kes ei andnud kätt ei ühele ega teisele, välgutas limusiini seest silmi nagu puuma oma puurist. Jääda väljakule kõigi silme alla nähtavale ei olnud mõistlik.
Zoja tegi ettepaneku sõita einestama vasakule kaldale, sel aastaajal vähe külastatavasse restorani «La Perouse».
20
Tyklinski tegi ühtelugu kummardusi, silus sorakil vurre, vahtis Zoja Monrose’ile õlise pilguga näkku ja sõi talitsetud aplusega. Rolling istus mornilt seljaga akna poole. Semjonov lobises pisut liiga vabalt. Zoja näis rahulikuna, ta naeratas võluvalt, andis ülemkelnerile silmadega märku, et see külalistele sagedamini klaasidesse juurde valaks. Kui serveeriti šampanjat, palus Zoja Tyklinskit jutustusega alustada.
Tyklinski rebis salvräti kaelast:
«Pan Rollingi pärast ei hoidnud me oma elu. Me läksime üle Nõukogude piiri Sestroretski all.»
«Kes – meie?» küsis Rolling.
«Mina ja kui pan soovib, minu käsilane, üks venelane Varssavist, Balahhovitši armee ohvitser … Vägagi julm mees … Olgu ta neetud, see ohvitser, psia krew, ta tõi mulle rohkem kahju kui kasu. Minu ülesandeks oli välja luurata, kus Garin katseid sooritab. Ma käisin purustatud majas, – pani ja pan teavad muidugi, et selles majas pidi neetud insener mu oma aparaadiga peaaegu pooleks lõikama. Seal leidsin ma keldrist teraslati, – pani Zoja sai selle minult ja võis veenduda minu agaruses. Garin vahetas katsete tegemiseks kohta. Ma ei maganud päeval ega ööl, sest tahtsin ära teenida pani Zoja ja pan Rollingi usaldust. Mu kopsud said Krestovka saare soodes külmetada, aga ma jõudsin sihile. Ma sain Garinile jälile. Kahekümne seitsmenda aprilli ööl tungisime abilisega tema suvilasse, sidusime Garini raudvoodi külge ja korraldasime kõige hoolikama läbiotsimise … Ei midagi … Võis hulluks minna – ei mingisuguseid jälgi aparaadist … Kuid mina juba teadsin, et aparaat on tal suvilasse peidetud … Siis käitus minu abiline Gariniga veidi karmilt. Pani ja pan saavad aru meie erutusest … Ma ei ütle, et me oleksime talitanud pan Rollingi näpunäiteil … Ei, mu abiline läks liiga ägedaks …»
Rolling vahtis taldrikule. Zoja Monrose’i laudlinal lebava pika käe sõrmed liikusid kiiresti ja välgutasid poleeritud küüsi, sõrmuste briljante, smaragde, safiire. Tyklinski innustus seda ülihinnalist kätt silmitsedes.
«Pani ja pan teavad juba, kuidas ma päev hiljem Gariniga postkontoris kohtusin. Püha jumal, kes siis ei kohkuks, kui ta põrkab silm silma vastu elava surnuga! Samas aga hakkas veel see neetud miilits mind taga ajama. Me langesime pettuse ohvriks: neetud Garin pistis enda asemel kellegi teise meile ette. Otsustasin suvila uuesti läbi otsida: seal pidi olema kelder. Samal ööl läksin üksi sinna ja panin valvuri magama. Ronisin aknast sisse … Ärgu pan Rolling mind kuidagi vääriti mõistku … Kui Tyklinski paneb elu kaalule, siis teeb ta seda idee nimel … Mul oleks olnud naljaasi aknast tagasi välja karata, kui ma kuulsin suvilas säärast müra ja raginat, et igaühel oleksid juuksed peas püsti tõusnud … Jah, pan Rolling, sel silmapilgul ma taipasin, et jumal juhtis teid, kui te saatsite mind venelaste käest ära kiskuma hirmsat relva, mille nad võivad pöörata kogu tsiviliseeritud maailma vastu. See oli ajalooline hetk pani Zoja, annan teile aadlimehe ausõna. Nagu panter tormasin ma kööki, kust kostis müra. Ma nägin Garinit – ta kuhjas seina äärde laudu, kotte ja kaste. Niipea kui ta mind nägi, haaras ta mulle ammu tuntud nahkkohvri, milles ta tavaliselt hoidis aparaadi mudelit, ja kargas kõrvaltuppa. Haarasin revolvri ja sööstsin talle järele. Ta avas juba akent, kavatsedes välja hüpata. Ma tulistasin, tema, kohver ühes ja revolver teises käes, jooksis toa teise otsa, läks voodi varju ja hakkas vastu laskma. See oli ehtne duell, pani Zoja. Kuul tungis mu mütsist läbi. Äkki kattis ta mingi kaltsuga oma suu ja nina kinni, suunas minu poole metalltorukese, käis lask, mis polnud valjem šampanjapudeli korgipaugatusest, ja samal hetkel tungisid tuhanded tillukesed küüned mulle ninna, kurku, rinda ja hakkasid mind kratsima, talumatust valust valgusid pisarad silma, ma hakkasin aevastama, köhima, mu sisikond tahtis pahupidi pöörduda ja andestage, pani Zoja, mulle tuli nii hirmus oksendamishoog peale, et varisesin põrandale.»
«Difenüülkloorarsiin segatud fosgeeniga, viiskümmend protsenti kumbagi – odav kraam, me varustame nüüd politseid nende pisigranaatidega,» sõnas Rolling.
«Nii … Panil on õigus, see oli gaasigranaat … Õnneks hajutas tõmbetuul kiiresti gaasi. Ma tulin teadvusele ja komberdasin poolsurnuna koju. Olin mürgitatud, ära vaevatud, agendid otsisid mind linna mööda taga, jäi vaid üle Leningradist põgeneda, mida me ka tegime läbi suurte ohtude ja raskuste.»
Tyklinski lahutas käsi ja laskis pea norgu, ennast teiste armu hoolde usaldades. Zoja küsis:
«Kas olete kindel, et Garin samuti põgenes. Venemaalt?»
«Ta pidi pakku minema. Pärast seda lugu oleks tal niikuinii tulnud kriminaaljälitusele seletusi anda.»
«Kuid miks valis ta just nimelt Pariisi?»
«Ta vajab söeküünlaid. Nendeta on tema aparaat sama, mis laadimata püss. Garin on füüsik. Keemiast ei taipa ta midagi. Tema tellimusel valmistasin neid küünlaid mina, hiljem see, kes Krestovka saarel selle eest oma eluga maksis. Kuid Garinil on veel üks osanik siin, Pariisis. Temale saatiski ta telegrammi Batignolle’i bulvarile. Garin sõitis siia, et jälgida küünaldega tehtavaid katseid.»
«Missuguseid andmeid olete kogunud insener Garini kaasosalise kohta?» küsis Rolling.
«Ta elab viletsas võõrastemajas Batignolles bulvaril. Käisime eile seal, uksehoidja jutustas meile temast natuke,» vastas Semjonov.
«See mees käib kodus ainult ööbimas. Tal pole mitte mingisuguseid asju. Väljas käib ta niisuguses purjeriidest mantlis, mida Pariisis kannavad meedikud, laborandid ja keemia üliõpilased. Ta töötab nähtavasti kusagil sealsamas lähedal.»
«Tema välimus? Kurat teid võtaks, mis on mul tegemist tema purjeriidest mantliga! Kas uksehoidja kirjeldas teile tema välimust?» käratas Rolling.
Semjonov ja Tyklinski vahetasid pilke. Poolakas surus käe südamele:
«Kui pan soovib, toome juba täna andmed selle isanda välimuse kohta.»
Rolling vaikis kaua, kortsutas kulme.
«Mis alust on teil väita, et see, keda te nägite eile kohvikus Batignolle’il, ja mees, kes putkas maa alla l’Etoile’i väljakul, on üks ja sama isik, nimelt insener Garin? Te eksisite juba kord Leningradis. Noh?»
Poolakas ja Semjonov vahetasid jälle pilgu. Tyklinski naeratas ülima delikaatsusega:
«Ei hakka ju pan Rolling kinnitama, et Garinil on igas linnas teisikud …»
Rolling raputas kangekaelselt pead. Zoja Monrose istus, peitnud käed hermeliinnaha alla, ja vaatas ükskõikselt aknast välja.
Semjonov ütles: «Tyklinski tunneb liiga hästi Garinit, eksitust ei saa olla. Praegu, Rolling, on tähtis selgusele jõuda milleski muus. Kas usaldate meile üksi selle asja korraldamise, nii et me ühel ilusal hommikul tooksime Malesherbes’i bulvarile aparaadi ja joonised, või töötate koos meiega?»
«Mitte mingil juhul!» ütles Zoja ootamatult ja vaatas nagu ennegi aknast välja. «Mister Rolling on ülimal määral huvitatud insener Garini katsetest, mister Rollingile oleks väga meele järgi omandada õigus sellele leiutisele, mister Rolling töötab alati range seaduslikkuse raamides; kui mister Rolling oleks uskunud kas või ühtki sõna sellest, mida siin jutustas Tyklinski, siis iseenesestki mõista oleks ta otsekohe helistanud politseikomissarile,
