põletas ta närviotsad sellega lõplikult läbi ja röökis:
„Valvel!!!”
Mis Karloffi jaoks loomulik ja tuttav, tuli siin enneolematu ette. Üle-kooli-huligaan, pisemate hirm, plikade sabakergitaja, õpetajate murelaps tõmbus täiesti kangeks. Harali sõrmed ta kuuetaskute kohal hakkasid värisema. Lõug vajus pikaks ja nutuseks. Kuue talve jooksul kogutud hirmuautoriteet ning jõhker aura lendusid üheainsa silmapilguga olematusse.
„Nimi?”
„Toomas!”
„Isanimi!”
„Ei tea!”
„Ma kordan – isanimi?!”
„Ausalt, ma ei tea … Kirjas on Harald. Aga mutt ütleb, et sama hästi võiks see Leonid olla. Ja Jürist on ta ka rääkinud.”
„Kontrollime. Perekonnanimi?”
„Ee … ää … Ei tule meelde!”
Irduja pidi äärepealt pillima hakkama. Karloffi palang oli ta julmalt oma pöörisesse haaranud.
„Ma loen kolmeni!” karjus Karloff. „Üks …! Kaks …!”
Toomas Haraldi, Leonidi ja Jüri poeg ahmis õhku ja vuristas:
„Ausõna, ma katsun meelde tuletada … ma kohe … ma keskendun … Ma luban teile, seltsimees Aleksander … Ma kohe ütlen teile … Ahah … Sa … Saulus? … Ei, mul läks sassi … Minu perekonnanimi on … P … P-tähega … Käes! Paulus!”
Karloffile selline nimi ei meeldinud. Aga ta polnud väiklane. Ta söövitas oma pilgu poisi lapiliseks tõmbunud näkku ja sosistas sugereerivalt:
„Kui seod kaela räti, au sees teda hoia sa!”
„Just nii, au sees hoida!”
Klassikollektiiv nägi midagi enneolematut: Paulus lõi kannad kokku ja andis Karloffile au.
„Jätta!” ütles Karloff. Palang hakkas tasapisi taanduma. Karloffi karmidesse põskedesse lõikusid muigekortsud. Aga samas tähendas ta karmilt:
„Paulus, ilma peakatteta sõdur au ei anna. Aga pioneerid tervitavad üldse teisiti.”
„Just nii!” hüüdis Paulus ja andis taas au.
„Jätta, Paulus! Ega me väliõppustel ole, ega me tsaariarmees teeni. Meil tuleb ainult ühisüritus koos vastava vestlusega. Mis unterohvitseri maneerid need olgu?”
„Jätan! Täidan! Üritan! Vestlen!” haugatas hirmust hullunud huligaan. Ta kiskus põuest kaelaräti, mida polnud kandnud kolmandast klassist alates. Ta sidus selle kohmakalt kaela. Karloff kohendas karmilt, ent isalikult rätisõlme. Klass vaikis. Üks vapustus järgnes teisele. Kaks tüdrukut koguni minestasid natukeseks ajaks.
Siis astus Karloff tahvli juurde, ristas käed rinnale, vaatas mõnda aega kaugusse ja lausus:
„Annan teile viis minutit, seltsimehed. Palitud selga, saapad jalga, kindad kätte! Kogunemine koolimaja taga kuuri juures. Korraldused kohapeal.”
„Just nii, seltsimees Aleksander!” hüüdis Paulus.
„Vaat see on mees!” ütles keegi.
Otsekui tõmbetuulest kantuna oli klassiruum hetkega tühi. Karloff toetas viivuks oma lõuakiilu peopesaga. Tal oli sel hetkel väga arukas nägu. Ta oli nagu polgujuht enne otsustavat lahingut, mille ränkust teab ainult tema.
Vähem kui kümne minuti pärast seisis pioneerirühm koolimaja taga männitukas. Nad silmitsesid lagendikku selle serval. Loodus oli neitsilikus lumerüüs. Mõnele ulatus see põlvini, mõnele aga puusanigi. Rivi polnud sirge, ent Karloff ei hakanud norima. Polnud temagi mingi unterohvitser, vaid šeflustehase esindaja. Too huugas taamal ja ajas taevasse tuhmkollast suitsulaama. Taevas oli hall. Puutüved mustasid. Vares kraaksatas. Lühike talvepäev hakkas hämaramaks tõmbuma.
Sõnatult silmitses Karloff rühma. Labidad olid, kirkad ja kangid samuti. Aga riietus ei sobinud kuhugi. Riietus oli peaaegu eranditult kodanlik, kirev, nailonlik. Mõned kuuenda klassi plikad kandsid koguni vääriskasukaid! Paar tükki neist oli jõudnud huuligi värvida. Karloff sai aru, et tal seisab ees suur töö. Taas tundis ta kerkivat puhangut, aga ta ei lasknud sel raevusööstuks tõusta. Soni kulmudele surunud, vaatas ta terava pilguga ringi ja hakkas siis pikki samme võttes, kohati vööni lumme vajudes lagendikku mõõtma. Nii kingad kui ka sokid said kohe lund täis. Karloff seda ei märganud. Ta kargles, ta mõõtis, ta rehkendas. Rühm tammus paigal ja köhis. Keegi ei hakanud midagi pärima. Seltsimees Aleksander võis viimati jälle karjuma pista. Tal oli imelik hääl. Raamatuühingu liikmete Aili ja Viiu arvates oli ta kutseline hüpnoosimeister. Nende arvamusel oli autoriteeti, kuna just nemad kaks olidki ennist minestusse langenud.
Mõõdud mõõdetud, lõigud jagatud, köhatas Karloff kurgu puhtaks ja hakkas kõnet pidama.
„Seltsimehed kuuenda klassi pioneerid! Nagu ütleb sütitav laulusõna, ei karda raskusi pioneer. Pioneer on nendest üle. Nüüd tõestame seda ühiselt. Raske õppustel, kerge lahingus. Kes seda ütles?”
„Seltsimees Suvorov!”
See oli kõige pisem ja kõige püüdlikum pioneer Andrus. Endal peas nupuga mütsike, selle peal võõra päritoluga kiri „Karhu”, aga vaata, kui teadlik! imestas Karloff mõttes.
„Õigus … Nõnda kõneles tõesti seltsimees Suvorov, kes võitles meie helge tuleviku eest ja ületas lumised Alpid,” täpsustas ta soojalt.
„Aga kas Suvorov ei elanud siiski varem? Kas ta siis polnudki seesama tsaariarmee generalissimus, krahv ja vürst, kes surus maha poolakate ülestõusu?” See oli üks paks poiss, kelle näostki näha, et parema tegevuse puudumisel tuhnis ta tarbetutes teatmeteostes. „Nagu õpikus seisab, oli tsaristlik Venemaa roiskuv impeerium ja rahvaste vangla.”
„Jätta!” hüüdis Karloff. Ausalt öelda polnud ajalugu tema tugevaim külg. Mine tea, äkki oligi see Suvorov, krahv? Siis leidis ta aga tõhusa vastuargumendi. „Sa ajad midagi segamini. Mõtle ise – kas siis ilmaasjata kannab suure Suvorovi nime terve hulk tänavaid meie ääretu kodumaa linnades? Ja aitab sellest jutust. Read, koonduge marsside kõlas!” röögatas ta. Rühm võpatas üksmeelselt. Karloff mõtles järele, ei pahandanud, jätkas isegi natuke vaiksemalt. „Seltsimehed noored pioneerid! Kätte on tulnud tund! Aga pikki kõnesid ma ei armasta! Sõnad on sõnad, need aitavad meil elada ja võita nagu lauludki, aga teod on teod! Ütlen teile ainult niipalju, et rahvusvaheline olukord on endiselt pingeline, meie kodumaa aga täidab ja ületab, oma väärika panuse annab meist igaüks. Edasi! Hurraa, seltsimehed!!!”
„Hurraa …” kostis kõverast rivist kõhklemisi. Paar poissi tormasid lumme ja kukkusid.
„Jätta! Ma mõtlesin seda kujundlikult. Nüüd selgitan meie tänast ülesannet. Me tõestame tegudega, et oleme väärilised. Meie ei kohku. Meie kaevame siit sinnani kraavi! Progress! Proleet! Elekter!” hüüatas ta eksalteeritult, pühkis huuli ja jätkas. „Kraav peab olema üks meeter lai ja poolteist sügav. Hakkame pihta. Raskusi kartmata. Rakud teevad meile au. Näljased ja janused, skorbuudist vaevatud, ei katkesta me ometi tööd.”
„Aga miks?” piiksatas keegi piiga.
„Lollakas
