eks?”
„Just nii.”
„Aitäh!” Naeratus püsis Chloe huulil ja see oli Martini arvates kena. „Tule sisse! Ma leian mõne pitsi ja…”
„Ma ei taha.”
„Tule! Sa rumal! Miks sa läksid neid torkima? Ole sina ise ja ära tee teistest väljagi!”
„Sul on hea öelda! Kõik peavad mind endiselt mõrtsukaks. Kuidas sellega elada, ma ei tea,” tunnistas Skeet õnnetult. Ent siiski järgnes Chloe´le. Astus aknalauale ning hüppas tuppa vaikselt kui kass. „Kus su vanemad on?”
„Magavad ilmselt. Nad teavad, et Marco käib siin. Neid ei huvita.”
„Loodan, et nad ei märka, kes siin täna on,” pomises Skeet arglikult. „Ära põe!” Chloe puhkes lausa naerma. Pani seinalambi põlema. Leidis kapist kaks tillukest pitsi. „Sa pole varem kunagi kõhelnud, kui midagi tahtsid.”
„See neetud aasta… See on mind muutnud. Ehk olen ma argpüks.”
„Ei, julge kutt ei muutu iial araks!” naeratas Chloe enesekindlalt.„Sa oled lihtsalt ettevaatlik. Elu on sind kõvasti räsinud.”
„Need on parimad sõnad, mida ma kuu aja jooksul kuulnud olen,” muigas Skeet, pudelist punast, lõhnavat sisu pitsidesse valades. Istus siis voodi servale ja silmitses tüdrukut, kes kahvatu lambi valguses hommikumantlit selga tõmbas. „Ära pane seda, ole nii,” palus ta härdalt.
Chloe raputas pead, tõmbas vöö tugevasti ümber.
Skeet Martin ohkas.
„Millal sul Marcoga see… romaan algas?” küsis ta ettevaatlikult.
Chloe´ile meeldis kadedus, mida mees enda arvates osavalt uudishimu taha üritas peita.
„Tahad ausalt? Siis, kui sind ära viidi. Ära arva, et ma sind ei igatsenud. Lihtsalt arvasin tookord nagu kõik teisedki, et sa tegid tõesti Markile otsa peale. See kõik oli nii hirmus… Lisaks oli teil ju paras tüli selle Fanny pärast. Mul polnud vähimatki põhjust sind ootama jääda.”
„Ja nüüd arvad, et olen süütu või?” imestas Martin.
„Kui sa suutsid kohtus puhtaks jääda, siis ei saa keegi sind enam süüdistada. Rääkigu kurjad keeled mida tahavad. Sa lihtsalt jäid võmmidele jalgu.”
„Miks sa arvad, et ma poleks võinud teda tüli käigus tappa?”
„Sest ma ei usu seda. Sa oled liiga aus.Sa poleks suutnud nii kaua valetada.”
„Näib,et sa oled minust päris heal arvamusel,” oli Martin nüüd meelitatud.
Chloe naeris.
„Mu arvamus ei muutunud isegi siis, kui sa Fanny või Mellyga käisid.”
„Ja mina, rumal, pole sinust osanud hoolida. Anna andeks, Chloe, see on nii keeruline.”
„Ma tean, Skeet, ammu antud. Joo parem liksi, et su elu taas joonde saaks!”
Nad lõid klaasid kokku, vaadates teine-teisele silma ja võtsid mõlemad lonksu.
Lõpuks saabus sellelgi päeval hetk, kus Martini hinge imbus tõeline rahulolu. Lõpuks ometi kohtas ta inimest, kes pole unustanud, missugune oli ta enne juhtunut. Ja kui pudel otsakorrale jõudis, soovis Skeet vaid üht, et Chloe jääks purju ja unustaks oma neetud Marco ning laseks lõdvemaks kollase hommikumantli vöö. Ja kuna tüdruk teda nii avameelselt imetles, lootis Skeet siiralt, et talle lubatakse väikest hellitust. Ühtäkki oli ta selles peaaegu kindel ja tahtis rohkemgi. Kuid niipea, kui kätt sirutas, tõmbus Chloe temast eemale.
„Ära unusta, kellega ma nüüd käin, Martin!”
„Ei unusta,” ühmas Skeet pahuralt ja irvitas siis äkki: „Aga ma olen su Marcost tugevam.Tahad ehk kihla vedada?”
„Marco on sust tervelt kolm aastat vanem,” tähendas Chloe.
„Mis sellest? Ma löön tal igatahes näo üles, kui ta järgmine kord täis peaga sind näpib!”
„Lõpeta, Skeet!” käratas Chloe vihaga. „Ja seda tuled sa ütlema nüüd, kui ise ei taipagi, mida räägid!”
„Ma tunnen ju tema kombeid, Chloe, täis peaga on su Marco täielik jobu!”
„Mitte palju hullem kui sina praegu. Unusta siis see jobu ära. Ma ei vaja teie kaklusi ja sina ei vaja veel ühte võmmide jama, mida sulle kindlapeale kaela väänatakse!”
„Ah nii? Sul on õigus, tüdruk.” Skeet tõmbus kohe tagasi.Võmmidest oli tal enam kui kõrini. „Sa lausa meeldid mulle. Mis oleks, kui sa jätaksid selle Marco heaga maha? Ma olen nüüd tagasi. Olen nälginud ja õnnetu. Mis oleks, kui sa armastaksid mind veidi?”
„Unusta ära!” Chloe istus tema vastas, teisel pool väikest lauda ja itsitas.
Skeet oli natuke solvunud. Jõi närviliselt järgmise pitsi põhjani ja valas siis veel. Chloe puudutas klaasi vaid huultega.
„Miks sa üldse hoolid sellest, kas mul on jamad või mitte?” turtsatas Skeet.
Chloe vastas täiesti tõsiselt:
„Lihtsalt hoolin. Ma armastasin sind, aga sa jätsid mu maha. Sa magasid Mellyga, kui mina üksinda nutsin. Nüüd olen ma Marco oma, aga see ei tähenda midagi.”
„Kuidas nii, et ei midagi?”
„Sina olid mu lemmik juba siis, kui olid alles kümne-aastane nolk. Mäletad, kui te poistega meres, kalju all suplesite ning meie, plikad, teid piiludes vahele jäime? Teised olid kõik labased või lapsikud, aga sina…Sa vaatsid mulle otse silma ja andsid suure merekarbi. See on siiani alles.”
„Mina seda hästi ei mäleta. Võib-olla oli see keegi teine?”
„Mine nüüd! Tol ajal polnud meil külas ühtki nii täiskasvanud poissi, kui sina. Muide, mitte üksi mina ei imetlenud sind!”
Skeet naeratas. Haaras üle laua Chloe´il käest.
„Aga nüüd oleme ju suured! Melly hakkab abielluma, minul pole kedagi.Sa ei pea enam ainult imetlema!” Martini silmad lõid hämaruses hõõguma. Lootuse täitumine näis olevat käeulatuses. Eriti veel nüüd, kui Chloe naeratades tema poole küünitas. Korraks vaid puutusid kokku nende huuled.Skeet püüdis suudlust hoida, kuid Chloe tõmbus järsult tagasi.
„Ma armastan sind nüüdki, kuid mitte nii palju, et see segaks mul oma elu elada.”
„Mida see tähendab?” ei saanud Martin enam millestki aru.
„Seda, et oled sõber, aga ma siiski eelistan voodisse Marcot.”
„Kurat!” pahvatas Martin ning põrutas rusikaga lauale. Aga tüdruk naeris süütult ja see viha lahtus kohe. „Pagana plika! Sa oled…„Ta ei leidnud sõnu, et iseloomustada seda jultumust. „Mida sa oma Marcole räägid, kui ta minust teada saab?”
„Eks me näe. Võib-olla räägin tõtt. Sa pole ju mind puutunud, eks ole?”
„Parem
