meest oli ta juba millalgi detsembri keskel märganud. Paar naeratust, paar naljakest, tassike kohvi pisikeses piimabaaris, nii see lugu käis. Kapa-Kahala oli kerge pettumus, aga mis seal ikka. Ega Annelagi ennast veel päris tallinlannana tundnud. Täna, pärast pikka „Vedelvorsti” etendust, mida Annela oli saalist jälginud, toimuski (otsekui täiesti juhuslikult) nende esimene ühine jalutuskäik. Nüüd oli südaöötund juba möödunud.
„Mul pole muide vähimatki selle vastu, kui te mulle „sina” ütlete, Hamburg,” lausus ta ja vaatas särasilmi mehe poole üles. Ta hambad läigatasid niiskelt. Üks neist tundus veritsevat, aga see tuli huulepumatist.
Peab vist suudlema, mõtles mees, jäi aga edasi lihtsameelseks nagu linnalähedasele provintslasele kohane. Ta sosistas:
„See mõte tuli korraks mullegi pähe. Minu nimi on muide Toots.”
Suudlus jäi ära, sest tüdruk hakkas laginal naerma. Aga mis parata, Hamburgi passis oli tõesti säärane eesnimi.
„Kui keegi sulle ütleks, et tema nimi on Illimar, siis sa ei naeraks,” tähendas mees.
„Illimar on igapäevane nimi, mis sa nüüd … Aga teie … Sina ikka … Andeks …”
Annela ei suutnud ega suutnud naeru lõpetada.
„Lutsu see neiu loeb, Tuglast mitte,” ütles Hamburg ja ristas käed seljale.
Annela heitis lustakalt käega.
„Küll ma jõuan, terve pikk elu ees! Aga sa võiksid mulle, juba praegu juhatada, millises Tuglase teoses see Illimar figureerib, siis pole pärast pikka otsimist.”
„Romaanis „Väike Illimar”,” ohkas Hamburg.
„Ah soo, seda ma arvasin kohe!” Annela naaldus taas Hamburgi külje vastu. „Kuule, kas me peame ikka tingimata pool ööd kirjandusest rääkima?”
„Millest kahel eestlasel siis ikka veel rääkida?” vastas Hamburg. Ta oli natuke tõre.
„Tunnetest,” ütles Annela ja hammustas huulde. Olnuks nüüd nurga taga mõni „Tallinnfilmi” spetsialist koos varjatud kaameraga, oleks Pärnust saabunud talendi saatus otsustatud. Nii võrratult tuli tal välja etüüd teemal „Nüüd ütlesin midagi liigset”! Aga kinomehi polnud ja pealegi meeldis Hamburg tüdrukule tõesti.
„See on pikk jutt, mu rong ei saa nii kaua oodata,” lausus linnalähedane provintslane.
„Tahad, sõidan kaasa …?” sosistas neiu peaaegu kuulmatult. Taganes siis sammukese, kallutas pea viltu ja naeratas. „Ma tegin nalja. Ma saan aru küll … Olgu!” Ta avas otsustavalt oma valge ridiküli ja ulatas Hamburgile võtme. „Võta!”
„Ei saa aru,” heitus mees. Võib-olla polnudki see tüdruk rumal, võib-olla oli ta ainult sirgjooneline? Kas ma oma jahmatuses ise paraja tuhajuhanina ei mõju, mõtles ta.
„See on minu võti. Duplikaat, noh. Mu kallid vanemad sõitsid just üleeile kaheks nädalaks Bulgaariasse. Või kolmeks, mina nende asju nii täpselt ei tea. Mis seal Bulgaarias talvel küll tehakse, seda minu pea ei võta. Aga eks see ole nende enda asi. Nad ei tahtnud oma tuusikuid raisku lasta minna. Nüüd olen mina siin suures võõras linnas sama hästi kui ihuüksi. Ja tead, ma kardan. Eriti öösiti. Väljas karjuvad kassid ja pätid, ma ei saa magada.”
„Jaa-jaa, see on loomulik,” pomises Hamburg pisut tobedalt. Sai sõnasabast kinni, täpsustas: „See on muidugi kole. Aga Annela, mina ööbin tavaliselt teises rajoonis, ikka oma igavas Kapa-Kahalas. Muidu jääksin oma töökohast ilma.”
„Fuih, millised vihjed!” markeeris Annela pahameelt. Lisas siis asjalikult: „Ega ma iga öö ka karda. Mõnikord tuleb kohe uni. Ja üldse, ma räägin rohkem abstraktselt. Perspektiivis. Lihtsalt nagu sõbrale. Ega ma ei välista, et meie vahel ka midagi intiimset võib juhtuda. Ma pole silmakirjatseja tüüp. Aga las kõik tuleb omal ajal. Esialgu ütlen sulle lihtsalt kui sõbrale: mul pole siin Tallinnas veel kedagi. Mõistad? Astud sisse, lobiseme, kuulame muusikat. Kui mind hetkel pole, ei pea sa ukse taga passima. Asi on selles, et ma pean vist ka mingi töökoha vaatama … aga ega sellega kiiret ole. Ootad, keedad kohvi. Kohv on muuseas külmkapi kõrval suures plekkkarbis. Küll sa leiad.”
Hamburg vaatas tüdrukut. Ka tema oli oma pea viltu kallutanud. Ta vasak silm oli kissis. Tüdruk ei tundunud enam üldse rumal.
„Noh, mine juba …” sosistas Annela. „Mine, Toots … Toots Eduard Vilde filmist „Mäeküla piimamees”.”
Hamburg hakkas naerma. Samal ajal hakkas urrama veduri diiselmootor. Kergelt nagu nooruk hüppas Hamburg tamburisse. Annela haaras korraks tal varrukast, vaatas talle naeruste silmadega, ent väga tungivalt otsa ja jooksis siis eemale. Suudlused jäid ära, kõik toimus uljalt ja kaasaegselt, nagu oleks jaamahoone nurga taga tõepoolest seisnud mingit moodsat episoodi väntav filmigrupp. Naerdes eemaldus lumivalge figuur lumesattu ja sulas sellega kohe ühte. See oli täiuslik hetk, täis lumma ja ilu.
Nii otsustavalt ja isegi kuidagi stiilikalt käitus Annela esimest korda elus. Tõsi, ta lühikesse biograafiasse mahtus juba üht-teist, oli süütuid suudlusi kuursaali tulede paistel augustiöös, oli embusi ja oigeid vanematemaja mansarditoas, oli üks novellike Kabli rannas, esines kihutamisi isa autos, jätkus pisaraidki. Oli isegi üks abort. Mis seal ikka, juba varajasest mudilaspõlvest oli Annela harjunud oma tahtmised saama. Ta oli oma töökate ja kavalate vanemate ainuke laps.
Aga Tallinn oli ta täiesti segi paisanud. Talle tundus millegipärast, et Tallinnas ei sobigi teistmoodi käituda. Eriti siis, kui esivanemad viibivad Bulgaarias. Annela tahtis saada väga kuulsaks näitlejannaks või mannekeeniks. Arvatavasti käitusid nemad just niimoodi. Veel tahtis ta millegipärast Hamburgi. Mitte ainult sellepärast, et Hamburg meenutas uduselt kord üht, kord teist kodu- või välismaist näitlejat. Annela oli äärmiselt naiselik natuur, ta usaldas intuitsiooni. Intuitsioon ütles, et see Hamburg pole niisama lihtne linnalähedane provintslane ühtigi. Hamburgil pidi olema mingi saladus – või polnud õigust maailmas. Annela otsustas tulevikus selle saladuse välja uurida. Esialgu piisas sellestki, et tal oli nüüd saladusega boyfriend. Et ühel pealinnatüdrukul säärane peab olema, seejuures temast märksa vanem ja elukogenum, selles oli Annela veendunud. Ta oli selle kohta midagi lugenud. Või telekas näinud? Igatahes pidi nii olema. Et boyfriend kaugenes mingi tundmatu Kapa-Kahala suunas, sel polnud tähtsust. Ta arvestas selle mehega terveks igavikuks, vähemalt kuueks kuuks. Selleks ajaks pidi ta olema lõplikult Tallinnas sisse elanud. Olema kuulus näitleja või võrgutav mannekeen. Kui see aga ei peaks õnnestuma, siis vähemalt baaridaam. Vaat nii! Muide, kas see intelligentne boyfriend sai ikka aru, et Annela tegi nende kirjanike nimedega lihtsalt pisikest pulli? … Äkki jäi tüdruk seisma ja oigas kaeblikult.
„Mis mureks, kaunitar?” päris kohe nagu maa alt välja ilmunud meremees.
„Ma unustasin talle ju aadressi anda, lollakas!” vastas Annela vihaselt. „Ma ei näe teda enne kui kolme päeva pärast!”
„Tütarlaps võiks aadressi vabalt mulle usaldada,” arvas meremees.
Annela vaatas meremehe üle, too oli vastikult ilus, vastikult pikk, vastikult enesekindel.
„Sina mine heaga pepusse,” ütles Annela hõbedaselt ja hüppas kähku vabasse taksosse.
Töökalt podisev rongike, igas vagunis vaid kümmekond unist reisijat, rühkis aga läbi eeslinnade lõunakaarde. Hamburg istus oma vaguni keskpaigas ja püüdis lugeda „Mirabilia” sarja uut detektiivromaani. Aga vagunis oli lugemiseks
