mitte ainult kõlblusvastastes tegudes ei kahtlusta pahasoovlikud elemendid naiadolooge. Vastu autori tahtmist sattus käesoleva välimääraja käsikiri kord inimese kätte, kes on absoluutne ignorant kõiges peale klatši ja kuulujuttude. Paheline sära silmis, sosistas ta mulle kahjurõõmsalt, et küll ma olen ikka mõned inimesed oma kirjatöös vahvasti paika pannud. Ma ei taibanud mitte kui midagi. „Ära mängi lihtsameelset,” itsitas ta. „No kas priske liidrik pole siis…”, ja ta nimetas ühe tuttava kaubandustöötaja sümpaatse abikaasa nime. Samuti leidis ta „prototüübi” rohejuus-edvikule: seltsimees P. naine ajavat poisikesi taga ja teda olevat mitmel ballil rohelise parukaga nähtud.
Mul oli kange himu see jäle inimene, kes õilsast teadusest ja klatšilobast tahtis ühepajatoitu vaaritada, kraedpidi toast välja visata, kuid ma sain endast võitu. Küsisin talt, samuti naeratades, et kas ta oma Amandas ja hiid-paljastissis kah ühiseid jooni leidis… Seepeale lahkus too indiviid vihast susisedes ja ähvardas mu käsikirjast teatada, kuhu tarvis. Mul oli südames natuke valus, et ma ilmsüütule näkile oma võrdlusega ilmselt liiga tegin.
Toodud näide oli muidugi äärmuslik. Sellesuunalisi, kuid leebemaid kritiseerijaid on aga olnud teisigi. Alati on nende arvamused välja kasvanud antropotsentrilisest maailmakäsitusest. Ikka tahetakse kõike inimesele taandada. Mulle tundub see sama nõme kui usk, et planeedid Marss ja Veenus just sellepärast omi orbiite mööda kihutavad, et mõni turutähetark nendevaheliste nurkade järgi võiks välja rehkendada Jüri ja Malle armusuhete kestvust… Jäetagu näkid rahule!
Pisut vähem solvavad, kuid siiski tüütud on need inimesed, kes naiadoloogilistest kirjutistest belletristika-elemente otsivad. Ikka ja jälle tuleb neile meenutada, et ei töötata mitte nende lõbustamiseks. Näkiteadus on teaduslik distsipliin, mis kogub uusi ja süstematiseerib vanu andmeid näkkide kohta; folkloristikast, millest (tinglikult) on võrsunud, erineb ta metoodika poolest: andmed koondatakse üldloodusteaduslike nomenklatuuriprintsiipide järgi (Linné süsteem), see aga eeldab taksonoomilist lähenemist liikidele.
Asjatu on otsida taimemäärajast dramaturgiat või oodata liblikamäärajalt puänti! Imelik, et seda triviaalset tõde seni küllalt tihti selgitada on tulnud.
Jah, inimeste ignorantsus on üsna suur. Kuid neelakem alla pahameel! Selleks on kõige parem minna taas meie metsajärvede kaldaile, kuulata näkiaariaid ja mõtiskleda teaduslike probleemide üle. Kui tühine tundub siis kõik peale meie kauni teaduse!
Nüüd aga aitab eetikast ning haarakem härjal sarvist – tutvugem näkkidega sugukonniti.
KAUNISJUUSLASED
Läbi aegade on olnud juus naissoo erilise tähelepanu ja hoolitsuse objekt. Eks tulene see dialektiliselt meessoo nõrkusest kaunite juuste vastu. Mitmed kirjandusklassikud – naisteilu uurijad, on tunnistanud, et nad õrnema soo köitvuse peamisiks kriteeriumeiks peavad juukseid ja säärepartiid. Pisutki etnograafiaga kursisolev lugeja teab, milliseid piinu on nõus taluma Aafrika suguharude daamid nn. vanutatud ja värvitud põõsassoengu nimel, kuid ega Euroopa kaunitaridel klassikaliste ampiir- ning eriti veel rokokoo- ja biidermeiersoenguga lihtsam ole olnud – keegi preester kinnitab pahaselt, et naised kulutanud juustele umbes poole Jumala antud eluajast. Ja seda hingeõnnistuse arvel. Jaapanlannade piinu kunstipärase soengu säilitamisel öötundidel ei taha mitte mainidagi. Kas aga ongi vaja ruumis ja ajas nii kaugele eemalduda? Piisab peatumisest – eriti pühade eel – mõne juuksurisalongi ees, silmitseda röögatuid järjekordi ning kuulata voorimehelikke noote õrnade daamide mõttevahetuses.
Naiste suhtumine oma juustesse on tõsine, väga ja väga tõsine. Teame koguni teoreetikute koolkonda, kes peab võimalikuks juuste kaudu välja arvutada armusuhete suurust (milliamoredes). Piisavat äsja soengu korrastanud daami juuksekrooni segaminiajamisest, et tema reaktsioonide järgi (hääle tugevus detsibellides, sõimusõnade koefitsient jne.) selgitada lembesuhete intensiivsus. Kuid siinkohal katkestame tungimise teiste teaduste territooriumele.
Kaunisjuuslased.
Juustes näevad naissoo esindajad peibutusvahendid millel võib olla kopulatsioonile viiv tähendus. Kopulatsioonivahekorrad võivad aga isegi tänapäeval veel mõnikord viia ühise perekonna moodustamiseni. Ning akadeemik Naan väidab, et on esinenud juhte, mil sõlmitud abielud kestsid üsnagi õnnelikult (kuni järgmise lahutuseni). Siit see juuste tähtsustaminegi.
Perekonnaga seotud asjaolud näkke loomulikult ei huvita; neid köidavad kõrgemad ja argipäevakaugemad eesmärgid: ühine musitseerimine, enamasti platooniliseks jäävad armurõõmud, inimpsüühika uurimine jne. Jah, ka inimpsüühika uurimine! Suuliste, kuid siiski usutavate andmete järgi olevat Upsala Kuninglikus Raamatukogus kohatud näkki, kes tegelnud koguni „Inimeste välimääraja” koostamisega. (Sama tööga tegelevat ka tulnukad UFO-delt.)
Ent tagasi juuksekultuse juurde. Peale ilu lummava jõu arvatakse juustes ja karvades – neis meie marrasknahast väljakasvavates proteiinirikastes sarvmoodustistes (ENE) – peituvat muidki võlujõude. Näkiteadus suhtub, nagu juba märgitud, folkloori teatud umbusuga, kuid teinekord pakuvad mõned, eriti just rahvausundite andmed üht-teist huvitavat. Oskar Loorits kirjutab raamatus „Eesti rahvausundi maailmavaade” (lk. 20): „Juustes kätkeva hingejõu tõttu nad on väga tähtsaks nõidumisvahendiks: et teise hinge oma meelevalla alla saada, kisutakse sellelt karvu, lõigatakse juuksetutt jne. [– — ] Lõpuks tuletagem meelde orjade pea paljaks pügamist ja neiu juuste „piiramist” abiellumisel, millega nad antakse oma peremehe (juuste omaniku!) meelevalda (vrd. nekrutite pea „polkamist” alles hiljuti).”
(O. Loorits kirjutas oma teose 1932. aastal. Juuksepügamise kauni traditsiooni oleme nüüd kiiduväärselt taaselustanud. Seda metoodikat on mõnikord kasutatud nende pahade inimeste puhul, kes ei austa meie ühiselureegleid ning keda tuleb teistest kasvatuslikel eesmärkidel ajutiselt isoleerida.)
Juuste maagilisest mõjust armusuhetele räägib ka M. J. Eisen oma klassikalises uurimistöös „Eesti vana usk”. Ta meenutab mitmeid maagilisi rituaale, mida kasutatakse juustes või karvades peituva võlujõu rakendamiseks soovijaile vajalike eesmärkide teenistusse. Viljandimaal oli levinud komme, mis seisnes selles, et meheleminekuhimus neitsi pidi mingil kavalal moel oma ihaldatu juukseid ja karvu hankima. Need tükeldati ja neist küpsetati rõõsa piima ja jahuga karvakarask. Küpsetamisrituaal oli eriti poeetiline: „Küpsetaja selg olgu ahju poole; ta lükaku karvakarask jalgade vahelt ahju ja ütelgu ise:
Ahju, ahju, armukarask,
läbi reie rõõmukarask!”
Kujutlegem hämarat kööki, ahjukumal punetavat tugevat maaneidu, kes kintsude vahelt kakku ahju suskab, näol tulevaste rõõmude eelaimus – milline rustikaalne-jõuline ja samuti lüüriline vaatepilt! Kahju, et meie möödunud sajandi kunstnikud, kas või Oskar Georg Adolf Hoffmann, maaelu kujutamise meister, sellist stseeni jäädvustanud pole.
Oskar Loorits loeb küll õigemaks karvakakku maitsestada ihaldaja enda karvadega, see tundub nagu loogilisemgi, kuid eks õnnele või viia mitmed teed.
Eisenil on ka teine huvitav soovitus, mille puhul pole tarvis kondiitriasjandusega tegeldagi. Piisavat noormehele pakutava hõrgutise kestvast hoidmisest kaenla all, kus ta peale karvastiku satub kontakti veel ka teise mõjusa armurohu – higiga. Ta kirjutab, et meelissööt „peetakse kaenlaaugus, nagu haigetel termomeeter, ja antakse siis sellele isikule süüa, kelles tahetakse enese kohta armastust äratada”. Mõnikord tehtavat maiuspalale „enne kaenlaauku panemist 9 auku sisse, arvates, et siis abinõu paremini mõjub”. Siiski peab Eisen vajalikuks hoiatada, et sel moel tekkinud armutung „ei kesta kauem, kuni laulatus möödas”. Noh, piisab ehk sellestki. Ent nüüd siirdugem eesti köögilt, mis, nagu selgub, nii üksluine polegi, kui mõnikord kurdetakse, taas
