a on ja teda ei ole. Niisamuti kui vale ja tõde. Neil pole selget piirigi. Milleks siis süüdistada?
1. Valgeküla
Kajakas liugles mööda. Seisis hetke liikumatutel tiibadel, et söösta siis edasi – otse alla, kus merelained kaldale tormasid.Vahused, mäslevad, alati vankumatult rünnates kaljut.
Järsak oli oma kolmkümmend meetrit kõrge. Palistatud kivide, umbrohu ja päikesepaistega. Tühi ja igatsev oli meri. Ta oli nii palju näinud, ometi igatses uut. Kajakad tiirlesid taas kõrgustes. Nende maailm oli seal, kuhu inimeste muljed ei ulatu. Nemad näisid teadvat kõike. Sest nende päralt on taevas.
Järsaku kõrgeimal tipul, vaid mõne meetri kaugusel servast, seisis mustjashalli värvi mootorratas. Mees selle sadulas nägi välja kui enesetappu plaanitsev hullumeelne. Rahulik, külma närviga, maailma muredest kaugel.
Sellega poleks kellelgi asja, sest all orus, kuhu meremüha vaevu-vaevu tormistel õhtutel kostis, elas oma igapäevast elu Valgeküla rahuarmastav rahvas. See küla seal all temast lugu ei pidanud. Suurem pettumus tabaks aga neid, kes sala lootsid, et ühel kenal päeval see noormees siiski sest järsakust alla sajab. Sest kui nad julgeksid vaadata talle näkku, siis tunnistaksid vastumeelselt oma lootuste nurjumist. Ei, kõigi needuste vastaselt nägi see tüüp välja niivõrd enesekindel ja trotsi täis, nagu oleksid talle teada kõigi inimeste mõtted, kes teda päev-päeva järel kõõritades ümbritsevad. Ja lisaks ei kavatse ta teha enesetappu isegi kõige mustemal päeval, mis teda eales tabada võiks. Võib-olla jonni pärast.
Skeet Martin surus kiivri pähe, pani nahkkindad kätte. Tumepruun, soe nahkjope, seest karvase riidega vooderdatud, kaitses teda külmade varakevadiste tuuleiilide eest.
Maa oli veel paljas ja kollane nagu kõrb. Alles mõni üksik rohulibleke surumas end kulu vahelt nähtavale. Ja siin, järsakul, jahutas tuul sedagi vähest, mis üritas ärgata ellu.
Mees keeras ringi oma ainsa varanduse – „Harley Davidsoni” – ning sõitis aeglaselt mäest alla. Tagasi tee peale. Kitsas kruusatee lookles piki järsaku serva, mööda toomingasalust, mis veel raagus ja hall. Mürina peale tõusid puulatvadest lendu mõned metstuvid ning suundusid lõunasse, kus taevas oli ümbritsetud sünkhallide vihmapilvedega.
Skeet sõitis asfaltteele ja peatus hetkeks. Tee oli tühi. Asfalt läikis niiskelt. Ühel pool paistis hoonete kompleks,küla viimane talu – Calderite mõis kõigi oma maadega. Teisele poole jäi küla. Täis rahvast, kes tema varjugi enam ei salli.
Siiski leidus veel mõni sõber, kes polnud teda päriselt hüljanud. Ja isegi paar tüdrukut, kes meelsasti teda õhtul oma tuppa laseksid, kui vaid vanemate keeldu peal ei oleks. Sõpru ei saanud nimetada sõpradeks ning tüdrukutel olid omad austajad. Vaatamata skeptilisele suhtumisele tundis Skeet end nende kõrval hästi. Ta peaaegu võis neid omal moel usaldada.
Lihtsalt ta tundis oma nõrkusi. Teadis, et on liialt kergeusklik ja laseb end tihti petta. Need ammused pettumused vaevasid teda tagantjärele aastaid ning tasapisi hävitasid usu inimestesse.
Nüüd uuris ja silmitses ta iga uut tuttavat väga tähelepanelikult, varjamata oma kõhklusi, enne kui julges tollele oma mõtteid avaldada. See usaldamatus, mida ta õigupoolest mingil kombel isegi ei püüdnud teiste eest peita, tekitas legende temast, kui ohtlikust ja salapärasest tüübist.
Talle ei meeldinud see kuulsus. Kõik jutud temast, mis ääri-veeri ka Skeet Martini enese kõrvu ulatusid, olid valest läbi imbunud. Vahete-vahel oli tal tunne, et neid mõtleb välja keegi konkreetne, kindel isik. Ent tõepõhi on igal kuulujutul. Ja mitte keegi ei teadnud, mis juhtus tegelikult. Aga Skeet oli see, kes süüdlaseks jäi ning närvesööva kohtuprotsessi läbi käis. Seejuures vaevu-vaevu pikast vanglakaristusest pääses. Ei jätkunud asitõended, et mõrv talle süüks panna.
Keegi kaebas, et oli näinud teda tol õhtul koos Markiga kõrtsist lahkumas. See oli tõsi.
Skeet vandus, et nad läksid küla vahel lahku, et tema läks üksi tormiga järsakule sõitma. Vihma kallas ja see hävitas kõik jäljed. Et nad Markiga tülis olid, polnud kellelegi saladuseks ning seepärast langes kuu aega hiljem esmane kahtlus kogu raskusega tema kaela.
Selle süüdistuse tõttu kaotas ta kõik. Terve aasta vireles kongides ja kohtupingis, jonnakalt eitades oma süüd. Imekombel mõisteti ta lõpuks õigeks ning lasti tulema. Kuid millise hinnaga…!?
See jama oli hävitanud tema isiksuse ja närvid. Ja põlguse oreooli, mis teda nüüd külarahva poolt igal sammul ümbritses, oli väga raske nimetada vabaduseks selle ilusas mõttes.
Sel kevadel oli Skeet Martin hoopis teine inimene. Mitte enam poisike, kes ta oli enne kohut, vaid kibestunud, pettunud, räsitud noormes. Liiga pinges, et julgeks kellessegi hästi suhtuda.
Siiski pöördus ta kodukohta tagasi. Vabadus ja tsikkel – see oli ainus, mis talle veel oli jäänud.
Kodutalu oli müüdud,et maksta advokaadile, kes õigupoolest tegi ju oma tööd hästi.Vanemad olid teinud kõik, mis nende võimuses,et poega trellide tagant välja päästa.Nemad vähemalt uskusid viimse hingetõmbeni, et poeg ei valeta.
Oma kompsuga tuli ta nüüd elama korterisse küla keskuses, otse poe vastas, mõnesaja meetri kaugusele kõrtsist. Majad olid siin lähestikku ja see häiris teda tohutult. Siin polnud hingamisruumi, olgugi, et ta võis viibida päev-päeva järel ihuüksinda oma teise korruse väikeses korteris.
Siia olid kolinud suvel tema vanemad ja veetnud siin oma viimased elukuud.
Jõuludeks sai ta üllatuse: teate ema ootamatust surmast.
Matustele tuli ta liiga hilja, politseiautoga, kaks võmmi käekõrval. Inimesed sosistasid ja kõõritasid teda, nagu poleks tal õigust seal kalmistul viibida. Ta vahetas kaks sõna isaga, kelle silmad olid auku vajunud ja nahk kollaseks tõmbunud. Ta teadis, et seegi on viimane kohtumine.
Suutmata taluda inimeste vaenu, kiirustas ta minema – olema pigem oma üksikkongis, kui süüdistavate pilkude meelevallas.
Kui paari kuu pärast tuli teade, et isagi on surnud, ei rutanud ta enam hüvasti jätma. Vähk oli ju ammu teada. Tagantjärele arvas ta, et tegi õigesti, loobudes võimalusest viibida veel kord matustel, kus ükski elav hing ei jäta kasutamata võimalust öelda midagi teravat tema, kui mõrtsuka kohta.Olles süüdistatav mõrvas ja veel enam peljates omaenese nõrkusi, peitis ta end oma kongi, istus päevade viisi oma mõtetega üksi. Mitte kellelgi polnud õigust teada, mida tunneb ta oma südames.
Tagasi tulles oli talle seega jäänud korter, kus elada ning tsikkel, mida ta ei lubanud müüa isegi juhul, kui peaks kümneks aastaks vangi minema.
Jesse Marlow ja Brick Mayd olid tee peal ees. Suundusid kõrtsi poole, mis Valgeküla läänepoolses servas.
Skeet võttis hoo maha ning peatus nende kõrval.
„Hei! Tervitus, Martin!” hüüatas Marlow lõbusalt. „Kuhu sa nii sünge näoga põrutad?”
Jesse oli pikk, kõhn nooruk, vaevu alles saanud 17 täis. Blond juuksepahmakas alati hooletult turris. Brick seevastu pigem kinnine, tumedat verd, tõmmu. Töökaaslased ja veidi sõbradki. Martin suhtles siin külas vähestega. Need kaks kuulusid väheste hulka.
„Koju ikka, mis muud teha?” mühatas Skeet vastu, lükates jalgadega mootorratast edasi.
„Kuidas täna tööl läks?” küsis Brick kõrvalt. Ta nautis veel loojuvat puhkepäeva.
„Hästi.” Skeet mõtles hetke, enne kui järsult lisas: „Lähme, poisid, teeme mõned õlled!”
„Ilmselt mitte eriti hästi,
