Ralph silmad pärani.„Tõendeid ju pole! Pole ainsatki konkreetset asja, mis teda Marki surmaga seoks! ” Ralph tugines faktidele, mõtles kainelt ja erapooletult. Lisa arvates näis ta olevat kaotusest liiga kergesti üle saanud. Kas ta ei armastanud oma poega? Naine ei mõistnud teda. Tema süda ütles midagi muud. Ta vihkas Martinit kogu südamest, uskus endiselt, et Skeet pääses vanglast vaid tänu suurele rahale ja oma advokaadi kavalusele.
Püha Jumal küll! Lisa tundis end äkki vana ja väsinuna. Nii meeletult vanana, et tahaks minna, heita kalmistule poja kõrvale, et ei peaks enam nägema seda mõrtsukat, kes kõigest hoolimata taas küla mööda ringi kihutab. Kõik kardavad teda, mitte ainult tema üksi.
Ta mäletas päeva, mil poeg lahkus õhtul kodust ega tulnudki enam iialgi tagasi.
Kuu aega läks mööda. Mark oli jäljetult kadunud.Poiste,sõprade sõnul, oli ta rääkinud Carterville´i tööle minekust, ilma vanemate teadmata. Jah, see oli tõsi, ta rääkis sellest ka kodus, kuid Lisa oli vastu, nõudis, et poiss kodu lähedal töökoha leiaks.Esialgu võis poiste juttu uskumagi jääda. Aga kuu aega hiljem leidis Calderite vanaperemees, kes oli koeraga mere äärde toomingavõsasse jalutama läinud, äkitselt laiba. Koer leidis… Koera imeliku käitumise pärast kutsuti politsei kohale ja…Lohakalt oli Mark sinna kõdu sisse maetud. Noahaav oli küljes ja peksmise jäljed…
Püha Jumal! Pisaratest sai nähtamatu jõgi. Katkematu joana voolab see mere poole. Läbi metsatuka, mis toomingaõitest selgi kevadel lõhnav ja valge, meelitab kohale ööbikuid… nii kauaks jääb voolama see jõgi, kuni ema süda poja kõrvale maetakse. Ja ükski igapäevane rõõm ei suuda seda enam peatada. Sest nii vähe on tarvis, et murda kõik lilled ja ilu, mis vaevaga kaks aastakümmet kasvatatud. Aga see aeg oli ilusaim Lisa Dixoni elus. Ja aeg ei pöördu tagasi…
2. Chloe
Ta vihkas Dixoneid, vihkas iseennast ja seda pimedat maailma, millesse mürinal viis teda „Harley Davidson„, lõigates skalpellina valgusvihku öise udu sisse. Enesele aru andmata oma tegudest, surus ta aina gaasi juurde. Kruusatee oli auklik. Ühel pool võsa, teisel pool karjus. Loopides tagaratta alt kive ja tolmu, sööstis ta edasi, laternavalgus sähvimas piki metsatukka. Hetketi valgustas see iga puutüve eraldi.
Ja tema hing nuttis. Valusas meeleheites valis ta puud, mille vastu põrgates võiks nii hõlpsalt kustutada oma küünla. Ei julgnud, muidugi mitte.
Metsatukk lõppes. Ühtäkki leidis ta end maastikult, mille servades, kaugel metsade ääres, teisel pool põldu ja karjamaid, paistis küla kui tondiloss. Tema ise aga seisis üksi keset teed. Ta oli peatunud. Ei teagi, miks. Tolmupilv keerles veel Martini ümber pärast seda, kui ta pidurdades oma pirueti sooritanud oli. Ise veel õieti taipamata, miks nimelt, vaatas ta enese ümber: Paremale jäi tuttav toomingavõsa. Selle taga kohises meri. Eespool tõusis tee järsult mäkke ning kadus lahja udu sisse. Skeet teadis, mis seal ees on.
Tee viib otse mööda serva, kuni jõuab kaarega järgmise külani, mis asub umbes kaheksa kilomeetri kaugusel otse merekaldal. Haruteed pidi võib jõuda kenasti tagasi Valgekülasse, kuid siis tuleb läbida mets ja mööduda Kuuallika talust…Aga see järsak! See neetud järsak tõmbab teda enese ligi kui magnet. Ta veel hädavaevu suudab sellele kutsele vastu panna.
Mets kohises. Üsna lähedal huikas oma võigast naeru kassikakk. Külm judin käis seepeale üle selja. Skeet vaatas toomingate poole. Need seisid veel raagus. Lehekesed alles tärkamas pungadest. Ei, mitte iial, ei mingi hinna eest ei astu ta enam sellesse metsa…
Närviliselt pööras ta tsikli ringi ning vajutas gaasi põhja. See ei rahustanud. Võimas masin ei aidanud põgeneda iseenda eest. Selles oli Lisa Dixonil õigus. Ja kui ta nii küla poole tagasi kihutas, püüdes vabaneda vihast, mis kobrutas vahuna üle ääre, märkas ta ennast haletsedes, kui pagana üksi ta on.
Miks, põrgu päralt, pean ma alati sellele järsakule sõitma? Tahtmatult, hajameelselt…küsis Skeet enselt. Nii oli ta selle kuu jooksul juba tosin korda sinna üles kihutanud. Kord leidis end järsaku servalt. Oma kolmkümmend meetrit vabalendu oli all ja meri ja kivid… Siis äkki ta taipas, et vaid üks ettevaatamatu samm ning ta kukubki alla. Ta värises üleni, kui sealt eemale astus. Ja mõtles Markile, kaua istudes maas, seljaga maailma serva poole.
„Ei, ma ei tule veel. Mul on siin mõni asi tegemata. Sinagi poleks pidanud minema. Anna mulle andeks, nii kukkus välja.” Ta rääkis seda iseendale, kujutledes vaimusilmas kukkumist kuristikku. Seda polnud tõesti tarvis. Ja Mark oleks võinud edasi elada. Noor ja loll nagu ta oli, ometi sõber…
„Neetud!” karjus Skeet, teades, et on pimedal teel üksi ning tsikli hääl summutab tema karjed. „Neetud! Olge te kõik neetud!”
Aga äkitselt viha vaibus, hinge pudenes rahu. Selline, kõike andestav, pime ja kurt kurjuse suhtes. Pimedus oli hea. Ta armastas seda. Skeet mõistis Dixonite tundeid. Andestas Lisale ja pisut iseendalegi. Rahunes peagi, nähes küla ja selle keskel tuttavat maja. Elupuuhekk oli ümber. Ei võrku ega väravat. Seal elas lapsepõlvesõbranna, tüdruk, kes Martinit alati kaitses ja toetas, kui see hädasse jäi. Melly parim sõbranna, kellega Skeet kunagi lühikest aega oli ka käinud. See oli ammu. Iseloomud või miski muu ei klappinud, ent nad jäid kõigele vaatamata sõpradeks, nii kauaks kuni… Siiski aimas Skeet, et Chloe südames lõõmab endiselt tuluke. Vaatamata Marco Caseyle, kelle käevangu Chloe habras kogu sugugi ei sobi.
Ometi hoidus Chloe´gi nüüd Martinist eemale. Nad polnud suhelnud, selleks polnud vajadust. Martin oli liialt ametis oma üksindusega, tööga… Chloe olekust luges ta välja samasugust tõrjumist nagu kõigi teiste puhul ning isegi ei üritanud sõbralikke suhteid kuidagi taastada.
Vaevamata seekord oma pead tagajärgedega, jättis Martin tsikli teeservale seisma. Suundus Riggside maja poole. Koer haukus. Ta ootas, kuni see rahuneb. Skeet teadis täpselt, kus asub Chloe magamistoa aken. Teadis, et ei eksi. Ketikoer jäi teisele poole maja ega märganud tema hiilimist. Oksake praksatas talla all. Aken oli pime.
Jäädes ise vargsi nurga taha, koputas ta sõrmenukkidega akna pihta.Toetas selja mugavalt vastu seina. Huvitav, kas Chloe võtab vastu pudeli, mis mulle nii närvidele käib,mõtles ta, – või ajab temagi külalise minema?
Koputas teist korda. Krabin ja sammud toas näitasid, et tüdruk on ärganud. Aken lükati avali. Chloe Riggsi heledad juuksed olid õlgadel laiali ning pitsiline öösärk jättis nähtavale kehakontuurid.
Oma poolteist aastat polnud Skeet selle akna all seisnud. Lasi nüüd plikal enesel arvata, kes võiks pimeduses hiilida.
„Marco!? Oled see sina, Marco?.. Jestas!” Chloe kattis kiljatades suu käega, kui seina äärest astus eemale pikakasvuline, tuttav siluett. „Skeet? Püha jumal!” Chloe hääl katkes. Õnneks ei küsinud ta, mida Skeet siin teeb või mida ta tahab. Kuid Martin tundis õhus seda küsimust, mis valjult ütlemata jäi. Igaüks küsis nii ja selles küsimuses oli hirm. Varjatud või avalik, ent alati tajutav.
„Ma ei tulnud sind tapma, Chloe, ma tahtsin sind lihtsalt näha.Tere siis.” Noormehe hääl oli vaikne, peaaegu sosin, täis pettumuse kibedust.
„Tere,Skeet, rõõm sindki näha!” naeratas tüdruk kergendusega.
„Rõõm? Vaevalt küll. Sa kardad mind nagu kõik teisedki.”
„Sa eksid. Ma ei karda sind sugugi. Sa ilmusid lihtsalt ootamatult. Ma olin kindel, et see on Casey. Sind ei osanud ma oodata.”
„Nüüd siis nägid,” ühmas Skeet ja pistis käe põue. Nii ei tulda tüdruku juurde liksipudeliga. Aga äkki oli ta kõigest tüdinud ja väsinud. Käsi põues peatus, kui Chloe mahedalt
