endale pidada. Ma näitan sulle midagi.”
Ta tõttas esikusse ja tuli hetke pärast tagasi, käes väheldane kartongkarp. Avas selle žestikalt ja tõstis lauale punase telefoniaparaadi.
„Ohoo?” piiksatas Heili.
Ja Priit lõi särama. Ta talvekaame nägu lõi roosatama, lõuale tekkis lõbus lohk, kuklakarvad kerkisid reipalt püsti. Ta hakkas edasi-tagasi kõndima ning jutustama erakordsest vedamisest, mis nende perekonnale osaks sai.
Lugu oli veelgi vapustavam, veelgi kaugeleulatuvam, kui Heili algul aimata oskas. Just väheke aega enne tema kojutulekut oli siin käinud montöör linna telefonivõrgust, väga meeldiv ja intelligentne poiss, noh, mitte lausa poiss, sihuke nooremas keskeas mees; uurinud oma märkmikku, kontrollinud nime ja aadressi, täpsustanud elanike ameteid. Välja selgitanud, et kõik klapib, teatas montöör järgmist. Nagu selgus, polnud keegi hooletu või allakäinud mustamäelane juba kolm aastat oma telefonikõnede eest tasunud. Kuna linna telefonivõrk pole kahjuks kasvatusasutus, jääbki teadmata, milles põhjus, kas lohakuses või allakäigus. Linna telefonivõrgu pikk kannatus ütles üles. Vastutustundetu kodanik jäi numbrist ilma. Kuna siitpere on nagunii järjekorras ja kuna ta kaabli mõttes osutus kõige rentaablimaks – sellest kaabliasjast ei saa ma niikuinii oma tehnokraadihoiakust hoolimata midagi aru, ära parem küsi, tähendas õhetav Priit – , siis otsustati vabanenud number neile anda. Ikkagi vaimuinimesed majas, pillimehe elu on samuti teada: temal on vaja teinekord välkkiirelt infot saada, et rahva ette tõtata. Nii oli lugupeetud meister omavahelises vestluses arvanud. Kogu lugu läks küll võrdlemisi kalliks, hinnad olevat tõusnud, noh, koos selle aparaadiga ümmargune kakssada. Homme tuleb montöör tagasi ja viib asja lõpuni. Ühendab aparaadi kaabliga, Heinasted linna ja riigiga.
„Homme?” Ega Heili imestanud, ta ainult täpsustas.
Ta imetles telefoniaparaati.
„Jah. Sest vaata, me rääkisime veel muud juttu ka. Tema oli valmis kohe pihta hakkama, aga … No ma ise vihjasin, et kulla mees, meie oleme siin korteris siiamaani ilma telefonita elanud ja elame veel ühe öö ära.” Priit näis kavaldavat. Ta tõstis toru kõrva äärde ja tegi näo, nagu kuulaks. „Noh, mul oli harjutamine pooleli ja üldse … üldse …”
„Aga raha?” küsis Heili.
„Ah soo, see on loll lugu küll, aga ma pidin sealt sellest nahkkarbist võtma …”
„Kooperatiivirahast? Oh, ma kohe tundsin, et pean selle hoiukassasse viima,” ohkas Heili, aga eriti õnnetu ta polnud.
Äkki hakkas Priit võidukalt naerma. Põrutas telefonitoru hargile, lennutas ühe käe lae poole, tegi teisega vigurlikke žeste.
„Kooperatiiv … Millal see valmis saab? Viie aasta pärast? Või kümne? Kõige tähtsamast pole ma sulle veel rääkida jõudnudki. Tead, mul on tunne, et me ei hakka enam selle kooperatiiviga jamamagi.”
„Mi-is?”
„Istu maha. Nii. Hoia nüüd lauaservast kinni. Hoia kohe kahe käega. Ega ma ise ka veel päriselt ei usu, aga üks fantastiline variant on olemas küll. Elu ise! Tead, nagu see käib, kui kaks meest juttu ajavad. Sõna siit, sõna sealt, äkki tekkis ühine teema. No nii, mis ma sind piinan. Kui kõik peaks klappima, siis elame juba kuu aja pärast kolmetoalises korteris. Tõsi küll, seal kusagil Lasnamäe tagumises kandis, aga kuule, seal on siseplaneering parim, mis meil teha osatakse. Ega me lausa südalinna või Kadriorgu ju valida saa.”
„Sa oled hull,” ütles Heili. Ta oli märgatavalt kahvatanud.
„Tead, ei olegi,” naeris Priit. „Üks teine mees on seda kindlasti. Ausalt! Ta on juhuslikult selle meistri kaksikvend. Noh, selle telefonibossi oma, said aru? Hiljuti lahutas naisest ära. Nagu see käib. Mingi romantiline tragöödia või umbes nii, proua olla mingi Kiievi tsirkuseartistiga jalga lasknud. Mees ei suuda enam tühjaksjäänud korteris elada. Stress tahtvat ära tappa. Ma räägin sellest kaksikvennast.”
„Ja mis siis?”
„Oota nüüd. Kaksikute ema elab Mustamäel. Samasuguses ühetoalises nagu meiegi.”
„Mis see ema asjasse puutub?” päris Heili nutuselt.
Priit kaotas hetkeks järje, heitus, siis aga hakkas uuesti žestikuleerima:
„Igatahes, et puutub. Ema on vana ja haige. Telefonimontöörist vend aga elab kusagil … no kust mina tean, kus ta elab? Ta vist ütles, aga mis see asjasse puutub. Asjasse puutub see, et tema vend tahab Mustamäele kolida.”
„Jah, aga …”
„Ära sega, asi on niigi keeruline. Vaata, asi on selles, et tollele lahutatud vennale sobiks kõige paremini meie korter, kui me muidugi nõus oleme. Kujutad ette? Kas me oleme nõus? Mul oli tegemist, et ennast valitseda ja mitte valjusti „jah” hüüda nagu pruut kirikus. Sa tead ju küll, kuidas ma ennast vajaduse korral võin valitseda.”
„Muidugi,” kinnitas Heili. Tal polnud aega ega tahtmist sel teemal pikemalt peatuda.
„Midagi sa ei tea. Sest nüüd tuleb puänt. Nagu meie vestluse käigus täiesti juhuslikult selgus, elab nende kaksikute ema … tule siia, akna alla … vaata … näed, sellessamas majas … ei, mitte vastasmajas, vaid selles kõige lähemas!”
„Aitab küll, Priit. Sa tahad ütelda, et leidub hulle, kes tahavad kolmetoalist korterit ühetoalise vastu vahetada? Hea küll, äkki leidubki. Aga mitu miljonit see operatsioon maksab?”
„Mis pagana miljonid? Ta ei taha absoluutselt mitte kui midagi! Muidugi, seda ei usu ka mina … Eks ma varsti kuule. Ta lubas oma vennaga juba homme rääkida. Võib-olla midagi ikka maksta tuleb, kui mees on kõvad remondid teinud ja mööblit sisse ehitanud … Aga kujuta ette, see kõik on köömes kooperatiivi sissemaksu kõrval. Me ostame sulle dubljonka, poisile soome kelgu ja mulle ühe korraliku valgusti.”
„Valgusti?”
„Jah, ma hiljuti nägin väga asjalikku mudelit. See sobiks seinakappi ideaalselt.”
Heili vaikis tükk aega. Ta tundis imelikku kaalutusetunnet. Ja ta ütles viimaks endalegi üllatuseks tasa, soojalt, mõtlikult:
„Mine tea, äkki ei peagi sa seal Lasnamäel … selles kolmetoalises seinakappi pugema. Seal sind ju veel ei tunta. Harjuvad ehk ära?”
„Jäta nüüd,” lõi Priit käega. „Ma tean ise, mis ma väärt olen. Paar vaskpenni. Kuule, mäletad, kui me selle sinu kooliõe juures käisime … See peaks samasugune korter olema. Kaks esikut, kui nii võtta. Ühte neist võiks raamatud panna, mis?”
Jah, sel õhtul tolles peres enam tõsiseid jutte ei räägitud.
Väljas sadas ilusat näärikuu lund, toas krabisesid kuivava kuusepuu okkad, õrna näonahaga poisike keeras oma väikeses voodis külge, köögis aga räägiti, räägiti … Köögis ehitati naeru ja naljaga pooleks õhulosse. Kui Priit viimaks teki alla läks ja „Mirabilia” sarja uue kriminulli pihku võttis, sulges Heili tihedasti köögiukse, tegi akna pisut lahti ja süütas sigareti. Selle päeva esimese ja viimase. Oma ainsa sigareti.
Tema see oligi, kes tööpäeva lõpul kasukasse pugenuna, kapuutsiga varjatuna, pakkidest koormatuna Võidu väljaku suure kuuse all kohmitsemas käis. Tema see oligi, rüsinatunni naine, kes oli ekspressbussis saanud teenimatu solvangu osaliseks, kes oli tõtanud koju oma meespere juurde, et lasta neil proovida
