olid lühikesed kastanpruunid juuksed, pikk õbluke kael ja salapärane valulik joon vasakus suunurgas. Tal olid murelikud silmad. Ta oligi alalõpmata mures. Ta sarnanes pisut kuulsa prantslanna Mireille Mathieu’ga. Talle oli seda suu sisse öeldud. Kord oli ta ise kogemata pealt kuulnud, kuidas juhatati teed: minge sinna tuppa, kus istub naine, kes näeb välja nagu M. M. Aga juba ammu ei teinud ta sellest numbrit. Tänapäeval sarnanevad kõik kellegagi. Tema mees sarnanes näiteks pisut kirjanik Rein Saluriga.
Tema ise oli H. H. Heili Heinaste. Kunagi varem – hiljuti? väga ammu? – olid tal olnud teistsugused initsiaalid, teistsugune elu, teistsugused tahtmised. Nüüd seisis ta oma väikeses kodus, oma lemmikpaigas köögiakna all, väikesed põlved tihedasti vastu tulist radiaatorit surutud. Ta tundis ennast hästi. Ta tahtis uskuda, et kõik läheb üha paremini.
Kui ta köögist lahkus, riivas pilk keset lauda seisvat telefoniaparaati. See nägi välja nagu miski, mis kuidagimoodi ei saa kuuluda siia korterisse, siia ellu, siia maailma. Aparaat nägi välja nagu mingi tilluke UFO. Heili tõstis toru kõrva äärde. Seal kahises vaikus. Ta vangutas pead.
Toauksel seisatades küsis ta sosinal:
„Priit, aga mis selle montööri nimi on?”
Mees tõstis pilgu raamatust.
„Mis nimi? Ah, kurat seda teab. Eks ma homme küsin …”
„Priit … aga äkki on see mingi bluff?”
„Kuule, jäta. Ma tunnen inimesi.”
Priit pani raamatu käest ja nuusutas õhku. Ähvardas sõrmeviibutusega.
„Jälle! Ma sulle teen salasuitsu! Aga olgu, täna ei hakka ma riidlema!”
Aknast imbus tuppa lumeheledust ja oranžikat magistraalikuma. Heili turtsatas süüdlaslikult ja puges mehe kõrvale.
„Balti jaam, lugupeetud neiu, on üks kõige vaguramaid vaksaleid Nõukogude Liidus. Kella ühe paiku öösel keeratakse kõik selle jaama välisuksed lukku ning personal siirdub koju tuduma. Viimased rongid on väljunud oma öistele radadele, teised on alles kaugel. Nad saabuvad varahommikul. Tallinn, lugupeetud neiu Annela, on lõppjaam. Nii räägivad teatmeteosed. Siit edasi pole suurtel rongidel enam kuhugi sõita.”
„Aga teie ju sõidate, Hamburg?”
„Noo?! Mis rong see diisel ikka on. Väike armas sisemaasusla. Kas te teate, mis on susla? Vanasti sõitsid neid liine hoopiski tillukesed kitsarööpmelised rongid. Need nägid välja nagu mänguasjad. Jah, sest kuhu ma siit ikka sõidan, Annela? Moskvasse? Odessasse? Või Pariisi? Amsterdami? Ma pole Wiiralt, mul pole Pariisis midagi teha. Ma pole nii kirglik tulbisõber, et ilmtingimata Amsterdami kippuda. Ei sõida ma kuhugi. Ma veeren tasakesi oma pisikesse Kapa-Kahalasse. Teate, mis on Kapa-Kahala? Alevik. Mis on alevik? See pole küla ega alev. See on midagi hoopis ilmetumat. Aga ma ei kurda. Ma lähen hommikul oma armsasse kontorisse tööle ja ongi … ongi kogu elulugu. Vaimustav, eks?”
„Oh kui naljakalt te räägite, Hamburg!”
„Tõesti?”
„Naljakalt jah. Ja vanaaegselt. Aga rääkige ikka. Mulle on see uudne elamus. Minuvanused poisid räägivad kuidagi … noh … nende sõnavara on natuke kasin. Nad ütleksid teie asemel: põrutan Kapakasse.”
„Tõesti? Lubage mul jääda siiski vanamoodsaks. Tulge vaadake ükskord Kapa-Kahala oma pilguga üle ja te leiate, et see on tõesti üks igavamaid paiku maailmas. Aga mis seal ikka, mina olen sellega harjunud. Mulle on ta isegi omamoodi armas. Ma olen loomult linnalähedane provintslane. Et mul üks teile teada olev väike nõrkus, väike veidrus on … Kellel neid pole? Tänapäeval oleme me kõik veidrad. Jah, aga mis puutub Kapa-Kahalasse, siis olen temaga kokku kasvanud. Ja nende diiselrongidega.”
„Oh, kui palju asju te teate ja tunnete! Moskva ja … Pariis … ja see Amsterdam … ja Kapa-Kahala … ja …”
„Te pilkate, neiu Annela?”
„Ei pilka, Hamburg. Teate, mul pole huumorimeeltki. Mida te oma rongis teete?”
„Mina või? Loen ajalehti ja teatmeteoseid. Sellepärast ma nii tark olengi. See oli nali. Võite naerda. Ma ei solvu. Aga kui ausalt, siis – ärge ainult meie kollektiivis sellest kellelegi hingake, eks ju? – loen ma aeg-ajalt ikka ajaviitejutte kah. Meie taidluskollektiiv on tõsine, tema ei salli, kui mõni meist tühiste asjadega tegeleb … Istun akna all, vaatan välja, ahah, vist Saku, loen edasi … Kiisa, loen veel … Vaat niimoodi, neiu Annela.”
Balti jaama perroonid olid tõepoolest võrdlemisi inimtühjad. Taamal ootas väljumist mingi pikamaarong, ent sealsed tõttamised, seismised ja saatmised jäid vagunite varju. Sisemaaperroonide vahel seisis vaid üks vana, neljast madalast punakaspruunist vagunist koosnev diiselrong. Selle akendes tumendasid üksikute istujate siluetid. Piki rongi kõndisid lumesajus edasi-tagasi kaks inimest. Öö, lumesadu, perroon. Mees ja naine. See oli klassikaline kombinatsioon. Mõnele juhusilmitsejale võis see meenutada mingit ammunähtud filmi, mõnele elulugu, mõnele veel midagi … Mees ei osanud asjast midagi arvata. Ta oli neiust viisteist aastat vanem. Aga igal ajal omad tavad, tüdruk ei varjanudki oma sümpaatiat. Ta välgutas hambaid ja silmi, aeg-ajalt kasukahõlmade vahelt ka põlve, ta naaldus mehe käsivarrele ja lõkerdas naerda. Ta oli üleni valges: müts, kasukas, saapad ja sukadki. Välja arvatud punane suu, sulas tüdruk perrooni ja lumesajuga ühte. Mees mõtles: poleks ta nii avameelselt rumal, mõjuks ta nagu saatuse kingitus näärikuu öös. Või õigemini – mingil määral oli ta kingitus kindlasti, ainult et mees oli väsinud ja teises meeleolus. Ta tahtis mõned omad mõtted lõpuni mõtelda. Ta püüdis nüüd leebe olla ning Annelast aru saada: oli tüdruk ju alles paari kuu eest Pärnust Tallinna kolinud, kuurortlinna eramu pealinna kolmetoalise korteri vastu vahetanud (täpsemini, seda olid teinud tema vanemad). Kas tohtis olla liiga õel ühe eilse Pärnu plika vastu, kes nüüd siin perroonil kõndides enda meelest põnevat ööelu elas?
Hamburg pööras pea kõrvale, et varjata tahtmatut haigutust. Ta mõtles, millest siis veel rääkida. Sellest, et teda ootab ees öine ahjukütmine, napp uni, igapäevane elektrikutöö? Sellest oli ta juba rääkinud. Et ta palk oli natuke üle saja rubla? Oh, ei maksa noori lapsi öösel hirmutada, mõtles ta muigamisi.
Hamburg, ühe naaberrajooni aleviku elanik, oli veidrik, keda tema harrastus tõi keskmiselt kolm korda nädalas Tallinna. Ta kuulus rahvateatri „Linnutaja” kollektiivi. See oli ainult pool veidrust. Teine pool seisnes selles, et iialgi ei astunud ta lavalaudadele. Ausa mehena oli ta kohe algul tunnistanud, et tal pole vähimatki näitlejatalenti. „Linnutajas” oli ta kirjas kui vabatahtlik lavatööline ja elektrik, sai mõnikord mõne nokitsemise eest paar rubla tasugi – aga tema tõeliseks andeks oli grimeerimiskunst. Tal oli selle asja peale kätt. Ta tegi oma tegu kaunilt, kiiresti ja kordumatult. Mõnest neljakümne üheksa aastasest arveametnikust võis ta umbes kuue minutiga valmis meisterdada kuueteistkümnese kooliplika – ja vastupidi. Vanast kiilaspäisest ALMAVÜ instruktorist kujundas ta grimmi ning paruka abil pikalakalise džiiniajastu kangelase. Tossikesest metsiku Othello. Kord oli keegi asjatundja ta tööd nähes soovitanud tal silmapilk päristeatrisse minna, aga Hamburg oli loobunud. Pole piisavalt auahnust, oli ta tõsiselt vastanud, pealegi kasvatan ma kodus kurke ja tomateid. Veidrik mis veidrik, kuigi nägi siin öisel perroonil välja nagu täiesti harilik, keskmiselt edukas, keskmiselt murelik tallinlane, selg sirge, nägu viisakas ja natuke irooniline. Kasvult isegi pisut üle keskmise. Riides käis tagasihoidlikult, ent maitsekalt.
Annela oli samuti „Linnutaja” entusiast. Tõsi, esialgu harjutas ta õppestuudios, nagu uhkelt nimetati üht väikest külma toakest. Tal tuli ilmekalt salme lugeda ja etüüde teha. Esialgu
