lähed siis hoopis Jimmy poole või?” See mõte küll Martinile ei meeldinud. See oli tobe.
„Vastupidi. Jim on meil. Mu vanemad poputavad teda. Nad on temast vaimustuses.”
„Aga sina?” küsis Skeet ruttu.
Melly sattus segadusse, tõstis siis pilgu arglikult Martinile ja…Selle pilguga sai öeldud kõik, mis vaja. Skeet naeratas õnnelikult.
„Eks mine siis. Tee, kuidas tahad. Mina ei kao kuhugi.”
Melly noogutas vaid, taganes mõne sammu ning samas astus Skeet Martin poodi.
Järgnevatel päevadel mõtles Skeet tihti Chloe´st, ent kaine mõistus hoidis instinktid vaos. Melly oli tema jaoks niikuinii keelatud maa. Ta püüdis teda igaveseks unustada.
Dixoneid nägi ta korra päevas nagu graafiku järgi. Poerännakul Lisat või kuskil juhuslikult Ralphi. Nagu ennegi, hoidus ta neist eemale niipalju kui võimalik. Lisa vältis teda samuti.Ei tervitanud iial, vaatas üleolevalt või keeras hoopis selja. Ralph püüdis justkui luua kontakti, kui nad ootamatult kokku trehvasid, ent Skeet ise põgenes tema eest.
Tal oli tõsiselt piinlik oma pugemise pärast. Lootis vaid,et see käik väljendas küllalt kahetsust. Et vaid Dixonid, ei keegi muu, saavad sellest ehk aru.
Kõik oli täpselt nii, nagu enne ning korduvalt sõimas ta selle pakkumise eest Vicky Millanit. Ka siis, kui ligi nädal sai mööda.Oli kolmapäeva õhtu ja Skeet kord taas leti juures Millaniga vastamisi jäi.
„Kust võisin ma teada, et sa ei mõista oma mainet parandada?” turtsus Millan pahaselt. „Ma ju pakkusin ennast kaasa. Teadsin, et see nii lihtsalt ei lähe. Aga ei! Tema läheb aina üksi! Ja kuhu sa selle ilusa pudeli pistsid, mida nii vapralt kaasa krabasid? See oleks ehk neile mõjunud!”
„Ma ei hakka enam iialgi pugema! Olgu sellega lõpp!”
„Hea küll. Mulle tundus nagu, et sa põed sellepärast.”
Tal polnudki enam Vickyga millestki rääkida.
Mõne minuti pärast tulid sisse Jim Faehley ja Melly Archer. Kindel tulevane pruutpaar. Juba olid nad kihlatud, räägiti aina pulmadest, valmistuti rahaliselt ja moraalselt. Kaks rikast talupärijat, lausa naabrid, sätivad leivad-vorstid ühte kappi, kraabivad talumaad ühe nime alla. Ja siis…siis õitseb ja haljendab Faehleyde impeerium – ülbust täis suguvõsa, kes kõik nõrgemad maha tallab.
Skeet vihkas isegi mõtet sellisest Valgeküla tulevikust. Aga mis saab tema üksi teha selle vastu? Faehleyd on alati olnud küla rikkurid. Neid ei võta ükski üleujutus ega põud. Nad on kõige auväärsem perekond kogu ümbruskonnas. Korraldavad üritusi, peavad sulaseid, isegi meelitavad turiste…
Milleni jõudis nende kõrvalt Kuuallika talu? Mahamüümiseni. Küll tahtsid nad selle endale osta, kuid võta näpust! Tuli keegi Potter ja pakkus rohkem ja meeldis Rob Martinile enam kui Faehley´d. Skeet oli nüüd õnnelik, et Jim sellest vähemalt ilma jäi.
Martinile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas võib Melly, – tema oma Melly säärase lollusega nõus olla, et lihtsalt läheb ja abiellubki Faehleyga, et oma kodu võrra suurendada veel enam Jimmy rikkust ja võimu.
Jälgides silmanurgast Mellyt, märkas ta jälle selle pilku, kui noor daam end lauakese taha istuma sättis. Seekord keeras Skeet end pukil veidi ning vaatas vastu. Kui pole enam õigust puutuda, siis vaadata ju ometigi võib. Niisugune oli tema isiklik seisukoht.
Jim tuli tema kõrvale, tellis kaks praadi ja pudeli veini.
„Tere õhtust, Skeet,” viskas mokaotsast.
„Millal siis pulmi peetakse?” küsis see vastu, varjamata raasugi öelust oma hääles.
Jim tajus seda hästi, viskas pea selga ning mõõtis Martinit uhke pilguga.
„Melly kibeleb tanu alla.Varsti.”
„No-noh…” Skeet oli pettunud.
Kui Jim oma pruudi juurde naases, saatis Skeet teda pilguga. Õigemini mitte teda, sest see mees oli tema silmis täiesti väärtusetu. Pigem püüdis ta tabada Mellyt. Korraks kohtusidki nende pilgud. Martinile näis, et Melly silmis oli palve. Skeet võttis lonksu õlut ja kui uuesti Melly poole vaatas, tegeles see oma prae uurimisega.
Neetud! – tal oleks nagu midagi öelda, mõtles Skeet endamisi. Aga ükskõik kui palju ta ka ei piilunud Melly poole, ei kohanud ta enam selle pilku. Küllap näis.
„Hei, Skeet, tere kah!” Raske käsi langes õlale nii ootamatult, et Martin võpatades õlut kurku tõmbas. Hädavaevu suutis läkastamist tagasi hoida. Vaatas kiiresti üles.
Marco Casey oli see, kes tema kõrvalpukile istuma vajus. Turske ja suurt kasvu, rasvumisele määratud tüüp. Asjaolu,et Marco on Chloe Riggsi uus väljavalitu, ei mõjutanud kuidagi Martini enesetunnet. Ta vaid imestas, miks Casey tuleb äkki nii sõbraliku moega. Tavaliselt näis ta olevat pigem Faehley´de sõber. Skeet ei tundnud kõhedust, kuigi mõtles silmapilgu jooksul külaskäigule Chloe juurde. Kas Casey teab sellest? Nende vahel ei juhtunud midagi, seega oli Martini südametunnistus puhtam kui tavliselt.
„Tere, Casey,” ühmas Skeet vastu ning naeratas samas lahkelt. „Pole sind nagu ammu siin näinud.”
„Samad sõnad, Martin,” Casey tellis terve pudeli viskit – kahele. „Ma teen sulle välja,sõber,” teatas Marco irvitades.
Millan võttis riiulilt pudeli, avas selle ning valas pitsidesse, asetas pudeli kõrvale. Marco pole iial olnud eriline sõber. Millest nüüd äkki…?
„Aitäh… sõber!” pomises Skeet hämmeldunult viimase sõna endale habemesse. Võttis siis pitsi ning jõi selle põhjani. Kirtsutas korraks nina, kui kibe-kõrvetav vedelik ta sisemusse voolas.
„Sa oled üks tore mees, Martin,” jätkas Casey heatujuliselt. „Käisid,näe, kohtust ja vanglastki läbi, said kuulsaks ja puha.Su pilt oli talvel kõigis lehtedes – vaata ja imetle kodukandimeest! Mulle meeldis see pilt, mis võmmid sinust tegid. Nüüd oled tagasi veel kenamana kui varem, naised kaotavad pea, kui sind näevad. Räägi mulle, Skeet, mida sa oma kongis küll õppisid, et neile nii peale lähed?”
Skeet Martin neelatas kramplikult. Sõber?! Häh! Uus portsjon mõnitusi, ei midagi enamat.
„Ma ei tea, millest sa räägid,” urises ta kurjalt ja aina kõõritas samas altkulmu Casey´t.
„Oh, niisama tühjast-tähjast. Millest siis sina rääkida tahaksid? Äkki räägime parem sellet, kuidas sa minu eidega keppisid?” Casey valas uue pitsi nii endale kui sõbrale, ei koonerdanud. „Kuidas ta sulle meeldis kah? Ta on mul äge, eks ole? Kahju lausa, et sa ikka veel endale mõnda tibi pole leidnud. Oota, las ma meenutan, millal see nüüd oligi? Reede õhtul, eks ole? Sa olid juua täis ja kõndisid Riggside juurde. Ega ma tea, kas saidki temaga hakkama? Ta polnud küll sinust eriti vaimustuses, nii et… mu eit on keevaline. Ega talle igaüks kõlbagi.”
Skeet niisutas huuli. Hääl oli reetlikult kähe, kuid ta suutis veel säilitada rahu. Huvitav, millise piirini?
„Kas ta ise seda sulle rääkiski või?” küsis ta rahulikult. Aga selle tundetu kesta all vasardas juba süda rinnus. Ei, ta ei kartnud, et võiks Casey käest tuupi saada. Ta oli oma rusikate peale kindel. Kui, siis vaid
