Matil ei tulnud und. Teda vaevas suitsunälg. Vaikselt libistas ta end voodist välja.
„Joo enne klaas piima, kui sul on,” aimati ta soov ära.
Veronika oli ärganud sama hääletult, nagu ta magaski. Akna taga lõi taevas rohekaks, ja hommikuhämus oli Veronika nägu otsekui portselanist – ta oli veel vanusetum kui päeval.
„Ma vaatan.”
Mati läks tillukesse kööki. Ukselt heitis ta pilgu tagasi. Veronika ei pööranud pead, vaid vahtis endiselt lakke. Tekk kurguni tõmmatud, lamas ta seal, sirge, liikumatu; see naine oli magadeski valveseisangus. Ja ka ta riided – suve kohta oli neid liiga palju – matkisid korrektsuse poolest omanikku, jäigalt rippusid nad puul, kingad täpselt nende all. Oma haiguse tõttu kandis Veronika alati pikkade varrukatega kinnisi kleite; niisiis puudusid sellel teisel, vertikaalsel Veronikal, ainult sääred, labakäed ja pea.
Mati istus taburetile. Süütas sigareti ja avas akna. Kusagilt oli laskumas juunihommik, puud olid selle aimuses vaiksed, pisimgi virve ei kibrutanud väikese ilutiigi veepinda. Loodus ootas päeva ujedalt ja kannatlikult.
Mai ja juuni olid Matile rasked kuud. Eriti paaril viimasel aastal täitsid nad ta ähmase, ebamäärase rahulolematusega. Ühiselamud, hotellid, vahel sekka ka mõni üüritud kööktuba, kogu see juba harjumuspärane pendeldamine Eestimaa ühest äärest teise tekitas neil kuudel – algamisekuudel – mingi kirvendava tusa; oleks nagu tahtnud peatuda, juurduda, uuesti alustada. Igal taimelgi siin akna all on oma kindel koht. Looduse naiivne optimistlik ja enesekindel ärkamine, see suur usk, mis esiotsa karistamata jääb, need leebed ja leiged hommikud, mis lubavad mahladel käärida, tegid kuidagi tigedaks. Kasvab sihuke tilluke leheke, ise nagu niiskest siidpaberist välja lõigatud, jääb katsudes pöidla külge kinni, aga näe – temal on oma kindel teadmine ja tahtmine. Ei mingeid küsimusi, temal kõik selge.
Aknalaual lõhnas pelargoonium teravalt, kuivsoolakalt; see oli ebameeldiv lõhn ja kuidagi nagu seoses möödunud ööga.
Mida Veronika õieti kavatseb? Varemalt ei jäänud ta kunagi terveks ööks. Muidugi teab Veronika, et Mati suhted Maretiga on tõsiseks muutunud ja varsti peaksid loomuliku lahenduseni – pulmadeni jõudma, aga kas see seda naist tõesti häirib? Kas ta järsku pretendeerib millelegi? Kohe, kui nende filmigrupi direktor Veronika (filmidirektor tähendab sisuliselt majandusdirektorit) talle võtete perioodiks selle tillukese korteri leidis, jäi Mati mõtlikuks: suvitusrajoonis pole toagi leidmine kerge asi, ju on Veronikal temaga mingid plaanid. Tõsi, formaalselt võttes oli see neile filmi toimetajaga kahe peale, kuid toimetajad peatuvad võttepaikades harva üle päeva või paari; tegelikult oli korter temale ja loomulikult siis ka Veronikale kuuluv salapesa. Nad olid Veronikaga juba mitu aastat, kuidas seda nüüd öeldaksegi, intiimtuttavad, kuid nende põgusad kohtumised käisid enamasti Koidu ja Hämariku stiilis. Veronikal pealegi oli mees; räägiti küll, et vana.
Sigaret tundus imal. Mati lükkas potilille kõrvale ja laskus rinnuli aknalauale. Kui ta end vahariidega kaetud taburetilt kergitas, naksatas nahk reitel – pikad kluttis karvad olid istme külge kleepunud. See oli kibe, ärritav, ajas viimased uneriismed silmist.
Nüüd kahistas esimene hommikune tuulehoog lehti, tiigi sametine pind lõi säbrutama ja taeva kalkrohekas peegeldus värvis ta elavhõbedakarvaliseks; tundus, et vesi peaks sellises tiigis olema raske ja mürgine. Mati sülitas.
Sellistel hommikutel oli ta endale vastik. Ta silmitses oma käsi: mustad, punaka varjundiga karvad katsid teise ja kolmandagi sõrmelüli. Võõrad tundusid. Ta pidi kujutlema neid Veronika rindadel. Meeslitsi käed, mõtles ta. Samas hakkasid sõrmed veidi tõmblema.
Mul on karvased jalad ja karvane rind,
kogu küla peab ahviks mind.
Selle luuletuse autor nukrutses, et keegi ei mõistvat tema linnuhinge. Mati häda oli vastupidine. Kõik teadsid, et tal on linnu süda. Linnu südamega gorilla, keda võib kõigeks kasutada. Ta teeb, mida soovitakse. Mati protest piirdub sellega, et ta kokutama hakkab ja punastab. Aga kokutab ta peaaegu alati jaatust.
Aknaklaasilt peegeldus talle vastu kurb piklik hobusepea, tumedad silmad, lokid, mis mitte ainult kooliplikadel hinge kinni ei löönud. „Aha-ai, aha-pai, kust see laps need lokid sai,” lauldi lastekodus. Jah, seda ei teadnud mitte keegi: Mati oli sõjaaja leidlaps.
Päris ilma emata ei saa läbi siiski keegi. Oli Matilgi üks pilt, mille ta endale lastekodu grupipildilt suurendada oli lasknud. Sellelt vaatas vastu nende rõugearmiline kokk. Koka nimi oli Ljuba. Pildil on tal lai unine nägu ja kaelas odavad puupärlid. Ljuba oli ingerlane ning hoidis Matit teistest rohkem. Esimestes lapsepõlvemälestustes näeb Mati end kõrge võlvitud laega vanas mõisaköögis, kollased rõskuselaigud seintel, sinine vakstu laual; valges kitlis Ljuba, tõsine hiidnaine, õõtsub mööda kööki nagu pall merelainetel ning teeb suurtest kottidest katlasse vihma. Hirss oli kollane vihm, tangud rahe ja manna lumi.
Köögiaknal laiutab aaloe – mälestustes kah kangesti suur – , niisugused puud peaksid kasvama tol turbanikujulisel oranžil mandril, millel on kumisev ja paljumahutava kõlaga nimi Aafrika.
Ljuba laulis natuke venivaid laule:
Ol’ kaunis kesäilta,
kun laaksossa kävelin.
Siell’ kohtasin ma neidon,
jot aina muistelin…
ja poos enda ühel kaunil kesäilta’l pööningule üles. Mingid armuasjad; kuidagipidi olnud neisse segatud noor aednik, kes pärast Ljuba surma tema suuri viltutallatud kingi ise edasi kandis. Number nelikümmend kaks olid. Kui Mati neid kingi punapäise aedniku jalas nägi, peitis ta end hekisse, kust alles öösel leiti ja jõuga välja tiriti. Räägiti, ta olla tirijaid hammustanud.
Aha-ai, aha-pai – need lokid sai see laps küllap vist isalt.
Traatjas juus ja tõmmu jume vihjasid nagu lõunapoolsemale päritolule. Aga kellelt täpselt on päritud see Weissmanni järgi surematu ideoplasma, mida tema endas kannab ja kunagi ehk ka lapsele (ah, seda ei tea ette küll veel keegi) edasi annab, jääb igavesti saladuseks. Kellelt need geenid, mis ta pöidlad veidi vasarjateks on kasvatanud? Me ei tea, kust me tuleme ja kuhu läheme, me ei tea, miks me tuleme ja miks me läheme – need ühest sajandi alguse filosoofiaraamatust loetud sõnad on Matile kindlalt meelde ja hinge jäänud. Nii väga käivad nad tema kohta.
Ta kõrvus kõlab kõõksuval häälel räägitud anekdoot: „… ja kui hommik tuli ja lits rahast juttu tegi, siis lõi see ohvitser kannad kokku ja pajatas: „Üks rumeenia ohvitser ei võta kunagi daamide käest raha vastu!” Lõi jah kannad kokku, kohendas pumatist läikivat vuntsi, ja läinud ta oligi.”
Võib-olla algas see kõik tõesti nii. Ja kusagil üsas hakkasid vormuma vasarjad pöidlad ja pea, mida teadlased viisakalt kutsuvad dolihhokefaalseks, lihtinimesed aga va pikaks hobusemoluks. Kuid kokutamine seal küll võrsuma ei hakanud. Kokutamisel on teine isa – pisike puhmaskulmudega kasvataja, keda hüüti Kämbuks ja kes rääkis tertsi võrra jämedama häälega, kui loodus talle ette oli määranud. Et pikem paista, kandis Kämbu topelttallaga saapaid. Oma kokutamise võlgneb Mati just selle mehe hoolele ja vaevale.
Asi sai alguse ühest august seinas – tüdrukute duširuumi seinas, teispool seina aga oli vana kolikamber. Sellest august ei teadnud Mati vähematki, see poleks talle siis ka veel mingit huvi pakkunud, kuid kolikambri seinapalkide vahel oli tal suitsupakk peidus. Ta astub kolikambrisse ja näeb kikivarvule tõusnud Kämbut – topelttaldadest jäi väheks – , kes läbi augu piilub. Duši all oli kuues klass, poollapsed-poolnaised, alles vormuvate valus-paistetanud rindadega. Mati tardub uksele, Kämbu pöördub ja veri valgub talle näkku. Isegi Kämbu ökitab algul, ent varsti ta juba lausa möirgab: „Sigadus! Sina tegid selle siia! Nüüd tulid piiluma! Ma just valvasin, et kas…” Ta haarab Matil õlast, tirib ta suure kella alla seisma ja läheb siis teatab tüdrukutele,
