need töö jutud. Ikka leitnant.”
„Ah, elu, elu …”
„Elu-eluke …”
„Täpselt. Kas sul lapsi on? Ah, mis ma küsin … Kas lisa on tulnud?”
„Ikka samad Triinu ja Krista.”
„Mul ka ikka sama Raivost-poiss. Teeb edusamme, sõitis juba kelguga Mustamäe pisemast nõlvast alla.”
„Ära märgi!”
„Kuule, vana, paneme õige lapsed paari? Teeks nagu Indias, ah? Kumma plika sa välja pakud? Kasvataks täie teadmisega üles, et hiljem prohmakaid ei juhtuks.”
„Kena idee!”
Mõlemad naersid, varjates hoolega sisemist kõhklust. Nad pidasid loomulikult teineteisest lugu, kuidas teisiti. Aga oli ka pisikesi kahtlusi. Üks austas teist sellepärast, et too oli miilitsaohvitser, uurija, teine esimest seepärast, et too aeg-ajalt koos mõne ansambliga teleekraanil vilksatas. Kahtlused olid aga hoopiski piinlikud. Miks klassivend veel kapten pole, miks klassivend teleekraanil ei soleeri? Ja ülepea ei kavatsenud nad oma lapsi paari panna. Nad kavatsesid veerand tunni pärast laiali minna.
Pärast räägiti rohkem ühekaupa. Üks rääkis – teine kuulas. Või vähemalt markeeris osavõtlikku kuulamist.
„Ei, mina pilli enam ei puutu. Es putu, ja kõik! Las ta olla, noorusvallatused … Kõik me tegime nooruses midagi … Jooksime sadat meetrit ja hüppasime kaugust … lugesime raamatuid … Üdi luule, mäletad? Nüüd olen ma vana mees, varsti kakskümmend üheksa … Plikadele ostsin küll kahe peale ühe poolviiuli, las kääksutavad, kui meeldib … Aga Jaak b-st … Mäletad, ta veel kokutas natuke? Ah, miks sa ei mäleta … Tema mängib nüüd sümfoonias …”
„Tean, tean … ei, tead, mina ikka mõnikord puhun toru häälde … Ega see tegelikult … Pole kohta, kus harjutada, pole punti, kus mängida, pole publikut, kes kuulaks … Kutseliseks ka ei riski hakata … Tead, kõik need sõidud, gastrollid ja muu jant … Kuule, ma valetan. Ma valetan nagu viimane koer. Tegelikult pole mind keegi kutseliseks kutsunud. Läheksin küll, nii et viliseb! Ausalt … Omal ajal sai sinuga elu ja surma peale malet taotud, mis ma sulle valetan … Ei tea … Praegu vahetan töökohta kah … Juba kolmas kord pärast instituuti … Ei, jälle valetan – neljas! Nagu mõni kuradi intrigaan. Nagu mõni loll poisinaga, kes otsib kohta elus. Aga näe, ei klapi … Tahad kohvi?”
Läks veel veerand tundi, siis rääkisid mõlemad peaaegu korraga. Kord vaatasid nad teineteisele otsekui kinnitust otsides otsa, kord vaatasid tõrksalt mujale. Neid piitsutas nüüd mingi valuline õhin. Tehnokraadist pillimehe lips oli viltu. Leitnandi korrapärasele näole tekkisid ebaühtlased laigud.
„Mis nüüd meie, mis nüüd meie, kaamed eraisikud! Teen nalja, vana, teen nalja, pisar põses … Tegelikult … Võib-olla olen ma sulle kade … Kust sa tead, äkki närin ma öösiti kadeduse pärast patja? Ma õppisin ju ka kunagi juurat … Isegi enne sind … Äkki just see mu kutsumus oligi?”
„Ei, ei ja veel kord ei! Sest just mina olen see andetu ja tarbetu, olen mees valel kohal – mitte sina, kuuled? Ametisaladust paljastamata tunnistan, et olen vabariigi suurim tohman selles vallas. Minu üle võiksid naerda isegi linnakassid, kui ma neile tohiksin oma ametialastest äpardustest pihtida!”
„Ah, mis ma ikka kurdan ja kaeban. Kas see on muide väljaelamata puberteet, mis sa arvad? Nolkidena olime palju ülbemad. Milleks kurta? Kellele? Lihtsalt sitt eluetapp ja kogu lugu. Tsüklitest oled midagi kuulnud? Minul on miinustsükkel. Ainus lohutus seejuures, et pärast keerab jälle paremaks … Pagan võtaks, ma olen siiski TPI lõpetanud, äärepealt oleksin aspirantuurigi läinud … Ei, ma valetan jälle nagu viimane koer. Siis oli kitarr, nüüd jälle saksofon. Siis tuli uusi plaate kuulata … et kursis olla … mõistad …? Tead, ma hakkasin isegi laulusõnu tegema … Nad on muide jõledad … Ainus lohutus – keegi niikuinii ei kuule … Tead, vahepeal ma isegi laulsin … Kas sina ka tead, kui palju ma noore mehena olen kolhoosipidudel laulda röökinud ja sülti söönud? Oleksid sina nii palju sülti söönud, oleksid sa ammu surnud, taevane vägi!”
„Ah, anna aga ette. Sülti ja koduõlut. Ja mingi kuramuse võrkkiik. Las ma laisklen! Ma ei taha millegipärast oma töö peale mõteldagi. Ma olen Baltimaade kõige andetum uurija.
Ma ei suuda viimasel ajal ühtegi kuritegu avastada. Tead, mida on kõige lootusetum avastada? Mina ka ei tea … Kõik on lootusetu. Ma ei orienteeru selles kremplis. Kõik algas sellest, et ma ei suutnud üles leida neid poisikeste poolt pihtapandud jalgrattaid …”
„Milliseid?”
„Kust mina tean … Neid pannakse kogu aeg pihta ja tehakse varuosadeks … Nüüd käib tõeline nöök, ülemused viskavad mulle ette sihukesi asju, et kuku pikali, ainult et täiesti lootusetud juhtumid … Major räägib – teed klaariks, saad aukõrgendust, kutsume peavalitsusse … Ise muigab. Et rassi, rassi, ära passi, poiss. Mina aga … Ma olen tõesti andetu! Mul pole seda … intuitsiooni. Mind huvitavad teised asjad …”
„Ei, hoopis mina olen andetu! Absoluutselt, muide! Keda ma petan? Naist? Last? Kunagi mõtlesin, et teen tööd ja mängin Saarsalu enda üle … Küll võib inimene upsakas olla, ausalt. Tööd võib teha ka hobune, aga annet tal ikka ei ole. Aga mis ma kaeban … Ära kaeba ilmal valu … mina olen papa, mina pean õhtul poisi lasteaiast ära tooma, mina pean kodus telefonimontööri passima … See sinder on ka kuhugi ära kadunud … Ei, ma ei räägi midagi, mul maru naine. Ilus, ausalt.
Ja tark kah … Mäletad seda muinasjuttu targast neitsist? Umbes sama tark … Miks ta peab nii tark olema? Miks ta, peab täna õhtul valvetoimetaja olema? Miks pean mina poisile süüa tegema? Sa oled ju mu naist näinud? Vaata, kui pisike ta on … Ma poleks ilmaski osanud arvata, et ta nii targaks kätte läheb … Ta vaatab mind mõnikord nii iseäralikult … nagu lapsevanem … et ei tea, mis sellest põnnist võib suureks kasvades saada … töömees või tuuletallaja … Ise sihuke pisike, aga näe, vaatab vargsi … Kust see tuleb, et naised on hakanud sedasi vaatama?”
„Me oleme nad ise sellisteks kasvatanud … Arvad, et minu oma ei vaata … Vaatab küll! Mis kell on? Veel kümme minutit, siis ma lähen … Tead, mees, mõnikord unetul ööl ärkan ja mul on tunne, et kogu linn kubiseb mingitest ülikavalatest sulidest, mina aga ei suuda ühtki kinni nabida … Ma räägin nüüd liigset, aga kas tead, mul on juba mitu nii vana lugu, et … Igasugused müstilised korterivahetused … näiteks … Ma ei saa sulle täpsemalt rääkida … ma räägin sellest, et müüakse olematuid suvilaid … autosid, mida ostja ei näe … Isegi telefone … Mina aga saan sõimata … Ei, mis ma liialdan, kes mind ikka sõimab … Aga viha teeb. Kelle pärast, kui nii võtta? Kui näeks ühtki neist sulidest, küll ma talle … Noh, nagu eilegi … üks tegelane … ise paras tüüp, tuleks teda SORVVO-le tutvustada … tegi avalduse … tema ostnud mingi meremehe „Fordi” … vahetalitaja kaudu, muidugi … meremees ise Kuubas või kus … Kümme tuhat! Kui kaua pean mina tööl käima, et seda raha teenida? Ütle! Ma räägin sellepärast, et meremeest polnud olemaski … Ja „Fordi” ka mitte! Vahendajast rääkimata … Ma räägin segast, ma ei tohi sulle täpselt rääkida, saad aru, tegelikult polnudki see vist kümme tuhat, ta võttis nagu avanssi, ma ei tea, paar-kolm tonni, nagu nad ütlevad … Ja see loll, kes raha andis, ei osanud muid täpsemaid andmeid anda, kui et – oli üks meesterahvas! On see mingi jutt?”
„Korter on meil väike, selge see … Naine peabki ootava pilguga mehe poole vaatama, kas sa ei leia? Tema oma toimetusest küll vist ei saa … Kooperatiiv, see muidugi … See sealt koidab … Ah, tead, ma ei salli ennast
