõuline.
Nii kirkalt sähvis valitu,
et ehmataski ärkvele.
End ajas püsti demokraat
ja ringutades täheldas,
et lilled vaasis närtsisid.
Kas unes tunneb lõhna ka?
Ta läks külmkapi kallale.
Jah, ikka tuli uskuda,
et võimalus on salalik.
Ta oli šikk ja kurblik tüüp.
PROSOPAGNOOTILINE VABADUS
Printsess põeb prosopagnoosiat!
Näopimedust! Pasun hüüab!
Psühhiaater, mitte kojanarr.
Nägusid trükitakse juurde.
«Tere, kes te olete? Minu poolest
olete vaba. Kas rõhute kedagi?
Esindate riiki, kus mehed ei saa haridust ega tohi
katmata näoga käia, sest naised mäletavad?
Olge rahu: tsüklid on lühikesed, minu
maailmas pole ressentiment’i ega alandust.
Varsti lihtsalt ei tea ju, mis nägu on allikas.
Valu on, aga kui viie minuti
kaugusel nuia pole, olete pääsenud.
Sünnin iga päev uuesti,
omalunastus, purskan.
Või mäletab ohtlik loodus teisiti?»
Väikeses Eestis näitab kirjanik
koolis lastele Lenini pilti.
«Jaa, muidugi!» vastavad lapsed.
«See on ju Konstantin Päts.»
EESTI SÄILIMINE (TRANSTSENDENTNE TÄHISTAJA)
Üks eestlane nägi unes,
et Suur Eesti suri.
Ja teised kartsid seda.
Lévi-Strauss rääkis, kuidas
mõned rahvad vältisid sõnu,
mis meenutasid surnute nimesid.
Kõiki hakkas nüüd hirmutama
süütu tähekombinatsioon «est»,
mis puudutas paljude olemist.
Ladina ja prantsuse keel
tõmbusid näost päris kaameks.
Germaani keeltes vakatas parim.
Vene keel pomises: «ecòü…»,
soome keel tabas tagurpidi
pagedes peaaegu ennast:
